Mind üllatab ikka, kui süütult kasutavad inimesed sõna “ajalugu”. See paistab olevat mõiste, mis ei vaja seletust, mis on ühetähenduslik ja kõigile selge. Mind vaevab see sõna aga sageli. Mida selle all täpsemalt mõista? Mis on tema erinevad tähendused? Kust see sõna tuleb?
MINEVIKU ESITUS
Probleemid algavad muidugi “ajaloo” mõiste mitmetähenduslikkusest. See sõna tähendab ühtaegu nii minevikku kui ka selle mineviku uurimist, täpsemalt selle mineviku keelelist esitust. Nii on näiteks raamat pealkirjaga “Eesti ajalugu” üsna kahemõtteline: kas viitab see pealkiri sellele, et kaante vahele on püütud Eesti minevik või pakutakse siiski selle mineviku tõlgendust. Seega peaks eeldama sõna “ajalugu” kasutamine alati seletust, mida täpsemalt silmas peetakse: kas minevikku, nii nagu see oli, või siis selle mineviku esitust, nagu seda üks või teine ajaloolane välja pakub.
Tegelikult pole see muidugi ainult eesti keelele omane probleem, minu teada on ühena vähestest ainult saksa keeles võimalik teha vahet sõna “ajalugu” kahel tähendusel, Geschichte (minevik) ja Historie (mineviku esitus), ent seegi eristus on tänaseks hägustunud.
Mulle tundub, et kui sõna “ajaloo” kasutamine ei oleks nõnda ebamäärane, siis oleks avalikke ajaloovaidlusi meil vähem. Sest kui vaidlevad näiteks kaks ajaloolast, siis käib vaidlus siiski kahe erineva mineviku tõlgenduse üle, mitte kahe mineviku üle. Ja tõlgendusi on juba definitsiooni järgi alati enam kui üks.
AJALUGU KUI VALIK
Kui me oleme teadvustanud selget vahet, mis eristab minevikku ajaloost, siis järgmiseks tõuseb üles küsimus, kuidas sellest minevikust ikkagi ajalugu saab. Või teisiti: milles peitub erinevus mineviku ja ajaloo vahel? Probleem ise on lihtne: minevik kogu oma terviklikkuses pole meile kunagi hoomatav, samal moel, nagu pole kunagi võimalik koostada maakaarti suhtega 1:1.
Ainult väga väikene osa minevikust muutub ajalooks. Seega ajalugu on alati valik. Valikukriteeriumid ise on ajas aga väga muutlikud, on olnud aegu, kus minevikust peeti vajalikuks ajalukku kaasata vaid valitsejate saavutused ja sõjalised võidud; teistel aegadel on tallele pandud vaid töörahva ülestõuse ja partei kongresse; kolmandatel aga huvitatud ennekõike rahvusliku liikumise kangelastest. Jne.
Kuni viimase ajani on ajaloost aga välja jäänud suurem osa kunagi elanutest. Mis andis alust näiteks 1970. aastatel esitada küsimusi, kas naistel on ajalugu või kas ka loomadel on ajalugu. Ja kuigi tänaseks on enamik ajaloolasi ühel meelel, et põhimõtteliselt on kõigil asjadel ja olenditel ajalugu, siis kirjutatud ajalukku on nendest endiselt pääsenud vaid vähesed.
JUTUSTATUD LUGU
Kuid valikulisus pole ainus ajaloo iseloomujoon. Samavõrd oluline on see menetlus, mille abil kirevast minevikust saab sidus ajalugu, s.t. alguse ja lõpuga lugu. Ehk teisisõnu: erinevalt minevikust on ajalugu paratamatult keeleline nähtus, ajalugu sünnib siis, kui me püüame minevikku keeleliste vahenditega taasesitada.
Nendest vahenditest tähtsaim on jutustus: lihtsustades võib öelda, et ajalugu on mineviku valikuline narrativeerimine. See on oluline eristus, sest minevik ei esine ise kunagi narratiivi vormis, selle omandab ta alles ajaloolase käe all. Ameerika ajaloofilosoof Louis O. Mink sedastas tabavalt juba 1970. aastal: “Lugusid ei elata, vaid jutustatakse. Elul pole algusi, keskpunkte ega lõppe; elus on kohtumised, kuid nende algus kuulub loosse, mida me jutustame endale hiljem, ja elus on lahkumised, ent lõplik lahkumine toimub ainult loos.”
Niisiis, mineviku sündmused omandavad tähenduse alles siis, kui need on pandud mingi loo vormi, kui nendest on saanud ajaloonarratiiv. Ajaloolase töö ongi ennekõike kogutud heterogeense teabe vormistamine sidusaks, alguse ja lõpuga looks, mis meile midagi ütleks, mis kannaks mingit tähendust.
AJALOO VALIKULINE TÕDE
On muide tähelepanuväärne, et eestikeelne sõna “ajalugu” kätkeb endas sedasama mõtet, mida ma asja püüdsin sõnastada. Ajalugu ongi nimelt katse esitada (möödunud) aega loo vormis. “Aeg” ja “lugu” on igasuguse ajalookirjutuse kaks baaskategooriat.
Pole kaugeltki juhuslik, et viimaste kümnendite üks kõige mõjukamaid ajaloofilosoofilisi raamatuid kannab nimelt pealkirja “Aeg ja lugu”, pean silmas prantsuse filosoofi Paul Ricoeuri kolmeköitelist uurimust Temps et récit (1983-1985). Ricoeuri raamatu üks peamiseid väiteid seisneb aja ja loo lahutamatuses; aeg eksisteerib Ricoeuri järgi ainult loo vormis, inimesel on võimalik tajuda aega ainult jutustuse kujul. Aeg on niisiis alati jutustatud aeg. Ja ajalugu on ennekõike lugu – jutustus. Kuigi me kahjuks ei tea, kes täpselt selle sõna “ajalugu” välja mõtles, siis eesti keelde sigines see alles 1870. aastatel ja saavutas esimese populaarsuse tänu Matthias Johann Eiseninile. Julgen arvata, et see on üks kõige leidlikumaid eesti uudissõnu läbi aegade.
Kui me oleme nüüd kokku leppinud, et ajalugu on mineviku valikuline narrativeerimine, siis saame sellest teha mõned olulised järeldused. Esiteks peame tunnistama mineviku ja ajaloo põhimõttelist erinevust ja seega loobuma pretensioonist püüda kinni kogu minevik, s.t. ootusest saada ajaloolt lõplikke ja ammendavaid tõdesid möödaniku kohta. Ajalootõde on paratamatult valikuline.
Teiseks peame leppima sellega, et ükski ajaloonarratiiv ei saa olla ainuvõimalik, s.t. minevikust on võimalik esitada mitu erinevat versiooni, ilma et ükski neist valetaks. Tsiteeridest teist Ameerika ajaloofilosoofi Hayden White’i: “Enamikke ajalooseiku on võimalik jutustada mitmel erineval moel, mis tähendab nende sündmuste erinevat tõlgendamist ja nende varustamist erineva tähendusega.”
SARI “AJALUGU. SOTSIAALTEADUSED”
Kas me peaksime sellest kõigest järeldama, et ajalugu on üks subjektiivne värk, millega pole midagi suuremat peale hakata? Kindlasti mitte. Ajalugu on kahtlemata jätkuvalt kõige adekvaatsem viis üldse midagi mineviku kohta teada saada. Kuigi ma kaitsen siin mõneti relativistlikke seisukohti, ei taha ma kindlasti eitada mineviku olemasolu ega selle tunnetamise võimalikkust. Minu sooviks on vastustada vaid käsitust “tegelikest lugudest”, s.t. narratiividest, mis peegeldavad ainsat ja tõelist minevikku.
Tänapäeval ei ole enam võimalik käsitleda mineviku vormimist sidusaks jutustuseks – ajalooks – neutraalse toiminguna, n.-ö. ajaloolase köögipoolena, mis ei oma lõpptulemust silmas pidades suuremat tähtsust. Sellest tõsiasjast ei pea aga tingimata järelduma, et ajalookirjutus on minetanud oma tunnetus- ja tõeväärtuse, vaid et absoluutse tõe asemel vahendab ajaloolane suhtelist tõde, teatud laadi subjektiivsust, mitte aga mingit suvalist subjektiivsust (kui kasutada jällegi Paul Ricoeuri sõnu).
Ja mis on sellel kõigel pistmist raamatusarjaga “Ajalugu. Sotsiaalteadused”, küsib nüüd kurnatud lehelugeja. Ega muud ei olegi, kui et sarjas ilmunud ajalooteosed esindavad üldreeglina just sellist ajalugu, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid esitab oma versiooni toimunust, mida on pealegi põnev lugeda. Keda aga küsimused ajaloo olemusest rohkem huvitavad, lugegu raamatut “Kuidas kirjutatakse ajalugu?”, mis sisaldab siinkirjutaja tehtud tosinat intervjuud maailma mõjukate ajaloolastega. Jutuks enamasti ikka seesama küsimus: mis on ajalugu?
