Majandusteaduses tuntakse kolme liiki eeliste teooriat: 1. Absoluutse eelise teooria (A. Smith), 2. Suhtelise eelise teooria (D. Ricardo), 3. Heckscher-Ohlini tootmistegurite proportsioonide teooria.
Absoluutse eelise teooria sõnastas Adam Smith juba oma peamises teoses “Rahvaste rikkusest” (1776) ja vaatamata maailma majanduse ja kaubanduse olulisest muutumisest peab see paljuski paika. See kõlab: erinevad riigid suudavad toota erinevaid kaupu erineva efektiivsusega. Edasi jaguneb teooria kaheks, absoluutne eelis võib olla saavutatud: 1. looduslik ehk loomulik eelis või 2. omandatud eelis.
Kuna teoloogist teoreetiku teooria ei vastanud täielikult kõigile rahvusvahelises majanduses ja kaubanduses toimuvatele protsessidele, hakkas praktikust pragmaatik David Ricardo mingil hetkel uurima Smithi teooriat ja avastas, et heaolu kasv ehk siis ka konkurentsivõime on võimalik ka juhul, kui riigil ei ole absoluutset eelist. 1817. aastal sõnastas ta oma suhtelise eelise teooria: riik ekspordib kaupu, mille tootmises omab suhtelist eelist ja impordib kaupu, mille tootmises omab suhtelist mahajäämust.
Sisuliselt võib öelda, et globaalne konkurents toimib suhtelise, mitte absoluutse eelise teooria alusel.
Heckscher-Ohlini mudel omakorda väidab, et riik ekspordib seda kaupa, mille tootmiseks on vaja enam riigis külluslikult leiduvat (odavamat) tootmistegurit ja impordib kaupu, mille tootmine nõuab riigi suhteliselt vähese ja kalli teguri intensiivset kasutamist.
Olgu kohe öeldud, et need teooriad ei ole üksteise suhtes kurjad ja võivad rahumeelselt eksisteerida üksteise kõrval.
GLOBAALNE KONKURENTS JA EKSPORDIVÕIME
Sisuliselt näitab iga riigi (suhtelist) konkurentsivõimet tema võime eksportida kaupu. Soovitavalt rohkem (palju rohkem) kui importida. Üks suurima kaubandusbilansi ülejäägiga riike on olnud, eriti varemalt, Jaapan. Eestile – mis on loogiline arvestades meie üleminekumajandust ja majandusväiksust – on iseloomulik juba enam kui kümnend kestev kaubandusbilansi üsna aukartustäratav puudujääk, mida siiani õnneks kompenseerib kapitalikonto ülejääk. Pean silmas investeeringuid ehk situatsiooni, mil raha voolab riiki, samas kui kaupade kaudu voolab riigist raha välja.
Globaalselt tegelevad absoluutselt kõik riigid oma konkurentsivõime (loe: ekspordivõime) tõstmisega. Nad üritavad luua teatud rahvamajandusharudes oma ettevõtetele eeliseid, et need ettevõtted omaksid võrreldes konkureerivate riikide ettevõtetega suuremat ekspordipotentsiaali.
Miks ikkagi eksport hea on? Aga kujutage ette, kui kaubavahetus ja näiteks tootmistegurite müük toimuks ainult pereliikmete vahel. Ema müüks kaupu (näiteks hommikusööki) isale. Isa konsultatsioone koolitükkide osas pojale, poeg rendiks videomakki õele ja õde oleks teatud tasu eest emalt nõus köögipõranda ära pesema. Kust siis rikkust lisanduks? Sama kehtib ka riigi kohta (ehkki näiteks USA elaks üsna lahedasti ära ka ainult oma siseriikliku tarbimise ja kaubanduse najal, mõned muud arenenud riigid ka, kuid see on üsna võimatu arengumaadel ja arenevatel maadel nagu Eesti). Lisanduv rikkus riigile – isegi kui ta on majanduslikult arenenud – tõstab elatustaset, GDPd ja rahva heaolu.
Peamine instrument kaasaegses majanduses riikidel makrotasandil oma konkurentsivõime tõstmiseks ja eeliste loomiseks on investeeringud teadusesse ja arendustegevusse. Ning see on asja põhialus.
Kirjutasin KESKUSis mõne kuu eest Eesti riskikapitali fondi loomise vajalikkusest. Nüüd on kuulda, et aasta lõpuks pidi vastav seadus “Eesti Arengufondist” ka vastu võetama, sestap vajavad mõned momendid täiendavat ülerääkimist.
SOOME NÄIDE
Ei taha mõeldagi, kus oleks Soome praegu juhul, kui ajal, mil selline firma nagu Nokia oli kaotamas oma suhtelist eelist teiste kummitootjate ees maailmas, ei oleks eksisteerinud riiklikult selliseid struktuure nagu SITRA ja TEKES. Õnneks need inimesed ei maganud ja siis nägid võimalusi avaramalt ning visiooniga. Kummifirmasse hakati lihtsalt raha pumpama, küll mitte enam kummitoodete arenduseks, vaid pooljuhtide, mikrokiipide, terviklike kommunikatsioonilahenduste arenduseks. Tulemuseks on see, et ettevõte (aga tema kaudu ka Soome riik) omandas suhtelise eelise, eksportimaks mobiiltelefone, mille tõestuseks on ligi kümne aastaga võidetud ligi 25%-line turuosa mobiiltelefonide globaalsel turul.
USA NÄIDE
USA nautis eelneval kümnendil ühte oma majandusajaloo pikimat ja edukamat majandustõusu sh tõusid ka börsil noteeritud aktsiate hinnad ja oma täielikus hiilguses lõid särama kõrgtehnoloogia ettevõtted (kindlasti ärge pidage nendeks, nagu Eestis kombeks, ainult IT-asutusi, vaid ka mikrobioloogia-, nano-, geeni-, materjali-, green chemistry ja muid tehnoloogiafirmasid). Miks see majanduskasvu plahvatus sellisel kujul tuli ja nii pikalt ning edukalt kestis? Üks põhjus peitub üle-eelnevas kümnendis ja Ronald Reagani valitsemisajas ning tema nn tähesõdade programmis. Sel ajal investeeriti meeletuid rahasid kaitse-innovaatilistesse projektidesse. USA riiklikud investeeringud kaitsesse on ligikaudu 2,8%, kuid mitteametlikult arvatakse, et nn kaitsetööstuse innovatsiooni liigub veel umbes 2% GDPst. Reagani ajal olid need proportsioonid veel suuremad, eriti viimane osa.
Tihti on tähtis teada, mitte patenteerida – ja see kehtib just nimelt sõjatööstuses. Kindlasti ei kujuta ükski terve mõistusega inimene ette patenditeksti radaritele püüdmatu kõrgtehnoloogilise pommitaja B-2 kattematerjali peale, mis sisaldaks (nii nagu patenteerimine nõuab) detailset materjali keemilise koostise kirjeldust ja tema valmistamise meetodit. Nonsenss! Tähtis on teada lahendusi ja olla teistest kogu aeg ees. Patendid tulevad palju hiljem.
KUIDAS TEHNOLOOGIA KOHTA VAHETAB
Nüüd jõuame sellise terminini nagu difusioon, mis tähendab ühe valdkonna kõrgtehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõttu mõnes teises valdkonnas. Kui mitte täielikult, siis vähemalt suures osas USA eelneva kümnendi majanduskasvust ja eriti tehnoloogiafirmade plahvatuslikust edust on tingitud kaitsetööstuse kõrgtehnoloogiliste lahendite difusioonist rahvamajanduse tsiviilharudesse. Siis kui tehnoloogia hakkas sõjanduse jaoks iganema, lasti ta vabaks ja leiutaja, kes ta kaitseministeeriumi struktuuris välja mõtles, omas õigust patendi autorlusele ning hakkas viima seda tehnoloogiat tsiviilkäibe rakendusse.
Sellega loodi riiklikult meeletu eelis tehnoloogiliseks ja kaubanduslikuks ekspordiks. Nimetagem seda siis positiivseks bumerangiks, mis Reagani ajal tekitas riikliku nõudluse kõrgtehnoloogiliste teenuste järele, elavdades sellega majandust ning rahva heaolu majanduskasvu kaudu.
Seetõttu sümpatiseerib mulle rohkem vabariiklane Reagan kui vabariiklane Bush, sest kuigi ka sõja kaudu saab riigi majandust elavdada, on see siiski minevikku suunatud (naftatööstuse huvide kaitse, mis on nagunii sellel sajandil oma tähtsuse kaotav energialiik) ja ühekordne akt (või siis kahekordne – Afganistan ja Iraak).
EESTI MURED
Eesti mureks on antud kontekstis see, et meil ei ole kaitsetööstust, veelgi enam, meil pole ka rasketööstust ja meil ei ole ka autotööstust, mida paljud peavad tavainnovatsiooni mootoriks rahvamajanduses. Rääkimata sellest, et meil ei ole kosmosetööstust või tuumaenergeetikat.
Aga mis meil on? Meil on täiesti arvestatavad mikrobioloogia teadlased, geenitehnoloogid, IT-mehed, materjaliteadlased. Julgen väita, et kui me hindame meie nende valdkondade tegijate ajaks ja ruumiks tänast päeva ning Skandinaaviat, on nad absoluutses tipus.
Ja nüüd, tähelepanu: meie teadlaste käest ostetav teenus (näiteks mõni teadustöö või rakenduslik uurimistöö) on kaks kuni kolm, aga teatud juhtudel kuni kümme korda odavam sama kvaliteedilise teenuse ostmise korral Euroopast või USAst.
Kui me tuletame nüüd meelde Heckscher-Ohlini mudelit ja võtame neid teadlasi kui tootmistegurit – ükskõik, kas kapitali või tööjõukuluna -, siis väidan, et see on Eesti meeletu eelis (just nende käest ostetav potentsiaalselt loodav tehnoloogia või toodetav lõpp-produkt). Kahjuks on seda eelist lastud pidevalt raisku minna, kuna meil pole eksisteerinud selliseid riiklikke tugistruktuure, mille kaudu riik soosiks meie teadlaste käest tehnoloogia ostmist ja/või tellimist. Ühesõnaga – puudub just see struktuur, mis toimib igal pool arenevates riikides.
SUHTELISTE EELISTE LOOMINE
Taasiseseisvumisest alates oleme me üritanud globaalse majanduskatla Balti regiooni nurgas keeta mingit teistsugust suppi kui teised. Mis on selle põhjuseks? Usun, et ütlen karmilt, kuid õiglaselt – permanentne ebakompetentsus nende majandusprotsesside mõtestamisel ja vohav mugandunud politikaanlus. See hinnang kehtib mõningate eranditega pea kõigi eelneva 15 aasta jooksul Toompea lossis ringi kakerdanud seltsimeeste kohta.
Loodame siiski, et nüüd ta tuleb, see Eesti Arengufond ja Eesti saab asuda – nagu kõik tsiviliseeritud majandusühiskonnad – looma endale eeliseid teatud rahvamajandusharude arenguks ja ekspordivõime kasvuks. Just seal, kus me leiame, et võime luua endale suhtelised eelised võrreldes teiste riikidega. Uskuge, neid valdkondi ei ole sugugi vähe.
Ühes hiljutises põgusas mõttevahetuses Eesti Teaduste Akadeemia presidendi hr Richard Villemsiga arutasime, kui palju poliitikud Eesti Arengufondi baaskapitaliks kokku suudavad leppida – kas 500 või 100 miljonit, aga lõpuks leidsime ühiselt, et leppigu kokku paljus iganes, peaasi, et see struktuur ikkagi lõpuks loodaks.
