Näitus oli dialoogis veel mõnda aega avatud Kiasma kogude erinäitusega “Kuvaan jälkeen” (kuni 01.03.2009|) ehk siis “mis saab kunstist, kui ilupilte pole enam mõtet teha”. Raskesti pildistatavaid esemeid püüdis fotoobjektiiviga Silvia Sosaar.
Kirjutama ajendas mind üks juhuslik vestlus Eesti kunstielu ühe mõjuka inimesega, meie ainsa kaasaegse kunstiga tegeleva kvartaalse ajakirja kunst.ee peatoimetaja Heie Treieriga. Mainisin, silmad vaimustusest kilamas, et Kiasmas on eri spets minimali näitus, kuhu tuleks kohe kohale sõita, et kas või reportaa? kätte saada – see juhtus veel enne jõule 2008|. Vastuseks kõlas, et ma võiksin ju ise kirjutada. Ning, et “see ju ongi hea turvaline valik, soomlastele ju hirmsasti meeldivat valged kuubid ja tühjad pinnad, hea skandinaavia maitse”. Siinkohal polemiseeriksin lugupeetud peatoimetajaga. “Kunstil on moe ja maitsega väga vähe ühist,” deklareeris kord Viktor Misiano Kumus vene kunsti näitust tutvustades. Hea kunst aitab maailma mõista, loob empaatilise ühismulli, ühisosa vaataja ja autori hingeseisundi ja intentsioonide vahele, ning ka muudab, küll õige pisut, maailma. Seda just tänu oma utoopilis-ebapraktilisele mõtteviisile. Kunst on üks tervislikumaid võimalusi suhestuda Teisega, millest räägivad psühhoanalüütilised teoreetikud.
Julge samm
Mitmetähendusliku ingliskeelse pealkirja all “FULL HOUSE!” välja reklaamitud näitus meeldis mulle hullupööra. Erinevalt lääne suurtest muuseumidest polnud minimalism kui kunstivool siin väljas ühe kindla peatükina kunstiajaloost, mille ümber on sulud kokku löödud. Mitte illustratsioonina – just nagu jalutaks mööda Juske, Varblase ja Kangilaski raamatut “XX sajandi kunst” ja katsuks paari repliigi abil ette kujutada, kuidas siis NYCis 1966 toimunud näitusel “Primary Structures” ka tunne oli. Pole seda raamatut ammu uuesti tervenisti läbi lugenud, ent kui see trükisoojalt lettidele tuli, ajas Kangilaski kirjutatud “Minimaalkunsti” peatükk mind kui tudengit küll haigutama. Praegu seevastu tundub mulle kui vabakutselisele kunstnikule see huvitavaima ja õpetlikuma peatükina kogu raamatus. Asi on selles, et enamik praegusest eesti kunstist pole minimalismi ega ka postminimalismi elava ajaloona läbi tunnetanud. Samad nähtused on meil ilmnenud “repro-avangardina” (Sirje Helme). Kuid samas ilmneb minimalismikogemus näiteks vägagi selgelt, vaadates Mart Kangro äsjast tantsuetendust “Can t Get No / Satisfaction”, milles ta deklareeris: “Ma pigem ei teeks midagi, kui teeks midagi väga valesti. Kusagil 60ndate keskel toimuski murrang üha redutseeruva, lihtsustuva modernse kunstikogemuse vahel – mis nõudis igalt kunstiliigilt spetsialiseerumist ad absurdum – kuni musta ruuduni (1913), põhivärvides triptühhonini (1919) ning kunstnikuni, kes kogu oma karjääri jooksul maalis vaid oma nimele patenteeritud ultramariini kasutades (1962). Sealt polnud lihtne samas suunas kaugemale minna ja just minimalismis toimus paradigmavahetus, mille üheks “kurja lilleks” oli 1980. aastate moderni-järgne retro-orgia. Aga tänapäeval on ka klassikaline PM lootusetu positsioon. Kunstnik, keda nüüd määratletakse kui “semionauti” (Nicolas Bourriaud) on praegu küll “vaba laenama kõikide ajastute kõikidest kultuuridest” (Marcel Duchamp) ning hinnangulistest subkultuuridest (vt Raoul Kurvitz, “Attitude!”) – kuid ta pole süüdimatult vaba, vaid vastutav enese ja ühiskonna ees.
Hiigelmuuseumides, nagu näiteks Berliini Lehrter Bahnhof on minimalismi osas tegu surnult eksponeeritud kunstiga, mida vaataja läbib justkui “kohutuslikku kirjandust”. Oma aja- ja kohaspetsiifikast välja rebitud “taidega”, kui väljenduda Lapini sõnutsi, kes ühena vähestest Eesti kunstis siiski tõsiseltvõetavaid minimalistlikke asju on teinud. Kuigi omal ajal räägiti siin pigem keskkonnast, linnaruumist ja arhitektoonidest – tõstaksin esile tema objekte “Kuldse kodu” ridaelamute ees Pärnus. Kuid ajakirjas Kunst ja Kodu tuli toimetajal Dan Flavini neoontorudest installatsiooni reprole osutada siiski kui uutele lahendustele lääne sisekujunduses. Et tsensor küüsi taha ei saaks.
Näitus on soomlaste poolt siiski julge samm, otsustav panus kaasaegse kunsti rahvaharidusprogrammi. Ja finantsiliselt kahtlemata kulukas. Juba ajast, mil kuraator Maaretta Jaukkuri, suurnäituse ARS 95 toimkonna Kiasma ehitamise eest peetud võitluste hing, Soomest uutele jahimaadele siirdus, on olnud üleval kuuldused Kiasma lähenevast pankrotist. Muuseas oli just tema see, kes eesti kunstnikke, (noort Jaan Toomikut ning klassikustaatuses Jüri Okast) rahvusvahelisele muuseumiareenile upitas. Virinad rahvusvaheliste näituste teostamise rahade kahanemise üle on aastaid olnud Soome kunstirahva lemmikteemaks, kui nad oma Tallinna-kolleege külastades mõne liigse napsi võtavad. Ega minimal pole teil mingi crowdpleaser!
“Keha-mälu”
Võib-olla, et Eestis on see paljudele kunstiinimestelegi veel üllatuseks, kuid minimalismil, millest räägivad sisustussalongide müüjad, pole midagi ühist minimalismiga kunstis või muusikas. Ja keskmisele soomlasele on see Kiasma näitus samavõrd raske pähkel kui keskmisele eestlasele. Ja ma ei mõtle vaid neid UFO-sid, kes siit krõllis silmadega soome laevale tatsuvad ning pohmeluse kiuste oma kodumaal toodetud Sinebrikoffi tagasi tassivad. Ma mõtlen hästirõivastatud, korraliku palga ja korteriliisinguga igavesti nooremapoolseid, karjäärihimulisi, “edumeelseid” isikuid mõlemal pool Soome lahte. Ka nende jaoks on minimalism ja selle tänased tuletised raskestimõistetavad. Isegi “kunstihulluses vaevlevaile brittidele” oli paar aastat tagasi toimunud, tervet Tate Moderni korrust hõlmav Donald Juddi retrospektiiv kõva katsumus. Hullusega viitan Matthew Collingsi bestsellerile “Art Crazy Nation” ning viimase Saatchi galerii publikurekordile, milleks oli 750 000 külastajat). Samas kui ka Kiasma näitusel osalenud Olafur Eliassoni Tate Moderni turbiinisaalis teostatud tehispäike oli tõeline publikumagnet. Minimalismi – olgu siis muusikas või installatsioonikunstis – lihtsalt peab kogema. Kogu mu jutt on mõttetu, kui vaatajal-kuulajal puudub “keha-mälu”, mida teos aktiveerib.
The Viewer is king!
Tekst raamatukeses, mis tutvustab näitust, kasutas paradoksaalset, kuid päris nutikat alapealkirja – vaataja on kunn! Muide seda voldikut saab veebiaadressilt www.kiasma.fi tänaseni pdf’ina alla laadida. Iga vaataja olekski justkui minimalismi ideoloogias kuningaks kroonitud. Või siis “Mina see on riik!” Ja eks see olegi tõsi, teatud kitsendustega. Esmalt oli see kindlale turunõuetele vastandumise ideoloogiale toetuv kunstivool. Teisalt on see senini ka kaasaegses kunstis otsustavat mõju avaldav mõtteviis. Üle kõige hindab see kunstniku hingeelu mullistuste eksponeerimise ning unikaalse kunstieose kui peaaegu et freudilik-seksuaalse Fetisch’i asemel mõisteid nagu töö, industrialiseerimine, töömaht, modernse elu standardiseeritud põhiühikud jne.
Eks ühest küljest viitab anonüümse vaataja rolli tähtsustumine mõne romantilise “pollocki” arvelt igivanale teoreetilisele vaidlusele Clement Greenbergi jüngri kunstikriitik Michael Friedi ja toona veel noorte ja vihaste, eelkõige 60ndate keskpaiga New Yorgi kunstimaastikult välja kasvanud tegelaste vahel.
Fried, tol ajal alles tuntust koguv teoreetik ning neljas “Artforumis” ilmunud essee (1967-1969) autor, oli minimalismi ja selle järgijate suhtes kriitiline ning süüdistav. Ometi tabas ta naelapea pihta, väites, et minimalistlik teos põhineb vaataja kehalisuse kaasamisele – järelikult on see nagu teater.
Ümbersündinud vaataja
Vaataja, kes varem pidi tähelepanu pöörama loomingu saladuslikule metafüüsikale, mis paiknevat kusagil pildi taga (aken tinglikku maailma, kasutajaliides kunstniku hingega), jäeti nüüd nõutult peaegu tühjas kunstisaalis ringi jalutama ja uurima põhiliselt tööstulikult valmistatud objekte. Need, kes asjale pihta said, püüdsid kogeda varasemas kunstis mitte kordagi eksisteerinud sidet industriaalse keskkonna põhimäärajatega, või hiljem – mõningate kontseptualistide puhul – aja ja ruumi kolme põhivektoriga, või, kui soovite, tajuda Immanuel Kanti jaoks tunnetamatuid inimkogemuse aprioorseid kategooriaid. Pärast sutsukest flirti palju vanema sürrealistliku loogikaga sündis installatsioonikunst, mis leidis ilu tavaobjektide sattumuslikus loogikas. Ühest küljest võib see tõsi olla – näitusesaali valge kuup, mida täitis vaid vaataja kehalisel kogemusel põhinev “tõlgendus” ja mitte enam pildi sisse kätketud ainus ja õige “tõde”, autori-intensioon. Ümbersündinud vaataja pidi nüüd nuputama sõnumit üha korduvate detailide taga, mis täitsid ruumi. Ning juurdlema kasutatud materjalide loogika üle. Robert Morris läks isegi niikaugele, et soovitas loobuda mõistetest skulptuur ja maal, et saada lahti kunstiajaloo taagast.
Täiesti eriline “Asi”
Võimalik, et see minimalismist kaasaegse kunsti meinstriimi, installatsiooni-kunsti jõudnud äratundmine Eestis enamasti ei tööta. Vähemalt ei tööta see veel kogu aeg. Eriti mitte selle kunstipubliku hulgas, kes tuleb kord kuu või paari takka mõnel pühapäeva hommikul peale Jaani kiriku jumalateenistust kartlikult tagasi Tallinna Kunstihoonesse, et sealt seda vana hääd kevadnäituse laksu kätte saada. Ja nad pettuvad. Kohtavad seal mõnda aparaatust, mille kohta Kiwa “vanamutiehmataja” ütleb. Aga Jaani kirikus käibki iga pühapäev rohkem inimesi kui mõnel Tallinna Kunstihoone näitusel kokku. Miks ometigi?
Aga aitab juba kõigest, mis enesestmõistetav…
Pigem heitke ka teie pilk sellele, mida vaataja nägi Kiasma 4. ja 5. korrusel, muutes selle igakülgselt ameerikalikult reklaamitud näituse, meile kõige lähemas Kaasaegse Kunsti Muuseumis (sorry, Marco Laimre!), sedavõrd eriliseks, sedavõrd mõnusaks.
Aktsepteerigem seda ilmselget tõsiasja, mille peale tuli keegi Härra Wittgenstein, terasetootjate võsuke, kes vabatahtlikuna sõjakaevikutes vaeveldes kirjutas: “Wovon man nicht sprechen kann, darüber muss mann schweigen!”
* * *
“ABC kunst”
Minimalism kujutavas kunstis, mida vahel on tema lihtsuse tõttu nimetatud ka “ABC kunstiks” (Barbara Rose, 1965) või siis selle voolu ühe kunagise läbimurdenäituse “Primary Structures” (1966) järgi algstruktuuride või Gestaltide kunstiks, tõusis suure meediakäraga esile 1960ndate New Yorgis. Seda peetakse siiani vastureaktsiooniks abstraktse ekspressionismi spontaansele maalilisusele ning sellega seotud institutsioonidele ja ideoloogiatele, mis seda kunstivoolu jõuliste rahavoogudega toetasid. Pean silmas USA State Departmenti ametlikku rändnäituste poliitikat, mida makartistide kommunismivastase propagandaga seoses jõuliselt toetati. See on sama USA Riigidepartemang, mis Eestis (Andy Warholit) Soolalaos näha võimaldas. Ja minul, kel mul on õnn kord elus olnud olla selle asutuse poolt korraldatud ülemaailmse muuseumitöötajate USA-d tutvustaval reisil, ei oska oma kogemuse põhjal valida, kas seda asutust oleks targem sisuliselt võrrelda Euroopa traditsioonis välisministeeriumitega või propagandaministeeriumitega.
* * *
Lühike pilk minimalismi taha
KUNSTIGEOGRAAFIA: Hanno Soans ulatab lugejale kaardi
Minimalismi on ju tegelikult väga raske popiks teha. Ta sündis mitte ainult vastuseisuna vana kooli boheemlusmaalile, mis jõudis ameerikasse tänu Hitleri, Stalini ja mitmete teiste vennikeste sigadustele II maailmasõja eelses ja järgses Euroopas (meenutagem Francot ja Salazari, või kas või soomestumise vapilooma Kekkoneni), vaid ka kui rahulolematus libekommertsiga ja ajastuspetsiifiliste moeideaalidega. (Siinkohal soovitaks filmifriigil stilistilises plaanis üle vaadata nii “Blow Up” mis rääkis Swinging Londonist, eriti aga “Clockwork Orange”, lisaks ka popkunstnike Allen Jonesi limpsitud, erootilist misogüünset ja neurootilist kunsti ning 60ndate plastik-utopismi keskkonda.)
Plastmaailma, millele läänemaailmas andis surmahoobi 1973. aasta naftakriis, kuid mis meie lõputute ressurssidega ning 1/6 maailmakaardist hõlmavas superriigis jõudis kulminatsioonini 1980. aastatele eelnenud nõukaaja Chique’i viljelemises.
(Meenutagem Maile Grünbergi puna-plastist lennujaama, mille kunstiasjades täielikuks võhikuks osutunud Lennart Meri restaureerimise asemel igava euro-trash’iga, “eesti saraehitusega” asendas. Meenutagem Halinga UFO-t 90ndatest, või meie kohalikke Kommunaari konjakitoole, mille tootmine lõppes alles 1994. aastal, mil Eesti liitus rahvusvahelise kopiraidikonventsiooniga ning ei sobinud enam Soome disainigeeniuselt Eero Aarniolt maha panna.)
Ja kujutlege nüüd ette, et kogu maailm või siis vähemalt kogu meie uus Täieline Eesti Vabariik oleks jätkanud ehitamist samade nõukaaegsete nafta- ja siis ka bensu- ja plastikuhindadega…
Kujutage kogu seda biolagunematut sodi… Euroopa ühes kõige metsarohkemas vabariigis. Hirm hakkab…
Kordame kunstiajakirja peatoimetaja repliiki – aga noh, see ongi ju see estetism, mis minimali kui voolu seal popiks teeb! Et Kiasma tegi tegelikult rahvale mõnu, läks kindla peale välja. Mulle tundus seepeale, et parem avaldan ülevaate näitusest kusagil vähemelitaarses kohas kui professionaalne kunstiajakiri.