ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesari, 10. osa. Ma olen oma ema ainus laps, karjus vene realist Ivan Turgenev.
Oscar Wilde kirjutas „Readingi vangla ballaadi“ paarkümmend aastat pärast seda, kui Ivan Turgenev(1818–1883) pani kirja oma kõige kuulsama jutustuse „Mumuu“. Inglase ballaadis on juttu sellest, et kõik, kes on ilmas elanud, on tapnud oma armsamaid – kes tappis neid meelitustega, kes julmusega, kes kiitustega, kes kiiresti ja puhtalt pistodaga.
Oscar Wilde oli paradokside meister ja pööras pahempidi kõik, mis oli võimalik iseenda vastandiks muuta. Ta uuris kuu nähtamatut tagakülge. Ta põlgas kõike tavapärast ja tegutses alati moraalinormide vastaselt. Ta isegi ei kartnud oma kirgede eest vangi minna, kuigi sõbrad hoiatasid teda eesootava vahistamise eest ja ta oleks saanud põgeneda.
Ivan Turgenev oli vene realist, kes ei püüelnud paradokside poole ning oli uje, pelglik, tujukas, lobisemishimuline ja petlik. Te võite suvalisest entsüklopeediast lugeda, et kui madrused sööstsid laeval toimunud tulekahju ajal naisi ja lapsi päästma, nõudis tema halades, et teda lastaks esimesena päästepaati. „Ma olen oma ema ainus laps!“ kisas ta, kuigi tal oli vend ja oma ema ta vihkas – kes teab, kas poleks ta isegi enesetappu nõuks võtnud, kui tal oleks sellega õnnestunud ema meelt kibedaks teha.
Kuid jutustuse „Mumuu“ kangelane tapab otsekui Oscar Wilde’i tulevasi juhtmõtteid järgides selle olevuse, keda ta kõige rohkem armastab.
Armastav inimene on kaitsetu
Paadunud varastel, elukutselistel revolutsionääridel ja usufanaatikutel ei ole väidetavasti perekonda. Ei ole seepärast, et vaenlased võivad nõrga koha üles leida ja anda hoobi just nimelt sinna. Me näeme kõikides Hollywoodi filmides, kuidas röövitakse peategelase laps, kaasa või armsam, et pressida temalt välja see kõige tähtsam – pangakonto number, seifiluku kood, ülivõimsa pommi valmistamise valem või selle mürgiampulli asukoht, millega oleks võimalik kihvtitada kogu maailma. On selge, et iseenda elu ei pea fanaatik kuigi kalliks, aga kui tema nähes naisterahvalt või lapselt sõrmi maha lõigatakse, siis võib ta ju ka alla anda.
Armastav inimene on kaitsetu, aga see, kes kedagi ei armasta, on teadagi võitmatu. Jääb tohutu suureks saladuseks, kuidas tuli esimesena kogu maailma kirjanduses sellisele järeldusele just nimelt Ivan Turgenev. Ta ei armastanud oma ihnsat ja despootlikku ema, kuid elas mõnude ja laia joonega harjunud inimese elu. Kui ta võeti vahi alla nekroloogi eest Gogolile, kes sai pärast surma tema vaimustuse osaliseks, siis oleks ta vanglas veedetud kuu jooksul oma sõpruskonna peaaegu laostanud – ta nõudis, et talle toodaks kõige kallimatest restoranidest selliseid hõrgutisi, millest tema mitte nii väga varakad sõbrad polnud kuulnudki. Seda üpris mugavalt mööda saadetud karistust ei olnud võimalik võrrelda Dostojevski ehtsa sunnitööga, kuid isegi Dostojevskil ei tapa keegi oma armastatut.
Turgenev vihkas Dostojevskit ja nimetas teda vene markii de Sade’iks, Dostojevski pidas samas Turgenevit nutuseks ja andetuks olevuseks ning kujutas teda romaanis „Kurjad vaimud“ eemaletõukavalt ennast täis teinud kirjaniku Karamzinovina. Aga kumb nendest oli tegelikult julmem?
Tapa mind hellalt
Jutustuse „Mumuu“ peategelane, pärisorjast talupoeg Gerassim on kurttumm hiiglane, kes tegi maal põllutöid. Proua kapriisi tõttu (Turgenev rõhutab, et proua on vana ja despootlik ning paljud uurijad oletavad, et selle tegelaskuju aluseks on tema enda ema) tuuakse Gerassim äkitselt linna ja pannakse kojameheks.
Oma isepäratsemisega tuntud režissöör Juri Grõmov väntas kunagi filmi „Mumuu“, milles ta seletas Gerassimi toomist linna sellega, et vanaproua otsustas soetada endale just nimelt sellise armukese, kes on jõuline ja vastupidav ning ka kurttumm ehk saa seega tema häbiväärset saladust reeta. Ma arvan, et niisugune seletus on võimalik, kuid see on siiski liiga lihtne, liiga kergesti kujuteldav ja liiga banaalne. Kirelõõmas vanaeit ja kanget väge täis alandlik ori. Ei, Turgenevi jutustus on siiski märksa keerulisem ja peenekoelisem. Proua taipab suurepäraselt, et rebides vägilase looduse rüpest välja nagu puu metsast või härja lopsakalt karjamaalt, mõistab ta selle mehe kindla peale kannatama. Tal hakkab linnas ahtakeses kambris kitsas ja ta ei suuda nagu Mowgligi linnamaja katuse all normaalselt magada.
Mowgli loo kirjutas Kipling muuseas pärast „Mumuu“ ilmumist ja on üsna tõenäoline, et „Mowgli“ autor võis olla „Mumuud“ lugenud – Prantsusmaal ja Inglismaal oli Turgenev veelgi kuulsam kui Venemaal.
Proua jaoks oli erakordselt tähtis Gerassimi ürgjõudu endale allutada ja näidata oma võidutsemist selle üle, mis võiks ta üheainsa sõrmega laiaks litsuda. Ta naeris laginal ja küsitles korduvalt pesuülevaatajannat, kelle Gerassim pani üksnes kergelt tema pead puudutades istuma ja vaikima. Proua saatis talle koguni jootraha, et demonstreerida oma vaimustust tema jõust. Aga istuma sundis Gerassim pesuülevaatajanna selle eest, et too hakkas sõimama pesunaist Tatjanat, kellesse Gerassim oli armunud.
Gerassimi armastus pesunaise Tatjana vastu oli sama lihtne ja mõistetav kui tema mõmisemine. Ta kinkis Tatjanale linte ja rätikuid ning kavatses paluda proualt luba Tatjanaga abielluda. Tatjana ei olnud küll kurttumm, kuid ta ei julgenud sõnakestki lausuda – see vagur ja allaheitlik olevus üksnes pesi ning muretses selle pärast, kas pesu on ikka hästi pestud ja kas ta saab oma tööga valmis õigeks ajaks. On raske öelda, mida ta võis Gerassimi vastu tunda. Üsna tõenäoliselt ei tundnudki ta midagi, sest teda ei oldud õpetatud mingisuguseid tundeid tundma ega arutlema, kas miski meeldib talle või ei meeldi. Me võime mingis mõttes öelda, et Gerassimi jaoks ei olnud see tema buy cheap cialis online elu kõige tõelisem ja kõige peamisem armastus, vaid oli nagu Romeo esimene armastus Rosalinde vastu enne seda, kui tema ellu ilmus Julia.
Armastus oli seega juba olemas, kuid vajas konkreetset vormi: klaas oli sulanud ja paisus, kuid vaasi kuju ei olnud veel täiesti selgesti nähtavale tulnud.
Proua otsustas Gerassimi armastusest teada saades panna Tatajana mehele joodikust kingsepale ja lüüa sellega Gerassimile otse südameni ulatuv haav, et tema jõud ja vägi osutuksid üksnes näivaks. On täiesti tõenäoline, et selles seisneski proua kiimaline tagamõte, mis pakkus talle palju suuremat lohutust kui tegeliku sugutungi rahuldamine.
Aga Gerassim elas oma tolle armastuse surma üle palju kergemini, kui oleks võinud eeldada. Ta vihkas joobnud inimesi. Ja Tatjanal kästi tema ees purjus olemist etendada. Ja kõik oligi läbi ning Gerassim ei jälitanud beste online casino enam pesunaist oma tähelepanuga ega seganud mitte mingil moel tema abiellumist kingsepaga. Tõsi küll, selles loos on üks imelik detail: purjus Tatjanat nähes läks Gerassim talle lähemale ja tõi tema näo omaenda näo juurde. Seega ei võinud talle märkamatuks jääda, et Tatjana ei lehka kangema kraami järele ja kõigest teeskleb. Liiatigi teravnevad kurtidel muud meeled ja lõhnu haistis Gerassim kahtlemata suurepäraselt. Minu arvates andis Turgenev meile siinkohal mõista, et Gerassim taipas proua salanõu ja astus ise teelt kõrvale. Astus mornilt, nukralt ja raskelt, kuid ei hakanud temaga võitlema.
Gerassimi suur armastus
Kui Tatjana oli koos oma jooma kukkunud mehega maale sõitnud, sattus Gerassim juhuslikult kokku sellega, mis täidab seejärel kogu tema elu õnne ja vastatud armastuse (Tatjanaga ei olnud armastus siiski vastastikune!) särava valgusega. Ta leidis kalda lähedal kõntsas rabelenud väikese, alles hiljaaegu sündinud koerakese, päästis ta ja kasvatas üles. Turgenev märgib sulgudes, et koerake oli emane. Suurel kirjanikul ei ole midagi juhuslikku, nii et koera sooline kuuluvus on siiski tähtis, et Gerassim hakkaks teda armastama rohkem kui iseenda elu. Loomulikult ei ole siin juttu zoofiiliast, kuid proua ei saagi ju kiimalist rahuldust mitte sellest, et ta Gerassimiga magab, vaid tema alandamisest.
Gerassimi armastuse ja Mumuusse kiindumise lugu ei välju suvalise inimese tema lemmikloomasse kiindumise piiridest. Kuid Gerassim on kõigest muust ilma jäetud – ta ei saa ligimestega suhelda, ta on oma harjumuspärasest külakeskkonnast välja kistud ja temalt võeti meheliku perekonnaõnne võimalus Tatjanaga – ning tal ei ole midagi peale väikese koera, kellest ta ei lahku hetkekski. Esialgu püüab proua koera heaga ära võtta, käskides tuua ta oma eluruumidesse ja hellitada, aga koer jääb peremehele truuks ega reageeri proua ahvatlustele. Siis käsib proua koera maha müüa, kuid koer jookseb uue peremehe juurest ära ja tuleb Gerassimi juurde tagasi. Ja siis annab kirglikust alandamissoovist vallatud proua Gerassimile käsu koer uputada. Ning Gerassim kuulab sõna.
Ta valmistab koera hukkamiseks hoolikalt ette – kammib tal karvu, viib Mumuu trahterisse, tellib talle taldrikutäie maitsvat toitu, lõikab liha väikesteks tükkideks, pudendab leiba ja asetab söögi tema ette põrandale. Koer sööb, aga tal saab kõht kiiresti täis ja ta jätab pool portsjonit järele. Gerassim maksab nagu kord ja kohus arve, võtab siis kaks rasket kivi, sõidab paadiga jõe keskele, seob kivid koera külge – too vaatab talle usaldavalt ja kartuseta otsa – ja uputab ta ära. Seejärel läheb ta jalgsi kodukülla, kus hakkab taas tegema rasket tööd, millega ta on harjunud.
Tekib kummaline olukord: miks Gerassim Mumuu uputas, kui ta oli nagunii otsustanud linnast ära maale minna? Ta oleks ju võinud minna koos koeraga, et püüda seal proua eest varju leida. Aga proua kaotab ise Gerassimi vastu huvi, kui saab teada, et koer on uputatud. Esimese hooga käsib ta Gerassimi tagasi tuua, kuid seejärel mõtleb ümber – see mees ei ole talle enam vajalik. Ta ei vaja Gerassimit, sest too muutus tema jaoks haavamatuks, kuna tal ei ole enam midagi, mis tema südamele kallis oleks.
Turgenev lisab jutustuse lõpus, et Gerassim elas veel väga kaua, kuid ei tundnud enam kunagi naiste vastu huvi ega püüdnud endale koera soetada, vaid hoidus mõlema eest kõrvale ega lähenenud neile.
Kirjandusteose kangelane mõistis seega, et armastus muudab ta haavatavaks ja kaitsetuks ning et kõik, kes tahavad tema üle irvitada, saavad seda väga kiiresti ja lihtsalt teha tema lähedaste kaudu.
Ivan Turgenevi jutustus tõestab lisaks kõigele muule, et suur kirjanik annab isegi tegelikult aset leidnud sündmustest lähtudes neile sootuks teise mastaabi, muutes neid kaalukamaks omaenda maailmavaate ja eelkäijate määratute kogemuste najal. Turgenevi ema andis tummale kojamehele tõepoolest käsu uputada tema lemmikust koerake. Kojamees uputaski koera ning jätkas seejärel truult ja andunult oma piinaja teenimist. See tähendab, et ta vastas isandate tobedale tembule alluva inimese kuulekusega, sest arvas, et tal ei ole õigust midagi tunda, ja tegi oma südame kivikõvaks. Ta võttis kaela sadanud häda vastu nii, nagu oleks ta võtnud selle vastu ükskõik milliselt temast võimukamalt ja tugevamalt inimeselt. Nii talitavad primitiivsed paganad. Turgenevil aga kujunes sellest abitu leppimise loost tragöödia tasandile tõstetud õppetund elutarkusest ja kättemaksuhimust.
Dostojevskil on kohutav stseen, milles mees peksab surnuks oma õnnetu hobuse. Ta piitsutab looma silmi, lööb teda malakaga, kutsub teisi appi ja ärpleb. Ta tapab hobuse meeleheite, vaesuse, joomise ja lootusetuse sunnil. Kuid Turgenevil on kõik minu meelest märksa hirmsam, sest Gerassim viib surma oma armastatu, järgides samal ajal kogu jubedat ning ühtaegu liigutavat ja talle mõistetavat kombetalitust – koera karvad soetakse ja ta saab hea söögi. Ning tapatöö ise, mida ei pane toime mitte mingisugune isikupäratu timukas, vaid kõige kallim ja lähedasem olevus, näeb välja ühtaegu nii tagasihoidlik kui ka talumatult valus.
Ivan Turgenev läks vene kirjanduse ajalukku „Turgenevi neidude“ loojana – need on ebatavaliselt veetlevad, puhtad, hellad ja tugevad naistegelased, kes oskavad elada läbi hingevärinaid, tunda ning võtta omaks kõrgeid ja ennastohverdavaid ideesid. Kuid ma olen veendunud, et ta tundis ka armastuse ja iharuse sootuks teisi tahke, vihjates neile oma senimaani lõpuni lahti mõtestamata jutustuses „Mumuu“.
Proua otsustas Gerassimi armastusest teada saades panna Tatajana mehele joodikust kingsepale ja lüüa sellega Gerassimile otse südameni ulatuv haav.
Ivan Turgenev oli vene realist, kes ei püüelnud paradokside poole ning oli uje, pelglik, tujukas, lobisemishimuline ja petlik.
