INIMESI KELDRIS: Zahir on üks Eesti omanäolisemaid ansambleid ja täiesti eriline veel selle poolest, et neil on koosseisus kolm kitarri, pole aga bassi. Peale selle on neil täiesti defineerimatu stiil. Mürarokk? Üle võlli stoner? Desert rock? Defineerida on raske, aga iga nende kontsert ja plaat on maitsev. Aimar Ventsel kraamis välja oma vana diktofoni.
Vana diktofon lükatakse sisse. Algab intervjuu ansambliga Zahir, kes selle aasta varasuvel üllitas albumi „What n(N)oise?“. Kohal on Tambet Jurno, Maike Lond Malmborg ja Margo Pajula.
KesKus (KK): Kuidas teie plaadil läinud on?
Tambet (T): Üllatavalt hästi on läinud, plaadihunniku otsa pole istuma jäänud.
KK: Mis mõte on tänapäeval üldse albumit teha kui enamik inimesi kuulab muusikat ühe loo kaupa telefonis?
T: Mul pole õrna aimugi, kes need inimesed on, kes ühe loo kaupa muusikat kuulavad. See on miski muu planeet. Ma ikka ostan plaate, aga kuna päris lambist ei julge osta, siis töötan materjali enne Bandcampis või sellises kohas ikka läbi.
KK: Mis muusikat te üldse kuulate?
Maike (M): Mina väga palju ei kuula [muusikat]. Vahepeal üldse ei kuulanud.
KK: Kas tegelikult ka või?
M: Ma kuulan seinast seina! Ma kuulasin eile näiteks Alva Noto The Reverant soundtrack’i.
Margo (Ma): Ma kuulan jazzi peamiselt.
T: Otseselt nii maniakaalselt ei otsi nagu vanasti, kuulan, mida soovitatakse ja mida leian. Üks asi viib teiseni.
KK: Kuidas te muusikat kuulate? Youtube’ist?
M: Ma kuulan Spotifyst ja Bandcampist.
KK: Spotifys on ju reklaamid.
M: Mul ei ole.
KK: Ah sul on see Premium?
M: Jah.
T: Ma olen ühe töökaaslase akna alt seal käinud ja seal on täitsa okei. Hästi paljudel bändidel on terve diskograafia seal väljas.
M: See ongi hästi! Spotifys on väljas ka igasuguste indie-bändide muusika, mida muidu eriti ei leia.
T: Jah, igasugu sugrimugri-underground bändide singlid on seal väljas, mille kohta sa midagi ei teadnudki.
M: Jah, ja siis ta lingib teiste samasuguste bändidega.
KK: Youtube’is on selle eest väljas palju 60-ndate bändide plaate ja proovilindistusi ja…
T: Jah, ma saan aru, mida sa räägid. Ma kunagi tellisin Crampsi duubel-CD, proovilindistused. Ja siis ma sain ta kätte ja mõtlesin, et mida kuradit mul seda vaja läheb, et kes kurat neid proovilindistusi kuulab. Ja-jah, siis ma viisin ta Laseringi müüki ja Eesti Rahvusraamatukogu ostis selle ära.
(Kõik naeravad)
KK: Aga kuidas need asjad ikka käivad? Kas on vajalik panna plaati internetti üles?
T: Kui plaati pole internetis, siis pole teda olemas.
Ma: See on ikka väga vajalik.
M: Igas kohas on see iseasja pärast. Näiteks Bandcampis saad osta meie plaati digitaalselt. Ja mingis muus kohas on jälle võimalus lihtsalt kuulata.
KK: Miks teil pole albumiga kaasas download-koodi?
M: See on liiga keeruline. See on ekstra peavalu. Ma olen aga alati ütelnud inimestele, kes [vinüül]plaadi on ostnud, et kirjuta meile ja me saadame sulle allalaadimislingi.
Ma: Download-kood lisas euro või kaks plaadi kohta.
M: Kindlam on niimoodi, et kirjutate.
T: Nii on everybody happy!
KK: Aga mis see plaadi hind on teil?
T: Midagi kahekümne ringis.
KK: Jumala kallis lõbu see plaadi ostmine!
M: Neli õlut ju.
KK: Õlu on ka kallis!
(Üldine naer)
M: Õlle ja plaadi hind peavadki relatsioonis olema. Kui õlu läheb kallimaks, siis plaadi hind ka tõuseb. Ja vastupidi.
KK: Millal teil oli muusikaga seoses WTF-elamus?
T: Helsingis paar nädalat tagasi nägin sellist bändi nagu Zeke. See on nagu Motörhead spiidi all.
Ma: Motörhead ongi kogu aeg spiidi all.
T: No see oli aga eriti. Selline udjamine, 50 minutit nonstop, lihtsalt nii rets! Nii identne, nii armutu. Ma seisin kontserdil, õlletops käes, ja ei jõudnud isegi lonksu õlut võtta, kuulasin, hahaa! Just sel hetkel, kui mõtlesid, et võtan lonksu õlut, et teevad pausi, ei, läks järjest hullemaks.
M: Ma jälle ei tea, millest jutt käib… mis see hea oli?
Ma: Nende sekunditega ei tulegi meelde…
M: Mina leidsin Bandcampist sellise asja nagu Pussy Foot – kaks tšikka, trumm ja kitarr.
KK: Mis on Eestis head bändid?
T: Hot Kommunist on kindlasti! Ja siis Valteri uus bänd on väga hea…
Ma: Diversicolor.
M: Kohati on bändi kuulsus suurem kui bänd ise.
T: See on nagu ma kunagi elasin Lasnamäel ja mul sai Prodigyst kopp ette enne, kui ma teda kuulsin, sest iga maja seinale oli kirjutatud Prodigy. Kord „Prodigy live“, kord „Prodigy alive“. Ja ühesõnaga, ükskõik, kuhu sa astud, oli Prodigy.
M: Mulle meeldib mõminaräpp. See on nagu punk. Mis mulle meeldib, et noored inimesed teevad ja iseendale ja üksteisele. Neil on ükskõik, mida teised arvavad. Ma ei pea seda kuulamagi, aga nad on olemas. See on jube punk asi. Kvaliteet pole oluline, peaasi on ennast välja elada. Selle eest neid kritiseeritaksegi.
KK: Kes neid kritiseerib?
Ma: Mingid vanemad hiphoptüübid. Siim Nestor visati ju mõminaräpi fännamise eest Facebooki hiphopi grupist välja.
KK: See on jah nagu värske sõõm õhku.
M: Pärast kõik ütlevad, et väga lahe muusika. Need, kes mõminaräppi praegu vihkavad, kuulavad seda võibolla 30 aasta pärast härdusega.
Ma: Mägede Häälel esines enne meid Sipelga 14. Neil oli tunniajane slot ja nad tegid oma lood 20 minutiga ja siis oli 40 minutit vaikust.
KK: Nagu Dead Kennedyse esimene kontsert, kus nad kõik oma lood 20 minutiga ära tegid.
T: Mida iganes keegi Dead Kennedyse kohta ütleb, ma olen neid nüüd näinud. Ma olen ülihäppi, et ma neid nägin. Seda ei näe sa iga päev, et 60-aastased punkarid hüppavad.
KK: Kuulge, aga kes teil laulutekste teeb?
T: Mina. Ma ei saa ju teistele ütelda, et tehke mulle laulutekste.
KK: Mida sa tahad oma tekstidega ütelda?
T: Mitte midagi. See on rock’n’roll!
Peale selle on Zahiril nüüd oma raadiosaade IDA raadios, kus mängitakse just sellist muusikat, nagu Zahiri kollektiivilt võib oodata. Kohustuslik!
