NO-OORUUS OO-ON II-IILUS A-AAEG: Umbes nii laulsid juba Leida Sibul ja Hilda Koni. Olavi Ruitlane vaatas Arhitektuurimuuseumis näitust, mis pajatab suvilaarhitektuurist ja suvitamiskommetest ENSV-s. Kuna välismaale pileteid ei müüda, soovitab ta kõigil sarnase tuuri ette võtta. On kole ja ei maksa suurt midagi.
Facebooki salajane missioon on tõenäoliselt rikkamatele ja targematele ühiskonnaliikmetele ruumi teha ning vähemarenenud indiviid talle reklaami abil vaimset ja füüsilist sitta sisse söötes lõpuks ära tappa. Inimesed saadakse lõksu, lukustatakse teatud avalikesse gruppidesse ja ajukahjustuse süvenedes lastakse nad gruppiderägastiku põhja, sinna, kus asuvad sellised kogunemispaigad nagu „Süües saledaks“, „Virginia Woolf sind ei karda“ ja „ENSV – Nostalgiline nõukogude Eesti”. Tänase jututeemaga haakub kõige rohkem viimane. Me läheme väikesele reisile ENSV suvila- ning aianduskooperatiividesse.
Kõigepealt solvangud
Nostalgiline nõukogude Eesti? Päriselt? Ma mäletan täpselt, et poes ei olnud midagi, kinos ei olnud midagi ja telekast ei tulnud midagi. Inimesed käisid koledasti riides, autod olid koledad, ebamugavad, liikusid vaevaliselt, lagunesid ja võtsid palju bensiini. Aastal 1988 töötasin ma Võru Gaasianalüsaatorite tehases, mis lisaks gaasianalüsaatorite valmistamisele täitis ka sõja ja kosmosetööstuse tellimusi. See oli täiuslik tehas, ma arvan, et me olime valmis pidama täiuslikku sõda ja nautima täiuslikke kosmoselendusid, tavainimesed toonastest imedest ja edulugudest siiski väga osa ei saanud, ses mõttes võiks „Nostalgilise nõukogude Eesti“ grupp üritada hea sõnaga meenutada näiteks nõukogudeaegset hambapuuri.
Nostalgia ehk minevikuigatsus on tunne, emotsioon, mis väljendub mineviku positiivses hindamises vastukaaluks mingitele vajakajäämistele hetkemaailmas. Tõenäoliselt on nõukanostalgia põhjused selles, et tüübid olid nõukaajal noored ja terved, noorus on ilus aeg, praegu, vabadus vabaduseks, aga kondid valutavad, veresooned on lupjunud ja pea ei pea enam sittagi kinni…
Klassivahede ühiskond
Praegu leiab Rotermanni Soolalaost omaaegset suvila ja linnast jebedijee ja nahhui tõmbamise kultuuri kajastava näituse, mis on maiuspalaks nii korralikule nõukaaja nostalgitsejale kui ka paadunud nõukaskeptikule.
Kui vaatad arhitekt Toomas Reinu projekteeritud Harju KEK-i puhkebaasi maketti Aegviidus ja Elva ehituskontori puhkemajasid Tamme külas Võrtsjärve ääres, siis on täiesti selge, et mingit õiglust ei olnud nõukaajal olemas. Kui Harju KEK-i puhkebaasi maketis polnuks piinlik Ronald Reagani maketti võõrustada – kui sellist asja tarvis oleks läinud –, siis, teise Elva ehituskontori puhkemajasse ei mahtunuks täiesti kaine elus inimene ristipidi kuidagi sisse ära. Putsis värk. Sellised klassivahed klassivabas ühiskonnas.
Releeliinide pelgupaik
Mis kuradi kihk see oli linnast nahhui tõmmata? Igal endast lugupidaval inimesel, igal kuradi ettevõttel pidi mändide all oma põgenemistuba olema? Mille eest nad põgenesid? See oleks nostalgiaklubile hea küsimus.
Tallinna keemia- ja farmaatsiatehasel oli oma kalastusbaas, Eesti Televisooni releeliinide töötajatel oli oma puhkebaas Rannapungerjal, Elva ehituskontoril puhkepeldikud Võrtsjärve ääres.
Mis kuradi asi on releeliin, oli mu esimene küsimus, kiire guugeldamine andis tulemuse, et teletorni ründamise ajal rahvuskangelase Georgi Morozovi alluvuses, teletorni 22. korrusel pesitsenud vapper releeliinide eriüksus. Igavene mälestus, vennad!
Jah, tundub, et ettevõtete puhkebaasid olid vajalikud asjad, elu oli rämedalt nõme, inimesed vajasid kohta, kus mõned korrad aastas lint tühjaks lasta. Kollektiivne mälu eeldab sittade mälestuste puhul ka kollektiivset mälukaotust, ajude defragmenteerimist, ja neid asju oligi mõttekam kontrollitult teha. Jooma pidi, samas, nõukaajal peeti üksinda joomist halvaks kombeks, üksida lakkujaid kiusasid taga nii omad inimesed, perekonnaliikmed kui ka võimustruktuurid. Imelik, et terves Eestis pole nõukogude ajal sunniviisiliselt viinaravile saadetud ja represseeritud inimestele mõeldud obeliski.
Vanaisa vaenlased
Aru võib saada ka nõukaaegsetest aianduskooperatiividest, inimesed kasvatasid neis endile vitamiine. Meil oli ka kunagi Võrus selline, isegi väike 4 x 4-meetrine putka oli peal. Kapsas, porgand, kaalikas, hernes-uba-maasikas. Vaarikas, paar rida kartulit, ploom ja kaks õunapuud, välisitamaja.
Kõige imelikum oli seal see, kuidas mu vanaisa mutte ei talunud, need ajasid öösel oma hunnikud püsti, päeval kärutas vanaisa miski bensiinimootori kohale, pistis mootori sumbutaja otsa vooliku, torkas selle teist otsa pidi mutiauku, pani mootori tööle, kissitas päikesepaiste käes silmi nagu Goebbels, taustaks maa alt kostvad, mürkgaaside käes lämbuvate vaeste muttide surmaoiged. Imelik mutiviha, niisama lambist, mutid ei tulnud ju kunagi aiamaale, nad olid tiigi kõrval heinamaal, tegid oma hunnikuid sinna eikellegimaale…
Samas oli vanaisa täiesti okei inimene, peale muttide ja musträstaste tal elus vaenlasi ei olnud.
Kepp ja eraomand
Georg Ots laulis, et „Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea“. Seda emotsiooni mäletan ma nõukaajast küll, neid, kes kuhugi prussakaste prügisahtidega kõrgesse korrusmajasse korteri said, vaadati ikka aukartusega ja alt üles. Eriti nende poolt, kel endil korrusmaja kogemus puudus. Neil, kellel Mustamäel pärast „Vremjat“ naabrite voodivedrud seinte taga kriiksuma hakkasid ning ohked ja kepioiged hommikuni välja kumisesid, need mõtlesid muidugi oma suvilakarbist Rannapungerjal. Seal see männiokaste-pealne nuss ei riivanud nii rõvedalt kõrva.
Olgem ausad, nõukaajal polnud inimestel lihtsalt targemat teha kui keppi, sellega võib seletada, miks 1941. aastast rahvaarv lakke sööstab. Eks inimesi toodi piiri tagant kõvasti juurde ja siinolijate vahel käis igavusest ja nõmedusest selline kepp, et ei II maailmasõda, küüditamine ega suhteliselt ebatervislikud eluviisid ei suutnud eesti rahvast murukamarasse lükata.
Ja kindlasti ei maksa unustada inimese maist ja loomalikku iha eraomandi järele. Nõukogude ajal oli see keelatud, kooperatiivile kuuluv aiandiplats linnaservas või putka Võrtsjärve ääres lõid vähemalt pettekujutelma sellest, et sul midagi oli. Peale nooruse muidugi, noorus on alati päris.
Elu nagu Helme lõust
Naljakas multifilmilik aeg oli. Suht lolli multikaga seejuures ja aianduskooperatiivide ja puhkekodude kultuur oli ainult üks osa mosaiigis. See oli ainult üks osa suurest tervikust, kuhu mahtusid Hruštšovi-aegsed korrusmajad, pioneerilaagrid, odavad töölisrestoranid nagu Kaseke ja Volga Tartus. Jne.
Mart Helme võib ju ennast rokkariks ja Hübriidi rokkbändiks kutsuda, aga tegelikkuses tootsid nad 80-ndate pseudoühiskonna töölisrestoranidesse sobivat süldimuusikat ja ei rohkemat. Mardi jutt, et tema rokkaripõlv möödus narkootikumideta, ongi korraliku süldimehe jutt, õige rokkar käis kogu aeg dihlofossipudeliga telefoniputkasid pidi ja kruttis muuhulgas telefonitoru küljest juppe ära.
Et Hübriid oli sama mis suvila, puhkekodu, hruštšovka, suvila välipeldik, odav töölisrestoran ja 120-rublane palgapäev. Ja inimeste noorus, mida ei tohi maha teha, kuna noorus on tahes-tahtmata ilus aeg.
Näitust minge kindlasti kaema, kui miski asi on üle taluvuse piiri kole, muutub ta meeltele ilusaks. See on teistmoodi ilus, selline peenem ja kirkam tunne, nagu näiteks siis, kui kogemata haamriga sõrmest mööda lööd.
Puhkamise tähe all
Suvilaarhitektuuri näituse kuraatori Triin Ojari vaade selle arengujoontele nõukogude perioodil.
Nõukogudeaegne suvilaarhitektuur kätkeb endas lisaks põnevale arhitektuuriajaloolisele materjalile ka suurepärast sissevaadet ametliku süsteemi ühte konkreetsesse avaldumisvormi – individuaalse puhkamise riiklikku planeerimisse.
*
Kuidas vaba aega veedeti, polnud kaugeltki juhuslik, vastupidi, nii puhke- kui ka tööaeg moodustasid nõukogude võimu silmis terviku, mida tuli ratsionaalselt korraldada. Sealjuures propageeriti ka puhkuse tähe all produktiivsust, olgu siis jõuvarude taastamise või isiklike aiasaaduste kasvatamise näol. Nõukogude Liidus kehtinud eri tüüpi puhkeasutuste nomenklatuur oli 14 nimetust pikk ning sinna kuulusid ka suvila- ja aianduskooperatiiv. Nii individuaalne kui ka kollektiivne puhkamisviis olid mõlemad osa ametlikust süsteemist. Suvilapuhkus sai teoks kooperatiivide süsteemi kaudu, selline puhkus oli ühine asi – hüve, millele pääses ligi vaid kollektiivi osana (suvilaehitus- või aianduskooperatiiv, ametiühing, ettevõte). Kollektiivi kuulumist ei määranud sarnaselt praegu populaarse kogukondliku liikumisega maailmavaade või huviala, vaid see sõltus inimese töökohast.
Suvilast sai Eestis alates 1960. aastate keskpaigast massiline nähtus, võimalik, et ametkondadele mõneti ootamatultki, sest edaspidi tegeldi järjepidevalt selle tulva allutamisega nõukogude korrale omasele ülereguleeritud süsteemile.
Suvilabuum oli iseehitamise kõrghetk. Selles liitusid nõukogude süsteemi paradoksid ja inimeste kohanemisvõime, reeglitega piiratud vabadus ja võimalus neist kõrvale hiilida, aga ka isiklik eneseteostus ja sellest saadav rahulolutunne.
*
Suvilate ehituse riiklikku koordineerimist alustati 1956. aastal, mil Moskva eeskujul andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse elanikkonnale müüdavate suvilate ehitamisest. 1957. aastal valminud kolm tüüpprojekti hakkasid kandma nimetusi S-1, S-2 (arhitekt Nikolai Kusmin) ja S-3 (arhitekt Enn Kaar). Need olid 17–23 m² kasuliku pinnaga (seega lubatust veidi suuremad) kerged, valmisdetailidest koostatavad aiamajakesed, lihtsas välisilmes annavad tooni ruudukujuline põhiplaan, madala kaldega katus, väikesed aknad ja kahepoolsed klaasitud uksed. Peale päevaruumi, köögi- ja magamisniši ning kuivkäimla sinna muud ei mahtunud.
Kujunes välja kaks paralleelset süsteemi suvila- ja aianduskooperatiivi näol. Esimene oli looduskaunisse kohta rajatud piirkond, kus oli lubatud kuni 40 m² maja ning piirdeaedu, peenraid ega iluaeda ei tohtinud rajada.
Aianduskooperatiive loodi väheviljakale maale, mida kolhoosid või metsamajandid soostusid kasutada andma ja mis tuli suurte jõupingutustega haritavaks muuta, aiamaja oli (vähemalt alguses) suuruselt väiksem (25 m²) ning aiapidamine oli seal kohustuslik. Et aianduskooperatiive käsitleti tootmisüksusena, näitab seegi, et kasvatatavast tuli korrapäraselt aru anda ja aiasaadusi sai ETKVL-i süsteemi kaudu müüa.
**
Suvilaehitus muutis nõukogudeaegset ehitatud keskkonda märgatavalt. Riik ühe käega keelas ja teisega lubas, suvilatest sai omamoodi hall ala, mis ei kuulunud otseselt riiklikku masselamuehituse raamidesse, teiselt oli selle korraldamiseks siiski loodud kontrolliv süsteem, mis tolereeris omaalgatust ja isetegevust. 2000. aastate eeslinnastumise uurijad on tähelepanu juhtinud sellele, et massiline uuselamurajoonide teke oli intensiivsemagi protsessina juba suvilapiirkondades läbi mängitud – kinnisvarabuumi ajal ehitati Tallinna ümbruse suvilapiirkondades rohkem uusi eramaju kui kõigis uutes elurajoonides kokku. Eelkõige asukoht mõjutab nende piirkondade säilimist ja kasutust ka tänapäeval. Nõukogudeaegne tsentraliseeritud süsteem pluss professionaalne valik tüüp- või eriprojekte tagas Eestis väga ühtse suvilamaastiku, millel on oluline koht nii arhitektuuri kui ka linnaehituse arengus, aga muidugi ka kogu ühiskonnas kehtinud väärtushinnangute mõistmisel.