MEIE ÜKS MÕJUKAMAID LUULETAJAID: Võrdleva kirjandusteaduse doktor Sirje Kiin uurib tagamaid, miks Under maailmapreemiat ei saanud. Põhjuseid on mitmeid, usutavasti aga kipub asi eelkõige poliitiliseks.
Eesti ja välismaised kirjandusteadlased võrdlesid Marie Underi luulet nii Shakespeare’i sonettide kui ka Goethe ballaadidega, ometi oli autor ise võrdlemisi skeptiline võimaluse üle, et tema võiks saada Nobeli kirjandusauhinna – hoolimata sellest, et ta teadis, et teda esitati Nobeli auhinna kandidaadiks alates 1945. aastast vähemalt 30 korral. Esmakordsel nimetamisel oli ta 62-aastane, viimasel korral – 1974 – 91-aastane. Ootused olid eriti kõrged pagulaseestlaste ringkondades Rootsis, USA-s ja Kanadas 1970. aastail, aga ka Nõukogude Eestis sosistati sellest salamahti.
Ihaldatud auhind
Eesti lähim naaber Soome sai oma ainsa Nobeli kirjanduspreemia 1939, mil ihaldatud auhinnaga pärjati proosakirjanik Frans Eemil Sillanpää. Eriti märkimisväärne oli see fakt seepärast, et see anti ajalookontekstis, mil N. Liit oli äsja Soomet rünnanud ning Talvesõda oli just alanud. Sündmuse kaalukust ei kahanda ka poolsada aastat hiljem paljastunud tõsiasi, et auhind otsustati anda Sillanpääle siiski juba enne Talvesõja puhkemist, tseremoonia aeg langes aga tõesti juba sõjaajale.
Kahjuks on Nobeli auhinna arhiivid uurijatele 50 aastaks suletud ja otsuste tegemise tagamaad salastatud, nii et võin siin vaid spekuleerida võimalike põhjuste üle, miks Eesti 20. sajandi mõjuvõimsaim luuletaja ei saanud seda ihaldusväärseimat kirjandusauhinda.
Minu informatsioon selle kohta, millal ja kelle poolt Under Nobeli auhinna kandidaadiks esitati, pärineb toonastest väliseesti ajalehtedest ja Underi-Adsoni arhiivist, sealhulgas nende laiaulatuslikust kirjavahetusest.
Siinkohal peab silmas pidama, et mitte sugugi igaüks ei saa Nobeli auhinnakomiteele ettepanekut teha. Komitee ise valib välja selle valdkonna isikud, keda nad peavad piisavalt kompetentseiks ja rahvusvaheliselt väärikaiks asjatundjaiks. Olen Underi uurimistöö käigus avastanud, et enam kui 20 korda oli Underi auhinnale esitajaks toonane Florida ülikooli inglise kirjanduse professor Ants Oras, kes tegi oma ettepanekud ajavahemikus 1949–1972. Teised ettepaneku tegijad olid Eesti PEN-klubi eksiilis, Soome PEN-klubi ja Soome Kirjanike Liit ning professor W. K. Matthews, Underi luule inglise keelde tõlkija, kes elas Londonis.
Tõlkimatud tekstid
Pole olemas üht kindlat põhjust, miks Marie Under ei saanud Nobeli auhinda, on olemas terve rida võimalikke põhjuseid ja nende keerukaid kombinatsioone.
Esmaseks takistuseks võis muidugi olla eesti keele keerukus ja suhteliselt väike kõnelejate arv. Teiseks on Underi riimiline ja rütmiline luule nii sügavalt seotud eesti keele omapäraga, et osutub tihtilugu üpris tõlkimatuks. Üks eesti teenekaid keeleteadlasi, doktor Ilse Lehiste kirjutas kord lausa eraldi uurimuse Underi luule filoloogiliselt ületamatuist raskustest.
Kolmandaks, parimad luuletõlked pidanuks olema tehtud teiskeelsete poeetide poolt, kes loonuks Underi luule uuesti oma keeles. Paraku olid Underi tõlkijaiks pigem innukad väliseestlased (rootsi, saksa) või estofiilidest keeleteadlased (inglise, itaalia jt).
Ainus erand oli soome keel, kus päris mitu luuletajat võttis tulemusrikkalt Underi luulet tõlkida (Otto Manninen, P. Mustapää alias Martti Haavio jt). Mustapää enda luuleloomingki on tuntavalt Underist mõjutatud. See erand võib seletada ka tõsiasja, miks just soomlased nimetasid korduvalt Underit Nobeli auhinna kandidaadiks, tõsi, paaril korral, kindluse mõttes, esitati Under koos tema suure armastuse Friedebert Tuglasega, kellel ei lasunud „kahtlasevõitu“ pagulaskirjaniku ohtlikku varju.
Neljandaks, kui vaatame Nobeli auhinna saanud kirjanike nimekirja läbi ajaloo, siis näeme, et see on olnud pigem romaanikirjanike kui luuletajate auhind, vahekorras kaks ühele.
Viiendaks, Under kirjutas oma mõjurikkaimad luuletused enne Teist ilmasõda ja sõja ajal, kuid ta esitati auhinnakandidaadiks pärast sõda, mil Euroopa kirjandus oli juba radikaalselt muutunud, mil ekspressionism olid asendunud modernismiga. Riimiline värss oli Euroopa kirjandustes taandunud, kõikjal võidutses vabavärss. Underi rangevormilised sonetid ning tugevarütmilised ballaadid võisid seetõttu mõjuda (eriti veel kohmakavõitu tõlgetes) Lääne-Euroopa kaasaegse kirjanduse kontekstis pehmelt öeldes vanamoodsalt.
Poliitilised põhjused
Viimane, kuid kahtlemata üks peamisi võimalikke põhjusi, oli tõenäoliselt poliitiline. Külma sõja ajal üritas Rootsi säilitada nn neutraalsuspoliitikat, mille traagilisimaks tagajärjeks oli Balti riikide sõdurite väljaandmine N. Liidule. Paljud neist pandi vangilaagrisse või tapeti. Kümned tuhanded Balti riikide põgenikud elasid Rootsis püsivas hirmus, et nemadki võidakse saata vastu nende tahet tagasi N. Liitu, kes pidas neid oma kodanikeks, vilistades igasugusele rahvusvahelisele õigusele.
Kümned tuhanded pagulased jätkasid oma põgenemisteekonda seetõttu kaugematesse maadesse – Ameerikasse, Kanadasse ja Austraaliasse –, just väljaandmishirmu tõttu.
1949 esitasid ka Marie Under ja Artur Adson immigreerimistaotluse Ameerika saatkonnale, kuid nende taotlus jäi rahuldamata tõenäoliselt vanuse tõttu. USA eelistas nooremaid ja tööjõulisemaid immigrante. Sellises rahvusvaheliselt ülipingelises õhkkonnas olnuks ühe poliitilise põgeniku auhindamine Rootsi riigi seisukohalt ülimalt ebatõenäoline. Oli ju Under avaldanud sõja ajal julgeid poliitilisi luuletusi Nõukogude massiküüdituse ja ka Talvesõja ohvritest.
Just poliitilise põhjuse tõenäosust kinnitab Nobeli žürii kunagise liikme Kjell Espmarki raamat „Nobeli kirjandusauhind“ (2001, eesti k. 2005): „Kirglik poliitiline seisukohavõtt on diskvalifitseeriv esmajoones seetõttu, et see eksib igasuguse tendentsi puudumise nõude vastu. Vahest on see kriteerium varase ajajärgu poliitilise hinnangu kõige tugevam erijoon.“ (lk 163) Samas seisab veel ülestunnistus, et „…laureaadi otsinguil püütakse vältida, et maailmas „valitseva kibestumise purskeid“ ei suunataks Rootsi vastu. Piirangud sõdivatest riikidest pärit kandidaatide vastu tähendavad niisama enesestmõistetavalt poliitilist seisukohavõttu. Aga mõlemad need poliitilised momendid on allutatud soovile olla „erapooletu“.“ (Samas). Ühesõnaga, tuntud nähtus nimega Nobeli sündroom: mida selgemalt ja jõulisemalt seisis kirjanik oma loomingus kodumaa õiglase saatuse eest, seda kindlam oli, et ta mingil juhul ei saanud Nobeli kirjanduspreemiat.
Underit on tõlgitud vähemalt 26 keelde
Ent õigluse ning oma parema enesetunde huvides peame silmas pidama, et Nobeli auhind pole sugugi ainus tunnustusvõimalus maailmakirjanduses. Rahvusvaheline tunnustus on saanud Marie Underile ja tema luule kaudu ka Eestile osaks mitmel teisel viisil. Marie Underi nimi ilmus rahvusvahelistesse tunnustatud leksikonidesse juba 1935. aastal, ta on saanud mitmete riikide poolt rahvusvahelisi aunimetusi ja auliikme staatuse mitmes organisatsioonis nagu Rahvusvaheline PEN-klubi, Baieri kunstiakadeemia, Laureaatpoeetide Rahvusvaheline Organisatsioon jt. Teda ühel või teisel viisil tunnustanud riikide hulgas on Rootsi, Soome, Inglismaa, Saksamaa ja isegi Filipiinid.
Samuti on oluline väärtustada tõsiasja, et Under ja Tuglas pole ainsad eesti kirjanikud, kes on Nobeli preemia kandidaadiks esitatud, see au sai mitmel korral osaks ka Jaan Krossile ning viimati Jaan Kaplinskile. Muide, Jaan Krossi nimetamist peeti kord 1990. aastate keskel koguni niivõrd kindlaks, et Skandinaavia telemehed seisid kaameratega Tallinnas Harju tänaval tema koduukse ees terve päeva, oodates otsust, mis paraku jäigi tulemata.
Jaan Kaplinski puhul on aga Nobeli preemia võimalus ikka veel õhus.
Lõpetuseks, kõige olulisem tunnustus Marie Underile on siiski see, et tema luulet jätkuvalt loetakse, avaldatakse ning tõlgitakse üha uutesse keeltesse. Marie Underi luulet on tänaseks tõlgitud teadaolevalt vähemasti 26 keelde. On tähelepanuväärne, et Underi tõlgete arv ei ole mitte kahanenud, vaid kasvanud pärast tema surma 1980: koguni üksteist luulekogu on tõlgitud mitmetesse uutesse keeltesse, sealhulgas väikestesse soome-ugri keeltesse tänu Arvo Valtoni aktiivsele vahendustegevusele ja Eesti riigi toele.
Marie Underi nimi ilmus rahvusvahelistesse tunnustatud leksikonidesse juba 1935. aastal, ta on saanud mitmete riikide poolt rahvusvahelisi aunimetusi.
Underile hoogu anda
KesKus toetab Sirje Kiini projekti, andmaks välja Marie Underi luule ja eluloo tõlge. Selleks on kuni 18. oktoobrini võimalus teha annetusi leheküljel www.hooandja.ee.
Marie Under (1883–1980) on eestlaste Goethe, ta oli meie 20. sajandi kõige mõjuvõimsam luuletaja, kes esitati pärast Teist maailmasõda 30 korda Nobeli auhinnale, kuid seda ei juletud talle anda, sest Eesti oli okupeeritud, Under oli poliitiline põgenik Rootsis ja tema luulest polnud tehtud piisavalt häid tõlkeid. Nüüd on aeg käes, et annaksime maailmale teada, kui vapustavalt hea luuletaja Marie Under oli ja kuidas tema dramaatiline elu peegeldab Eesti rahva saatust maailmapoliitikas.
Sirje Kiin pühendas 20 aastat Marie Underi elu ja loomingu uurimisele, mille tulemusena ilmus 2009 suur monograafia „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt“ (864 lk). Teos oli 2010 Eesti riikliku kultuuripreemia ja Virumaa kirjandusauhinna nominent, 2011 sai raamat kirjandusauhinna Underi-Adsoni fondilt Rootsis. 2011 ilmus raamatust lühendatud kordustrükk (672 lk). Teost tõlgitakse juba vene keelde.
Väärikas rahvusvaheline kirjastus Peter Lang tahab avaldada teose ingliskeelset tõlget, kuid selleks on vaja enne raamat tõlkida. Just siin vajame väga teie abi: lühendatud teose (450 lk) tõlkimine on kahe tõlkija poole aasta töö. Tõlge peaks valmima 2014. aasta suveks.
Vajame projekti toetuseks 13 000 eurot (8000 eurot põhiteksti tõlkijale, 3000 eurot luuletõlkijale, 650 eurot Hooandjale, 1350 eurot autorile tõlke autoriseerimiseks ja auhindadeks). Projekt on avatud sponsoritele.
Teose on valmis inglise keelde tõlkima kaks suurepärast kogemustega tõlkijat: rikkalikud luulenäited (60 lk) on valmis tõlkima Eesti parim luuletõlkija inglise keelde Ilmar Lehtpere, kes on saanud eesti luule tõlkimise eest mainekaid Briti kirjandusauhindu ja kelle tõlgitud luule oli esindatud ka viimaste olümpiamängude kultuuriprogrammis. Biograafia põhiteksti (400 lk) tõlkija on New Yorgis elav Eesti päritolu tõlkija Evi Evart, kes on ingliskeelse hariduse saanud USA-s, töötas aastaid Münchenis Raadio Vaba Euroopa kultuurisaadete toimetajana ning on kirjutanud ingliskeelse teose Anton Hansen Tammsaarest.
Tule ja aita viia Marie Underi elu ja l
