Kuuba lennufirmale kuuluv Jak-42 on just Cancuni lennuväljalt õhku tõusnud, kui ootamatult hakkab mu jalgade vahelt salongi suitsu tungima. Tossupilv tiheneb ja peagi on raske salongi teise otsa näha. Arutlen, kas äkki peaks stjuardessile teatama. Alles kukkus üks Kuuba lennuk alla. Kuid teised reisijad ei lase end suitsust häirida. Lõpuks siiski suits hajub ja maandume õnnelikult Havannas.
Putka: kaks sorti õlut, rumm ja tikud
Hotell Plaza uhkustab nelja tärniga, kuid sobib pigem spartalikule külastajale. Akna taga üürgab konditsioneer, kraan tilgub ning du?isegisti laguneb, kui seda puudutan. Antiikse välimusega mööbel on kaunis, kuid kasutu. Kummutisahtlid on paisunud ja neid ei saa avada.
Olles veidi raha vahetanud (1 konverteeritav peeso ehk CUC = 0,8 eurot), otsustan minna kohalejõudmist tähistama. Kesklinn on pime, valgust tuleb vaid autolaternatest ja akendest. Esialgu näib, et kusagil pole ühtegi poodi. Lõpuks leian putka, kus müüakse rummi, pulgakomme, tikke ja õlut. Teen kindlaks, et mõlemad saadaval olevad õllesordid – Cristal ning Bucanero – on head.
Hotellis on koguni internet olemas. Turistile lubatakse mõndagi, mida kuubalased ise teha ei tohi. Kui üksikud eriloa saanud isikud välja arvata, jääb internet tavakuubalase jaoks illegaalseks ja netiga ühendunuid ähvardab võimalus veeta järgmised viis aastat trellide taga.
Mänguasjade putka: nukk, kudinad ja paar püstolit
Siiski on Raul Castro valitsus aastast 2007| palju muutusi läbi viinud. Seadus lubab nüüd kuubalastel osta DVD-mängijaid, arvuteid, mikrouune. Leiangi ühe elektroonikakaupluse. Pood on väike ning igast kodumasina liigist paistab siin leiduvat üksainus eksemplar. Tasuda saab vaid CUC-des ning hinnad on ligikaudu kaks korda soolasemad kui Eestis. Osta jaksavad neid sedasorti kuubalased, kellele nende USA-s elavad sugulased raha saadavad. Nüüd on kuubalasel lubatud kasutada ka mobiiltelefoni, kui välismaalane (näiteks tööandja) on selle talle ostnud ja numbri registreerimistasu on makstud. Mobiilside siin on üks kallimaid maailmas. Kogu reisi vältel näen vaid paari mobiiltelefoni kasutajat.
Leian veel poekesi. Need näevad trööstitud välja. Eriti nukrana näib mänguasjade putka. Vaid mõni nukk, paar mängupüstolit ja mingid kudinad. Toiduputkas üllatun kauba nappuse ja kõrgete hindade üle. Tuleb kuubalane, naeratus kõrvuni, ajab sõbralikku juttu ja poetab mõned oma kaubad minu ostukorvi, et ma need talle ostaksin. Keeldun, väites, et Euroopas on toiduained palju odavamad. Ta ei usu mind.
Sigarid: see ei pruugi olla tubakas
Iga nurga peal pakutakse sigareid. Firmamärki kandvad Kuuba sigarid ei ole põrmugi odavad. Kuid odavaid kvaliteetsigareid saab, kui õnnestub külastada mõnda farmerit, kes ise tubakat kasvatab. Tänavalt osta on riskantne tegevus, kuna tegemist ei pruugi olla üldsegi mitte tubakaga.
Turistidel soovitatakse Havannas vaadata Tropicana kabaree-etendust. Kui teile 80-90 CUC pilet pole kallis ning kui te pole eriti nõudlik, siis võite seda ju vaadata. Ent leidub ka teisi võimalusi meelelahutuseks. Ausalt öeldes tundub kõik Kuubal (vähemalt esialgu) naljakas. Õhkkond tundub selline nagu Nõukogude Liidus aastal 1985. Muljet toetavad ringi vuravad vene autod. Meeleolu lisavad värvikad elanikud. Istuge kuhugi maha ja oodake, mis juhtub. Teiega tullakse peagi rääkima. Muidugi on nende ainus soov teilt raha või vähemalt seepi saada, kuid viis, kuidas raha küsitakse, on sageli lõbus ja leidlik. Ja muusikat on kõikjal. Kui kuubalane ei oska laulda, siis ta vähemalt tantsib.
USA auto: sümbioos kodumasinatest ja vene autost
Kuuba on täis koloniaalajastu ja neoklassitsistliku arhitektuuri pärleid. Kas oleks siin nii palju vaadata, kui hispaanlased poleks seda saart vallutanud? Kuid millises hoones pesitseb Fidel Castro, seda ei tea keegi. Meest, keda on üle 600 korra püütud tappa, ei tohigi nii lihtsalt leida.
Ning muidugi need 1950-ndate Ameerika autod … Vaimustavad, hoolimata neid saatvast kütusehaisust! Kui 50 aasta eest algas USA embargo, polnud enam võimalik saada neile varuosi ja seetõttu kujutab auto mootor endast sageli geniaalset sümbioosi kodumasinate osadest ja nõukogude tehnikast. Ent kui auto on korras, võidakse tema eest küsida kuni 8000 CUC-i. Enamik neist autodest kuuluvad riigile ja leiavad kasutamist taksodena.
Liha: illegaalse söömise eest vangi
Toit kipub olema nadi. Selgub, et kala saareriigi elanikud peaaegu ei söö. Maisipuder, riis, oad, puuviljad ja kõik muu on muidugi täiesti kõlbulikud, kuid puudub see Eriline Roog. 80% toiduainetest on imporditud. Liha on peaaegu delikatess. Valitsuse loata lehma tapmise eest saab pikema vanglakaristuse kui inimese mõrva eest. Vangi lähevad ka loomalihaga ebaseaduslikult kaubitsejad ja illegaalse liha sööjad.
Kuna väidetakse, et Kuubal on võimalik ka gurmaanielamust saada, katsetangi mõnda söögikohta. Valin hea väljanägemisega restorani, saan maitsetut riisi, ube ja kanakintsu ning imestan omaette. Siin riigis toimivad kõrvuti kaks majandust. Söön riigile kuuluvas restoranis ja seega toetan kommunismi. Minu toit on peaaegu sama väärtusega kui kelneri kuupalk. Kuubalased teenivad keskmiselt 15 eurot kuus. Samas on kelneril ligipääs minu poolt jäetud jootrahale. Sellised ametid nagu hotelli pakikandja või taksojuht on väga kõrges staatuses, kuna võimaldavad juurdepääsu turistidele ja seega CUC-idele. Ja nii käriseb ka vahe pakikandja ja tavakuubalase elustandardite vahele. Kahtlemata teenivad kerjused mitu korda rohkem kui näiteks arstid. Kesklinnas poseerivad neegrinaised, koloniaalajastu rõivad seljas, lillekorv käes ja sigar hambus. Foto nendega maksab 1 CUC. Paar meetrit edasi hiilib turisti juurde kunstnik, joonistab temast minutiga sar?i ja pakub seda 2 CUC-i eest müüa. Tõeliselt hea äri! Vahepeal tuleb ettekandja minu laua juurde ja nuiab seepi. Teisele laudkonnale näidatakse katkiseid sukkpükse ja uuritakse, kas saaks uue paari.
Sotsialism: Fidelile ei meeldi
Kuu alguses lähevad kuubalased poodi, et osta perele talongide alusel normeeritud koguses riisi, ube, suhkrut, lambipirne, mänguasju, kingi ja muud vajalikku. Kui peres on kuni 7-aastane laps, saab talongidega osta ka piima. Müük talongipoodides toimub nn rahvaraha, mittekonverteeritava peeso eest ja hinnad on peaaegu olematud – tänu riiklikele subsiidiumidele. Selline süsteem on toiminud kogu revolutsioonijärgse aja.
Ent kui talongid saavad otsa, tuleb kaupa osta CUC-ide eest ja see on väga kallis. Näiteks liiter piima maksab 2,5 CUC-i. Alanud aastast ei jaksa riik enam pakkuda elanikele odavat seepi, hambapastat ja pesupulbrit. Seega saab seebikerjajaid edaspidi kindlasti rohkem olema.
Fidel Castro on targa mehena korduvalt möönnud, et Kuuba majandusmudel ei toimi ja et sotsialismi ülesehitamisel lähtusid Kuuba juhid pimesi NSV Liidu ideedest. Fidel figureerib TV-s ja ajakirjanduses rohkem kui tema vend Raul. Kuid mingit Fideli kultust kindlasti ei eksisteeri. Küll aga on kõik kohad täis Che Guevara näopilte. Guevara on tõesti igal pool.
Pisteti nahka: hulkuvad kassid ja loomaaia asukad
Leidub nii mõnigi põhjus, miks Kuubas on hea elada. Arstiabi on tasuta. Haridus on tasuta. Maksud on minimaalsed. Töötuid on vaid mõni protsent. Laste suremus on väike. Eluiga on kõrge, kuubalased ise seletavad seda lisaainete puudumisega toidus. Ja nii arenenud biotehnoloogiatööstust nagu neil, leidub vaid vähestes riikides.
Muidugi on kommunistlikul riigil ka teatud omapärad. Näiteks korteri müük. Juriidiliselt pole võimalik korterit müüa, sest see kuulub riigile. Korterit saab üksnes vahetada. Näiteks kahetoaline kolmetoalise vastu. Üldiselt on siiski nii, et suuremasse korterisse kolija maksab n-ö valuraha sellele, kes nüüd tema väiksemasse korterisse kolib. Korteri kasutamse eest makstakse riigile renti 10% sissetulekust.
NSV Liidu lagunemine oli Kuubale löök, millest riik pole praegusekski toibunud. Riigi majandusnäitajad kukkusid kolmandiku võrra. Kui eliitklassile ja sõjaväele jagati allesjäänud ressursse, siis tavakodanik kaotas keskmiselt 9 kg kehakaalust. Hulkuvad kassid ning isegi mõned loomaaia asukad pisteti nahka. Olukorra parandamiseks hakkas riik 1993. aastal lubama vähesel määral eraettevõtlust. Ettevõtjale ei tähenda see sugugi alati jõukust. Näiteks restoranipidaja peab iga kuu maksma riigilõivu sõltumata sellest, kas tal kliente käib või mitte. Ekstreemjuhtudel tuleb tal ise peale maksta.
Muutused: ilmselt tulekul
Havanna on tore, kuid tõelise Kuuba nägemiseks tuleb kindlasti sõita maale. Külades võib nautida unikaalset liikluspilti: vene Ladad, ameerika romud, traktorid, hobuveokid, jalgrattad ja kitsed segamini. Põldudel harivad väikefarmerid härgadega maad. Linnast väljudes muutub liiklus peaaegu olematuks. Teed vajavad hädasti remonti, kuid sõit tasub end ära, sest Pinar del R?o maastikke, Trinidadi koloniaalarhitektuuri ja Varadero randu lihtsalt peab ise nägema.
Lõpetangi reisi Varaderos. Siin on valge liiv, palmid ja asuursinine meri, mis kahjuks on ujuma minemiseks liiga tormine. Pelikanid lendavad laisalt piki rannikut. Kui poleks toimunud revolutsiooni, oleks Kuuba vaid järjekordne USA osariik. Ja muutused ongi tulekul.
Uus erastamislaine algab kohe-kohe, sest valitsus teatas möödunud aastal, et 20% riigiteenistujatest on plaanis lähiajal koondada. Kompensatsiooniks lubati anda erasektorile avaramad võimalused inimesi tööle võtta. Hetkel kasutab erasektor vaid 15% tööjõust.
Kui algselt kommunismi vastu võitlemiseks loodud Ameerika Riikide Organisatsioon aastal 2009| hääletas selle poolt, et Kuuba taas liikmeks võtta, marssis USA riigisekretär Hillary Clinton istungisaalist välja, kuid andis hiljem siiski poolthääle. Ka Barack Obama on korduvalt väljendanud vajadust parandada suhteid Kuubaga. Tõenäoliselt kaotab USA peagi embargo.
Mõtlen, et hoolimata parvedel USA-sse purjetavatest põgenikest ja Guillermo Fari?ase taolistest dissidentidest soovibki enamik kuubalasi just sellist Kuubat nagu täna. Kuni jätkub turiste ja muusikat, ei taha selle unikaalse riigi elanikud teist revolutsiooni.
Ma arvan, et ma seekord eriti ei eksi.
***
Kui eliitklassile ja sõjaväele jagati allesjäänud ressursse, siis tavakodanik kaotas keskmiselt 9 kg kehakaalust.
Mõtlen, et hoolimata parvedel USA-sse purjetavatest põgenikest ja Guillermo Fari?ase taolistest dissidentidest soovibki enamik kuubalasi just sellist Kuubat nagu täna.
***
Kuuba uued sõbrad, mojito ja rahvakirjanik Ernest
MAKSTAKSE KA ARSTIDES: Smaddy tähelepanekuid poliitika ja tänavate rägastikust sekka paari lonksu kohaliku napsiga.
Kuuba uued sõbrad on Venezuela, Boliivia ja Hiina. Neist esimene müüb Kuubale naftat. Olulise osa nafta hinnast tasub Kuuba omapärasel moel, nimelt arstidega. Arstid, keda valitsus välismaale tööle saadab, teenivad piiri taga aastaga rohkem kui kodumaal 20 aastaga ja püüavad naastes kaasa tuua nii palju erinevaid kaupu kui võimalik.
Isegi kuubalased tohivad hotellis olla
Mõned kuubalased küsivad, kas ma saaksin vahetada nende dollareid CUC-ide vastu. Et veidigi korvata Nõukogude subsiidiumide puudumist, legaliseeris valitsus aastal 1993 dollari ja luksuskaupu müüvad dollaripoed, eesmärgiga rahva seas ringlev tugev valuuta endale saada. Aastal 2004| asendas riik dollarid endale soodsa kursiga konverteeritavate peesodega. See tähendas dollariajastu lõppu. Kes tahab praegu dollareid vahetada, peab maksma riigilõivu.
Enne 1990-ndate keskpaika püüti igati vältida kuubalaste ja turistide kokkupuuteid. Oli ilmselge, et turistidega suhtleja võib enda valdusesse saada dollareid ja nii saab rikutud võrdsus kuubalaste vahel. Ent riik vajas tugevat valuutat ja nii kaotatigi piirangud. Eraettevõtjatel lubati hakata tegelema eramajutuse pakkumisega. Aastast 2008| on isegi kuubalastel endil lubatud hotellides peatuda.
Peab olema maailma parim
Üks koht, mida Havannas külastada, on hotell Ambos Mundos. Sealse baari personal väidab, et just neilt saab maailma parimat mojito’t. Kui ma pärast mõrkjat kokteilisõõmu kulmu kortsutan, tuleb baarmen joostes ja pärib, kas joogil on midagi viga. Ütlen ausalt, et ma ei tea, kuidas mojito peaks maitsma. Ju siis see ongi tõesti maailma parim.
Peab olema, sest siiasamasse hotelli asus aastal 1932 elama Ernest Hemingway ning siinsamas baaris jõi ka tema mojito’sid. Külastan ka ruumi 511, kus võib näha kirjaniku voodit, trükimasinat ja fotosid.
Seda tuba rentis kirjanik seitse aastat, kuni kolis elama villasse Havanna külje alla.