SOGASES VEES KALAPÜÜDMISEST: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel tutvustab vene marurahvuslike filosoofide, arusaamade ning tõekspidamiste kirevat kaarti. Paljud teesid räägivad üksteisele vastu, ent nii ongi lihtsam: ükskõik missuguses situatsioonis võib ikka leida ükskõik missuguse „klassiku“, kellele tugineda ning kelle kaudu Venemaa „erilist kohta maailmas“ kirjeldada. Mida sogasem on vesi, seda kergem on päid sassi ajada.
See võis olla nii 2015. aasta paiku, kui kõik progressiivsed Lääne politoloogid arutasid filosoof Aleksandr Dugini kirjutisi ja ütlusi. Dugin on tuntud selle poolest, et ta kirjutas mitu suurvenešovinistlikku raamatut, kus ta pani paika Venemaa erilise olemuse ja koha maailmas.
Ideoloogiline konsultant
Duginit peetakse kaasaegse vene eurasianismi ideoloogiks, tema kohta arvati, et ta oli mõned aastad tagasi Venemaa presidendi Vladimir Putini ideoloogiline konsultant. Lisaks on väljendatud arvamust selle kohta, et Dugini kirjutised on ülipopulaarsed Venemaa ohvitseride ja sõjaväe juhtkonna seas. Oma olemuselt on Dugin räige suurvene šovinist, kes juba 2014. aastal nõudis ukrainlaste verd ja Ukraina riigi halastamatut likvideerimist.
Nagu tellitult, ilmusid ka Lääne analüütikute seas välja inimesed, kes ajasid näpuga Dugini teostest järge ning üritasid Venemaa ning Putini tegemisi nende raamatute kaudu mõtestada. Ma mäletan, et selle duginismi kõrgperioodil küsis üks mu antropoloogist kolleeg erialafoorumis: „Mispärast on nad kõik nii keskendunud Duginile?“
Sama avastus iga kolme aasta tagant
See tuli mulle meelde, kui järjekordselt hakkas n-ö Venemaa-jälgijate gruppides levima järjekordne ingliskeelne intervjuu Duginiga (inglise keel on tal suus), milles suur filosoof järjekordselt seletas Venemaa erandlikkust. Ma ütleks, et iga kolme-nelja aasta järel avastavad Lääne ajakirjanikud Dugini, kraamivad välja ta vanad intervjuud ning teevad temaga uusi.
Aleksandr Dugin kusjuures ei jäta Lääne ajakirjanikke hätta. Oma pajatustes kallab ta välja kogu viha ja põlguse roiskuva Euroopa ja mädaneva Lääne, Õhtumaa degradeerumise ning homoseksualiseerimise kohta. Lääs kaotab ja Venemaa võidab, see on kindel. Alati, kui kuulata ja lugeda Duginit.
Mõned aastad tagasi olin ühel ettekandeõhtul, kus esines Tiit Matsulevitš, väga kogenud poliitik ja väga hea Ukraina ning üle keskmise hea Venemaa-tundja. Ettekanne oli muidugi Ukraina-Venemaa suhetest ja ma sain Ukraina poliitikast, kultuurist ja ajaloost palju uut teada. Ent lõpupoole võttis ettekandja välja Dugini raamatu ja hakkas näpuga järge ajades kuulajatele selgitama, „kuidas Venemaa mõtleb“. Ja kogu lugupidamise juures, see oli väga vale, ehkki mitte üldse harvaesinev arutluskäik.
Kuhu siis Venemaa kuulub?
Kui nüüd minna tagasi tolle ammuse antropoloogide foorumi diskussiooni juurde, siis üks mu Venemaal välitöid teinud ameerika kolleeg avaldas arvamust, et tegelikult on Venemaa n-ö rahvafilosoof tegelikult Lev Gumilev, kelle tähtteos „Etnogenees ja maa biosfäär“ ilmus mõned aastad tagasi ka eestikeelses tõlkes.
Eesti keeles on ilmunud veel vähemalt ühe vene olulise filosoofi teos. Selleks on olnud Nikolai Danilevski raamat „Venemaa ja Euroopa“. Need pole aga ainukesed venelaste ühiskondlikku mõtet mõjutanud filosoofid. Ma ei hakka siin neid üles lugema, ent oluliste Vene iseolemise mõtte defineerijateks oli kasvõi kuulus budistliku kallakuga eurasianist Lev Tolstoi. Üldiselt on eurasianism ideoloogia, mille õitseaeg oli 1920. aastate vene emigratsioonis.
Kui Euroopas uue kodu leidnud vene intellektuaalid ja aadlikud leidsid lõpuks aega ringi vaadata, siis osa neist pettus Euroopas ja Õhtumaas tervikuna. Väga põhjalikult kusjuures. Sealt siis saigi tuule tiibadesse soov näidata venelasi kellegi erandlikuna, rahvana, kes ei kuulu Euroopasse ega Läände.
Kuhu aga siis Venemaa kuulub? Eurasianismi klassikalises variandis kuulub Venemaa Aasiat ja Euroopat ühendavasse kultuuriruumi, kusjuures n-ö klassikaline Euroopa ei olnud osa Euraasiast. Euraasia algas Venemaast ning kulges itta ja lõunasse, kusjuures erinevatel mõtlejatel-filosoofidel joonistusid Euraasia piirid erinevalt. Mõnel lõppes Euraasia Kesk-Aasiaga, mõnel läks Hiinani välja. Kõik need erinevad kirjatsurad olid ühel nõul vaid selles, et Venemaa oma eurasianistlikus vormis peab vastanduma Euroopale. Muidugi ei sündinud emigrantlik eurasianism tühjalt kohalt, vaid tema eellaseks olid nii Venemaa 19. sajandi slavofiilid kui ka läänlased, kes – erinevalt siis nõukogude koolis õpetatust – olid mõlemad panslavistid ja Venemaa erilisuse apologeedid. Berdjajev, Herzen, Tšernõševski. Neid kirjutajaid ikka oli. Ent eurasianism polnud ühtne ideoloogia.
Venemaa ripatsid
Nõukogude Liidus oli eurasianism muidugi ametlikult taunitud ning sellist maailmavaadet ei peetud nõukogude marksistlik-leninistliku ilmavaatega sobivaks. Siiski levisid emigrantlike eurasianistide kirjutised samizdati vormis või siis ka väga kindlas seltskonnas suisa ametlikult. Nimelt oli väljavalitud raamatukogudel lubatud soetada vene emigrantide teoseid ning need raamatukogud omakorda lubasid väga valitud seltskonnal neid teoseid ka lugeda. (Minu Moskva-kolleegide väitel olid 1960. ja 1970. aastail Moskva peamistes raamatukogudes nagu Lenini-nimeline raamatukogu või ka Ajalooraamatukogu emigrantide teosed tegelikult väga lihtsalt kättesaadavad, nende olemasolust paljud lihtsalt ei teadnud.)
Vene marurahvuslus ei kadunud kuhugi ka nõukogude ajal, vaid elas põranda all edasi. Kaasaegse vene idee formuleerijana sai nõukogude perioodi teisel poolel tuntuks ülalpool mainitud Lev Gumiljov, kelle pseudoteaduslikud kirjutised rahvaste eluenergiast ning parasiitrahvastest said ääretult populaarseks. Vähem on meile siin aga teada, et teine vene marurahvuslaste autoriteet oli hoopis kuulus „Gulagi arhipelaagi“ autor Aleksandr Solženitsõn. Marurahvusluse ideest olid läbi imbunud ka n-ö head dissidendid nagu Jossif Brodski.
Kui viimased kaks ette võtta, siis Solženitsõni „Vene manifest“ ja Brodski poeem „Ukraina õde“ annavad väga selgelt mõista, et ukrainlased on nii etniliselt, kultuuriliselt kui ka geograafiliselt Venemaa ripats.
Klikkideks lagunemine
Niipalju, kui oli tuntud ja tundmatuid filosoofe, niipalju oli ka erinevaid lähenemisi. Väga tihti need mõtlejad omavahel läbi ei saanud ja – nagu fašismile kohane – oli vene intellektuaalne tusovka jagunenud erinevateks tülitsevateks klikkideks.
Nõukogude Liidu kokku varisedes ei muutunud olukord (vene maru)rahvusluse rindel paremaks. Igat masti kirjamehi, filosoofe või mõtlejaid ronis igalt poolt välja nagu prussakaid seinapragudest ja ideoloogiline maailmapilt Venemaal läks järjest segasemaks ning ka haigemaks.
Lagedaks põletada
Kui Venemaa presidendiks sai Putin, siis kõige muu kõrval üritas ta leida Venemaale ja venelusele ka definitsiooni. Sealt tulevad ka ideoloogilised kõikumised läbi erinevate aegade, ent lõpuks saavutati ebakindel tasakaal keskaegse Moskoovia, Tsaari-Venemaa ja Nõukogude Liidu ülistamise vahel. Kui 2014. aastal muutus Venemaa ebaadekvaatseks ja väljus üldkujunenud euroopalikust maailmakorrast, siis üks etteheide venemaiste võimutruude analüütikute poolt Kremlile oli see, et Kremlil pole täpselt sõnastatud ideoloogiat. Ja johtuvalt ideoloogia puudumisest ei suuda Venemaa ka liitlasi leida konfliktis euroatlantilise maailmaga.
Praegu võib väita, et Venemaal eksisteerib vähemalt kolm ideoloogilist ruumi. Vladimir Putin on väidetavalt n-ö Vene fašismi isa Ivan Iljini fänn. Iljin on see tegelane, kes väitis, et Venemaal on vaja Ukrainat kui territooriumit, isegi kui selle kättesaamiseks tuleks kõik ukrainlased tappa ja maa lagedaks põletada.
Putini kõrval on Iljini suur austaja ka monarhistlik võimutruu filmirežissöör Nikita Mihhalkov, poliitiliste rahvuslaste ja paremradikaalide seas teeb siiani ilma Dugin oma Lääne-vastasuse, ksenofoobia ja homofoobiaga. Ent laiades rahvamassides on siiani au sees Gumiljov, kes on populaarne ka mittevenelaste seas, keda Venemaa rahvastikust on umbes 25%.
Situatsioonipõhine tsiteerimine
Kõik need kolm filosoofi erinevad oma arusaamades päris kõvasti. Kui nüüd vaadata, kes kuidas Venemaal tsiteerib maailmavaatelisi kirjutajad, siis selline tsiteerimine on pigem situatsioonipõhine. Kui vaja, siis lendab letti Brodski, kui vaja, siis Iljin.
Tänasega on nii, et ükski (maru)rahvuslik filosoofia pole suutnud saavutada Venemaal ideoloogilist juhtpositsiooni. Kohati on mulje, et poliitikat kujundavad ja tegevad inimesed pole ka huvitatud sellest „ainuõigest“ ideoloogiast. Palju lihtsam on vajaduse kohal tsiteerida Tolstoid või Duginit, kusagilt ikka leiab õige tsitaadi. On olemas teatud, ja tänaseks ka kahjuks Venemaa poliitilisse peavoolu liikunud imperiaalsed ideed Venemaa erilisest kohast päikese all.
Idee sellest kohast on fikseeritud sisuliselt kõigis vene rahva teemalistes kirjutistes. Filosoofid on vaid illustreeriv materjal, nemad ei suuna rahvuslikku ega riiklikku mõtet. Sellest johtuvalt on väga vale võtta raamat ja selle abil tõestada, et „Venemaa mõtleb nii!“.
Niimoodi mõtleb väike hulk inimesi, ent ühegi vene filosoofi ideoloogia pole tänapäeval isegi mitteametlikult Venemaa mõtte aluseks. Hakata nendest lugematutest raamatutest otsima vastust küsimusele „kuidas mõtleb Venemaa“ on kergema vastupanu teed minemine.
