SAJAL RAHVAL ON HALB OLLA 3: Lätlanna Gunita Šlara räägib, miks lätlastel on palju raskem kui kõikidel teistel. Eelkõige muidugi naabrite kiuslikkuse tõttu. Gunita lugu on kolmas kirjatükk KesKus’i sarjast „Sajal rahval on vastik olla“.
Selge see, et lätlaseks olemine pole mingi meelakkumine. Kasvõi seepärast, et meid polegi peaaegu olemas: maa seitsmemiljardilist rahvaarvu silmas pidades on lätlasi kaduvväike hulk, hädavaevu veab vast kuskil 1,7 miljonit välja (teadmine, et eestlased on ses mõttes veelgi vähem olemas, on muidugi lohutav). Ja sellestki tuntavalt alla kahest miljonist on kuskil nelisada tuhat mööda ilma laiali oma asja ajamas ja kui see just läti asi ei ole, siis ka selle seitsme miljardi hulgas lahustumas.
Kahtlane rahvuskuvand
Niisuguses massis ja tihedas konkurentsis teiste rahvastega on oma läti kuvandi loomine muidugi lausa erakordselt raske. Pole meil maailmakuulsat kööki nagu prantslastel või itaallastel, oma maa viimse kolkani tuntuks teinud maailmakuulsaid kirjandusteoseid nagu pooltel euroopa rahvastel, poptähtede armeed nagu rootslastel ja iirlastel, jne. Ehk isegi oleks, aga viiskümmend aastat raudset eesriiet peegeldas kõikvõimaliku lätiliku materjali tagasi, see tähendab idasuunda.
On äärmiselt kahtlane, et Läti ja lätlase rahvusvaheliseks kuvandiks võiks olla ka meie endi rahvusromantiline minapilt, pikakasvuline ja siniste silmadega linalakast inimolend, kes Gaiziņkalnsise (Läti kõrgeim tipp, aga Eesti omast 6 meetrit madalam) tipust tammede vahelt unistavalt kaugusse vaatab. Tegelikult kahtlane, kas see enam meie endigi minapilt on. Tammesid Gaiziņkalnsise otsas enam pole (kas üldse on kunagi olnud?), mis aga inimestesse puutub, siis käige Riias ja vaadake, kui palju te neid sinisilmseid linalakkasid seal näete…
Rahvuslikud eripärad
Välismaalased tükivad väitma, et lätlane naeratab üliharva. Lätlane olevat selline tõsisepoolne. Naeratamise koha pealt on välismaalastel küllap õigus, sest lihtsalt niisama heast peast võõrale naeratamine tundub lätlasele kummaline või isegi vähe kahtlane. Kui keegi saadab naeratuse lätlase suunas, siis tõenäoliselt hakkab see otsima mingit tagamõtet, sest: „No kesse siis heast peast…“; „Äkki on mul kuskilt mõni lukk või nööp lahti jäänud või midagi näo peal laiali läinud?“; „Või oleme hoopis kunagi kusagil kohtunud ja nüüd – oh piinlikkust! – ei suuda meenutada?“; „Või hoopis tahab ta midagi? Issand…!“ Ja seepärast lätlane hoidub asjatult naeratamast.
Küll on raske ses pealiskaudses maailmas, kus keep smiling on sõbralikkuse ja heatahtlikkuse ametlikuks kaubamärgiks, veenda mujalt ilma inimesi, et lätlase horisontaalses asendis suunurgad ei ole mingi eriliselt sünge ja tumeda hinge peegliks, vaid tegemist on lihtsalt rahvusliku füsiognoomilise traditsiooniga ja tegelikult on lätlased vähemalt sama lõbusad, elurõõmsad ja teravmeelselt nalja viskavad inimesed, nagu kõik teisedki. Aga tuttavatele naeratavad lätlased meelsasti, nii et kui on soov kindlapeale naeratavat lätlast näha, tuleb temaga tuttavaks saada või – veelgi parem – sõbruneda.
Muretseb lapsi nagu eestlane
Lätlasega sõbruneda pole muidugi teab mis kerge tükk, see ei pruugi olla alati just kõige lihtsam, sest lätlane tükib olema tagasihoidlik inimene. Kui erijuhtumid (näiteks poliitikud) kõrvale jätta, siis enamik lätlasi ei oska ennast avalikult kiita ja oma saavutustega uhkeldada. Näiteks kutsub lätlane külla oma sõbrad (sõprade võõrustamine meeldib lätlasele vähemalt sama palju nagu venelasele lihtsalt võõrustamine), katab rikkaliku laua, aga ta kohe ei saa teisti, kui peab juurde rääkima loo sellest, kuidas miski ei kukkunud päris nii välja, nagu vaja. Mõni sirgjoonelisema rahvuse esindaja võib ehk isegi ära ehmatada, kuid lätlastest külalised ei lase end segada, sest oma isiklikest kogemustest teavad nad, et kõik on suurepäraselt välja tulnud ja nii maitsev, et muudkui kiida. Kiituse puhul on perenaise/mehe kohustuslik vastus muidugi, et küllap on sööjal lihtsalt kõht väga tühi. Paraku ei kulu niisugune iseloomujoon tänapäevases ise oma saba kergitavas maailmas marjaks ära ja see teeb lätlase elu raskeks. Ning vormib lätlast perfektsionistiks, sest ainus võimalus sellise iseloomujoonega pinnale jääda on teha midagi nii hästi, et kiitma peavad teised. Sest hoolimata puiklemisest on lätlasel tunnustust vaja samamoodi, nagu ükskõik kellel meist rahvusest sõltumata. Nii et hoolimata tagasiajamisest ja puiklemisest pole kiitus lätlasele sugugi vastukarva, võiks isegi öelda, et see aitab sillutada teed tema südamesse.
Kiitmise jätmine teiste, mitte enda hooleks teeb elu raskeks ja paneb muretsema. Loomulikult on vaja muretseda kõige pärast, aga eriti sellepärast, mida arvab sinust sugulane, naaber, lähim ümbruskond või ülejäänud maailm. Pidevalt tuleb end teistega võrrelda ja otsida ridade vahelt enesehinnanguid tõstvaid märke, rahva ja riigi tasandil on muidugi abiks igasugu edetabelid, kus Läti koht jääb vähemalt keskmisest ülevale-, see tähendab esimesse poolde.
Aga muretsemise kohapealt sellega asi ei piirdu: lätlane muretseb endale ka lapsi, korterit või toitu lauale. Ja ehkki seda kõike tehes ei ole tänapäeva lätlane kuidagi eriliselt murelik ega muretsev, siis puhtalt niisuguse keelelise nüansi olemasolul peab mingi põhjus ju olema. Pole lätlase elu kunagi kerge olnud – raskused veeresid meie teele juba sel ammusel ajal, kui alles hakkasime elule ja toimetamisele sõnalisi tähendusi omistama.
Eestlased teevad elu raskeks
Kui nüüd mõne lugeja arvates võiks kogu eelmises osas lätlase nimetuse lihtsalt eestlase vastu vahetada, siis mis seal imestada: aastasadu niimoodi külg külje kõrval elamine ja ühine ajalugu on suuremad erinevused maha lihvinud ja meid üsna sarnaseks teinud. Paljude arvates ei muutu Valgat/Valkat läbides suurt midagi peale teeäärsete siltide keele.
Ehkki turisti jaoks on Läti lõuna ja põhja piir tänu Euroopa Liidule peaaegu märkamatuks kulunud, on see ametlikus asjaajamises vägagi olemas ja see, kummale poole mingi jupp või lapp kuulub, läheb riikidele hirmsal kombel korda.
Parimadki naabrid on mõnikord nende juppide ja lappide pärast riidu kiskunud, eriti kui tegemist pole mingi sümboolse tükiga, vaid konkreetset väärtust omava alaga. Ühel niisugusel vesisemal alal Eesti ja Läti vahel elab räim, kellel endal on üsna ükspuha, millise riigi jurisdiktsiooni alla ta kuulub. Erinevalt selle ala kallastel elavatest rahvastest, kellele räim väga maitseb. Ehkki räim ei ole Läti ametlik rahvuskala, on lätlane vähemalt sama kõva räimesööja ja teinud seda iidamast-aadamast, nagu ka räime oma rahvuskalaks valinud eestlased või rootslased: tarvitanud seda praetult, suitsetatult, tavaliste ja eriliste kastmetega, värskelt ja purki pandult. Viimast oskab lätlane hästi teha ja Riia sprotid on Riia palsami kõrval üks tuntumaid Läti toiduartikleid. Sprottide jaoks on aga vaja püüda räime. Selle oma südameasjaga on lätlasel ent raske tegeleda, kui kade naaber risti mere peal ees! 1995. aastal osutus räim nii oluliseks ressursiks, et kumbki väikeriik tõi tema kaitseks Liivi lahele oma väikesed sõjalaevad. Kaugemale õnneks asi ei läinud, Kuku Raadio andmetel rahustas ärevad meeled maha laevaraadiotes Uuno kanalilt kostev hea muusika.
Leedukad on ka vastikud
Naabrite kadedus teeb lätlase elu pidevalt raskeks. Kui eestlastega kisuti räime pärast, siis Leedu tõmbas umbes samal ajal merepiiriteemalise vingu käima hoopis nafta pärast, kuna Läti oli sõlminud lepingu Läänemeres leiduvate võimalike naftaleiukohtade uurimiseks Leedu arvates vaidlusalusel alal. Kuna mingit naftat merest tulema ei hakanud (veel), siis sai otsa ka tüli (seni). Aga mitte kanakitkumise põhjused, ja neist üks ei kaota vist küll kunagi aktuaalsust.
Läti riigi taasiseseisvumisest on varsti möödas juba kolmkümmend aastat. Selle ajaga on saanud lätlasest täisväärtuslik eurooplane, aga ikka ja jälle peetakse teda kaugematel maadel leedulaseks. Või õigemini aetakse leedulase ja Leeduga segamini. Lihtsalt riigi nimed inglise ja prantsuse keeles on liiga sarnased. Lugematuid kordi on lätlane pidanud kuulma, kuidas keegi välismaalane on veetnud toredalt aega Leedu pealinnas Riias, rääkimata sellest, et kuuldavasti tunduvat eestlase jaoks nimed Trakai ja Turaida äravahetamiseni sarnased. Õnneks ikka teatakse, et Läti asub kusagil Venemaa kõrval, mitte Lõuna-Ameerikas.
Või kasvõi nii süütu asi nagu jõulukuusk. Lätlane on näiteks absoluutselt veendunud, et kõige esimene avalik jõulupuu Euroopas pandi püsti 1510. aastal Riia raekoja platsil. 2010. aastal ehitati jõulupuu 500 aasta juubeli peale terve Riia turismimarketing üles ja peab ütlema, et väga õnnestunult. Aga eestlastele ei andnud asi rahu: kostis õiendamist, et Tallinna raekojal olevat puu püsti olnud juba 1441. aastal – tõsi, selle kohta, et see oleks olnud kuusepuu, pole mingeid andmeid. No kas niimoodi võib? Õnneks oli Riia kuuseteemaline turundusrong juba hoo sisse saanud ja eestlased umbes samas „tagantjärele-targad-olukorras“, nagu omal ajal Rootsi, kui soomlased valisid oma maa slõuganiks „Tuhande järve maa“. Katsu sa pärast seda tulla turule väitega: „Aga meil on kümne tuhande järve maa.“ Nii et naabrid teevad elu raskemaks küll, aga mõnikord harva annavad nad ka võimaluse (kahju)rõõmu tunda.
Viimasel ajal on Läti võtnud enda kanda Eesti välisturismi näitajate parandamise, selleks on meil leiutatud odav viin ja Eestis imelikud poliitikud. Kui palju rõõmu on toonud paljude eestlaste koju see, et nüüd võidakse endale tänu piiriäärsetele Läti viinapoodidele pikemat peolauda lubada. Ja ühtlasi parandatakse Eesti kohta alkoholitarbimise edetabelis, mis viimastel aastatel ongi juba mitme liitri jagu kukkunud. See on ennastsalgav ülesanne, hoolimata laekuvast aktsiisimaksust, sest Läti ametlik alkoholitarbimine ju suureneb. Aga sõbralike hindade eest vastab naaber vaid tänamatusega, Eesti meedia kohaselt on lätlane kohe-kohe lõplikult hävitamas Eesti üht olulist majandusharu.
Kadeduse piiri peal
Põhjused, miks turistid välismaalt Eestisse tulevad, on mitmesugused. Aga ühes võivad Eesti turismiasutused olla kindlad, nimelt lätlases. Pärast soomlast ja venelast on lätlane kolmas, kes jääb Eestit külastama igavesti. Lausa vastupandamatult tõmbab lätlast Saaremaale või Hiiumaale. Eestlasele võib see ju kummaline tunduda, aga proovige ise elada maal, mille piiresse ei kuulu ühtegi saart. Inimloomusele on omane ihata seda, mida tal ei ole ja nii kisuvad veega ümbritsetud maalapid lätlast ligi ja Saaremaa suudab seda vajadust kõige lihtsamini, kiiremini ja odavamalt rahuldada.
Tuleb küll mainida, et siiski just nagu üks saar Lätil oleks. Nimelt tähtsaim Läti meremajakas nimega Kolka majakas asub moodustisel, mis tegelikult on suurtest kivimürakatest kunstlikult merre kuhjatud kaheksanurkne alus, mida päris saari omav rahvas muidugi saareks ei nimetaks. Selle ainsale oma „saarele“ minek eeldab ettevõtlikkust, püsiühenduse puudumise tõttu (no mis püsiühendust olekski mõtet tekitada sajaruutmeetrise kivikuhjaga) tuleb esmalt hankida veetransport ja sõita sellega siis kuus kilomeetrit mööda merd. Võib ka juhtuda, et halva ilma tõttu polegi võimalik maja ligi pääseda. No mis elu see lätlasel niimoodi on!? Raske elu…
Ja last but not least: proovige ise hankida kaubandusvõrgust glamuurseid Itaalia kingi, kui teil on kuus varvast!
