TELEFONIVESTLUS ILMA TEISEST OTSAST: Raamatus „Laos – aeg antud elada, aeg antud süüa” on üheks kirjeldatavaks tegelaseks elukunstnik Roger (või siis Freddy, keegi ei saa täpselt aru), kes Laoses „lammutab” ja kelle elu pole absoluutselt mitte ühegi standardi järgi eeskujulik. Kaugel sellest. Raamatu autoril Rene Satsil õnnestus Laosesse helistada ja kuulda, millest räägib praegustel rasketel aegadel üks tema kehaosa.
Tere-tere! Kuidas käsi käib? Mina olen Rogeri pea ja jutustan teile, kuidas ma ära armusin. Ei, palun ärge saage valesti aru – ma olen ikkagi Rogeri keha külge kinnitatud, muidu ma siin ei lobiseks. Ega ma ei ole ainult mingi rääkiv pea, see mõte ajab mind ennastki suure häälega naerma – rääkiv pea! Lihtsalt, ma ei saa enam ammu aru, mida mu keha teeb, seega otsustasin rääkida meie mõlema eest. Tema räägiks, kui vaid saaks, ainult lollusi. Ma olen selles kohe täiesti kindel.
Kuhu me jäimegi? (On kuulda, et võetakse üks lonks.) Ahjaa! Heineken on parim õlu, igasugune muu õlu on solk! Lao õlu on ka üks suur solk! Ma tegelikult muidugi kardan selliseid asju öelda ja ärge seda üles kirjutage, sest Laose valitsus võib meid kas pealt kuulata – ilma naljata! – või üles kirjutatud teksti näha, ja siis tuleb sellest jama. Ausõna, ma vannun! Ehk siis unustage ära, et ma sellise märkuse lao õlu kohta tegin; ma isegi ei mäleta, miks ma sellest kuramuse õllest üldse rääkima hakkasin?
Ma olen viimastel aastatel üldse väga paranoiliseks muutunud. Sellest ajast saadik, kui te mind, või õigemini mind koos mu kehaga selles raamatus pärast pidu Vientiane’i maha jätsite, on palju muutunud. Esiteks olen ma üle mõistuse paranoiliseks muutunud ja teiseks – me jäime kodutuks. Kas sa kujutad pilti? Mina teadsin seda juba ammu ette, et nii läheb, aga minu kehale tuli see üllatusena.
Kusjuures, me ju vahepeal natukene aega ei joonud. See oli kohutav aeg. Ma olen ilma alkoholita ääretult ebakindel ja ei saa üldse teiste inimestega räägitud, pelgan neid. Huvi pärast tahaks teada, kas see oli kogu aeg nii? Kunagi juhtisime koos kehaga Tais lausa mitmeid firmasid – kas siis käis ka pidevalt üks joomine? Ei mäletagi. Natukene sai ikka võetud, aga…
Nüüd me joome jälle, joome palju-palju ja just öösiti. Öösiti läheb ka igasugust narkotsi sisse. Te küsite, millist? Ma ei teagi, erinevat sodi, mida need joomakaaslastest tõprad laod pakuvad. Ma leian ikka midagi, igal öösel. Ja päeval me siis toibume. Need päevad on pikad ja rasked.
Oota, me teeme endale nüüd ühe dringi.
Aga jah, hädad tulevad ikka korraga, nii on see alati olnud. Kohe pärast seda, kui kodutuks jäime, murdis mu keha oma puusaluu. Kuidas? Aga niimoodi, et läksime endise naise juurde stseeni korraldama ja mu keha – ma ütlen, ta on puhta loll! – astus seal keset põrandat vedeleva rula peale. Nii me haiglasse sattusimegi. Aga haiglas anti morfiini – see oli küll kuradi hea! Seda võtaks iga päev, ausõna! Kuid seda ei saa kusagilt, fuck, raisk! Peab endal midagi veel ära murdma.
Oma esihamba lõin hiljuti vastu teesillutist kukkudes välja – näete seda keha, see ei kanna! – ja teine kannatada saanud hammas loksub juba ka nagu meri, kuid sellise juhtumi puhul ei paku mitte keegi morfiini. Sellest on kahju.
Aga läheme oma jutuga edasi. Mõni aeg pärast seda, kui me omadega tänavale lendasime (meie endine naine, see vana lits, ei maksnud enam meie korteri eest!), helistasin laenatud telefoniga siinse raamatu autorile ja ütlesin: „Enam ei ole süüagi. Nutma ajab.” Tema saatis meid selle peale enda matkaagentuuri Põhja-Laosesse. Agentuuri juht Tom, kellest on raamatus palju juttu, maksis kinni bussisõidu ja nii jõudsimegi kaugele Hiina piiri äärde.
Olin lootusrikas, sest mul oli vaja meie elu ümber pöörata. Aga kohapeal tuli välja, et Tom andis meile raiskamiseks raha ainult näpuotsaga ning magamiseks ei pakkunud mitte suurt maja, vaid madratsit agentuuri kontori peal oleva baari köögiruumis. See oli ennekuulmatu! Hea asi oli see, et öösiti ei valvanud keegi baari ja nii saime seal pudeleid tühjendada; halb asi oli aga see, et Tomiga tekkis selle pärast suur tüli. Lisaks taheti mu keha veel füüsilist tööd tegema panna, et me raha saaksime teenida, aga see keharaisk ei ole mul enam ju millekski võimeline. Lisaks sellele, et mu keha on loll, on ta ka nõrk.
Tahtsin sealt ära.
Siis tuli appi Sandor. Kuna seda taanlast oli raamatu autor samuti palunud meid toetada, tiris see sindrinahk meid kuskile väikelinna ja andis seal ühes kohvikasvatuse firmas tööd. Töö seisnes selles, et läksime džunglis mingisse külla, kus majades ei ole peldikut, kusel käiakse õues ja sital peab käima kilomeetri kaugusel. Ma siis õpetasin seal nendele, kuidas enda pask oma maja kõrvale maa sisse matta. Muid töid tegin ka.
Me tõesti üritasime tööd teha ja ainult hommikuti napsu võtta, natuke oli tülisid, kuid mitte suuri. Aga siis tõi Sandor meile ükskord külla indialased, kes olid selle firma omanikud. Ma tean ju neid kuradi indialasi küll, mitu korda on seal pagana Indias käidud. Suur enamus neist raiskadest on sullerid ja nihverdajad! Laoses töötavad nad niikuinii koos politseiga! Miks need mehed muidu pidevalt pabereid näha küsisid? Üks tegi isegi meie passist koopia. Kuradid! Vabandust, ma lähen nii närvi. Kui sellised esindavad firmat, siis on kõik perses. Ei taha sellistega tegemist teha! Tulime pealinna tagasi. Meile pakuti nüüd, et võiksime ühte tiiki valvata. Puhastada, valvata ja kalu sööta. Iga päev. See oleks nagu töö. Kuid kes jaksab mingit kuradi tiiki vahtida iga päev?!
Hetkel peatume paari laoka juures ühel rõdul. Seni kuni meid välja visatakse, oleme siin kontvõõrana kanda kinnitanud. Järgmine samm oleks vist jälle kodutus. Raha saab ööelu käigus otsa, aga alkot ja narkotsi on ju vaja. Natukene on veel pappi alles, mis teenitud sai, aga seda ei jätku kauaks. Oleme „Laoses eksinud” – võib vist niimoodi öelda? Oleme masendunud, väga…
Mõtlesime juba süngelt, et kas see ongi lõpp, kui siis nädal aega tagasi kohtasime öösel baaris tüdrukut. Tema nimi on Noi. Alguses arvasin, et ta on prostituut, aga tuli välja, et ei ole. Tundub, et me meeldime talle. Mina ja minu keha. Ma ei saa aru, miks. Ja siis ma armusin ära.
Kuule, Noi! Hei, ma olen sinusse armunud! Jah, ma olen armunud ja arvan, et see tüdruk võiks mulle head teha. Minu elu päästa. Äkki siis ei jooks ma nii palju ega võtaks narkotsi ka enam. Või oota, tähendab, et jooks ikka, aga ta aitaks meil kangetest narkootikumidest lahti saada. Ja anda meile tagasi mõte, et elult on midagi veel oodata, mingitki tulevikku. Seda illusiooni on hädasti vaja. (Mitu lonksu.)
Ma panin tüdrukule seekord ette, kui kohtusime, et ta tuleks minuga kunagi õhtusöögile. Oleksin nõus isegi maksma. Pean silmas, et oleksin nõus enese söögi eest maksma, mida tihti enam ette ei tule. Ja plekiksin ka tõlkija kinni, kes kohtumisel kaasas oleks, sest tüdruk ei räägi ju inglise keelt. Ootan nüüd huviga Noi vastust… Head aega praegu.
