KUNST ON LUKSUS, VÄIDAB MIKOFF: Sel suvel võtab Tartu Kunstimuuseum fookusesse skulptuurikunsti, kui aasta olulisima väljapanekuna avaneb Mare Mikoffi ülevaatenäitus. Näituse kuraator Gregor Taul küsib kunstnikult sellega seoses mõned küsimused, mis annavad aimu näitusel käsiteldavatest teemadest.
Gregor Taul (G.T): Mis sind kunsti juurde tõi ja mis selle juures hoidnud on? Kas kunst on sinu jaoks mingil määral ka eesmärgipärane tegevus?
Mare Mikoff (M. F): Algus ulatub nagu ikka kooliaega, mil hakkasin kunstile mõtlema. Ilmselt suunati nii koolist kui ka kodust. Aga üksvahe oli kunst mulle tagavara-eesmärk ja tegelesin peamiselt mittekunstiga. Peab ütlema, et kunagi olen isegi idealistlikult arvanud, et kunstiga võiks näiteks inimsuhteid parandada või midagi hullu ära hoida. Aga kui üldse, siis see toimiks ainult heaoluühiskonnas.
Kunst on luksus. Vaevalt said näljased linnainimesed blokaadi ajal nautida Šostakovitši „Leningradi sümfooniat“. Mida ärevam on elu, seda vähemtähtsaks peetakse kunsti. Mõnikord, kui miski ei sega, märkan äkki, et teengi nagu iseendale, püüeldes ainult ülima professionaalsuse poole. Realistina mõistan ka selle tegevuse mõttetust. Tark looja (aga skulptorid üldjuhul sellesse kategooriasse ei kuulu) tahab kindlasti, et teised teda mõistaks. Vähemalt need publikust, kes talle meeldivad, sest on potentsiaalsed ostjad. Mingit maailmaparanduslikku eesmärki ma endale seadnud ei ole, sest pole ka selle saavutamiseks võimeline. Küll ei tahaks, et mu tegevust peaks keegi ebaeetiliseks.
G.T: Lõpetasid ERKI 1971. aastal. Kas vabakutseliseks hakkamine sujus loomulikult (korter, ateljee, tellimused jne)?
M.M: Lõpetasin skulptori-pedagoogina. Aga õpetajaks ei kavatsenudki minna. Arvasin, et ma ei sobi. Lasksin suunata ennast restaureerimisse. Kuid mitte kauaks, sest läksin riidu. Algul kartsin vabakutseliseks hakata: et jään nälga. Restauraatoriks võeti mind hea meelega vastu, sest mul oli juba kooliaegne kogemus. Nimelt restaureerisime Tallinna Toomkiriku vapp-epitaafe, olles enne stažeerinud Ermitaažis. Samal ajal tegin oma töid ateljees, mis oli endine Peeter Urbla, veel enne seda Rein Tammiku ateljee; kunagine würze-pood Paldiski maanteel. Mul on korter alati olnud(olen ju tallinlane), vahel jätsin ta lihtsalt maha ja elasin ateljees. Kunstnikuelu algas kohe, ja kuidagi sujuvalt.
G.T: Ilmunud on üksjagu käsitlusi, mis mõtestavad iseseisvumisega kaasnenud murrangut. Mihkel Muti „Kooparahvas läheb ajalukku“ jutustab nõukaajal tublisti elanud kunstirahvast, kel olid nii tellimused, ateljee, hiigeltiraažis luulekogud kui ka rahva poolehoid (ainuüksi Kuku klubis joomisest piisas vabadusvõitleja oreooli saavutamiseks). Mitmed neist sattusid iseseisvuse taastamise järel kriitilisse olukorda. Ilmselt ei „pääsenud“ ka sina tol ajal Kuku külastamisest? Muutuste ajal valmis sul massiivne malmist „Haigutav autoportree“, mille järgi võiks arvata, et see kõik ei olnud kuigi üllatav?
M.M: Kuku klubi oli nõukogude ajal üks väga imelik koht, kuhu sai sisse ainult kultuurirahvas ja ainult liikmekaardiga, või siis kellegi külalisena. Kuku loodi inglise klubi eeskujul, see tähendas, et tõeliselt kinnisena. Rohkem selliseid teadaolevalt ei olnudja Kuku klubi oli Tallinna eripära. Tahes-tahtmata olime nagu omade seltskond. Väga purjus liikme pani šveitser takso peale. Liikus nii eestiaegseid härrasmehi kui ka võrdlemisi labaseid Venemaa-eestlasi. Peab nentima, et mul oli klubis käimiseaeg üpris pikk (umbes 20 aastat). Käisime tihti seal lõunat söömas, sest köök oli üle keskmise. Joomiseks pidi ikka põhjust olema. Sõprade või külalistega kohtumiseks sobis klubi suurepäraselt. Aga olid ka stammkunded ja nemad veetsid seal vististi kogu oma aja. Aegade muutumist elasid kindlasti kõige raskemalt üle needsamad püsikliendid. Vabakutselistega on alati ühtemoodi. Raha on nii palju, kui palju viitsid tööd teha. Me olime sellega juba harjunud. Ja kui vabakutselised on ka vabameelsed, siis riigikorrast kuigi palju ei olene. Välja arvatud see, et piirid avanesid. Minu tööst „Haigutav autoportree“ nii palju, et igavust tekitas tõsiasi: võimalusi oli Eestis kõvasti rohkem kui tahtmist, ja nagu võis arvata, oli ka virisemist. Meie kunstiringkonnas algas hoopis endiste varadega parseldamine. Aga protestihääli polnud kuulda. Põhjuseks võis olla ka totaalne korralagedus, mida mõni kavalpea püüdis ära kasutada.
G.T: Olid üks Vabadussõja Võidusamba konkursi (2007) žürii liikmetest, kelle arvamusega ei arvestatud. Hiljem käsitlesid seda teemat oma isikunäituses „Ausambad“ (Tallinna Kunstihoone galerii, 2008). Kuidas sa neile sündmustele tagasi vaatad?
M.M: Olin võidukavandi vastu. Rahvale ei põhjendatud isegi, miks vabaduse monumendist sai Vabadussõja Võidusammas. Nime muudeti just enne viimast konkurssi. Võib-olla argusest, mis on väga aaviksoolik ja millega võib kõik tuksi keerata. Veel elusolevatele vabadusvõitlejatele tehti sellega ära. Siis järjekindel ühe kavandi läbisurumine. Tundus, et see oli mingite diletantide ettekujutus monumendist ja tudengitelt telliti vormistus. Või ma eksin? Spetsialistide arvamust ei võetud kuulda žüriis, kus olime vähemuses, egaka tagantjärele, kui nõuti uut konkurssi. Teise koha töö oli mõne ülemuse jaoks liiga avangardne. Avalik kriitika oli kõva, aga sama palju oli selle kavandi kaitsjaid. Mõned isamaalised ja vanemad inimesed arvasid, et kui nüüd ei tehta, siis jääb hoopis ära. Teatud bossidel on ühine joon tegemist teha šarlatanide ja soolapuhujatega. Nii sai valmis mingi praak-rist, mis vajab pidevat remonti.
G.T: Sinu teostest on enim tähelepanu pälvinud Viru keskuse „Hämarik“, mida on nahutatud nii kapitalismikriitilisest (Hanno Soans) kui feministlikust vaatepunktist (Margaret Tali). Kui me sinuga selle pildistamisest kõnelesime, siis soovitasid, et seda tuleks teha alt, sest nii tekib spiraalse liikumise efekt. Viimasest järeldan, et sinu jaoks on see ennekõike vormispetsiifiline teos – nagu teisedki?
M.M: Sul on õigus, minu jaoks on esmane vormiküsimus, sest muidu poleks millestki rääkida. Tähelepanu on ta pälvinud oma suuruse pärast, samuti ambitsioonika koha tõttu. Arvan, et reaktsioon on sellisel juhul loomulik. Aga mida teha ülitundlike inimestega, kellel on juba väljakujunenud, aga kas just realistlikud tõekspidamised? Miks peaks üks iseteadev ja loomulik tüdruk sümboliseerima esmajoones just kapitalismi? Tõelist kriitikat, mida iga looja vajab, ma vist ei kohanud. Aga Villul oli õigus, vaja oli tasakaalustavat energeetilist elementi. See „jumalanna“ oli kui piksevarras, mis püüdis osa kriitikat endasse. Teisalt pole skulptuur teema, mille pärast peaks kurjaks minema. Umbes kümne aastaga muutuvad skulptuurid linnaruumis „nähtamatuks“, neile ei pöörata enam tähelepanu.
Mida ärevam on elu, seda vähemtähtsaks peetakse kunsti. Mõnikord märkan, et teengi nagu iseendale, püüeldes ainult ülima professionaalsuse poole.
Skulptuur pole teema, mille pärast kurjaks minna. Mõne ajaga muutuvad nad linnaruumis „nähtamatuks“, neile ei pöörata enam tähelepanu.
