ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 21. osa. Paljude inimeste ja sealhulgas ka Jelena meelest on Vladimir Sorokin parim tänapäeva vene kirjanik. Ent püüe leida Sorokini teostest armastuse teemat on sama keeruline kui otsida lagunenud laiba juures värskust.
Kõik Vladimir Sorokini raamatud on üles ehitatud nii, et kutsuvad välja eluterve füsioloogilise tülgastuse, mis võib ulatuda kuni ehtsa öökimiseni. Sorokinil ei leidu vist peaaegu ainsatki teost, milles kangelased ei sööks aplalt rooja, ei laseks kõhugaase, ei vägistaks üksteist jälestustäratava üksikasjalikkusega ega väljendaks ennast ropumast ropemas keeles. Seda küll, kuid püüdke suhtuda nendesse fekaalidesse nagu vinjetti, milleta kirjanik läbi ei saa, või suguvõsavappi, millelt ei ole võimalik välja pilduda ei pistrikku ega tiigrit.
Nahkapistetud Nastja
Sorokin on geniaalne stiilikameeleon; ta on suuteline jäljendama suvalise epohhi ja suvalise „kuldse“ või „hõbedase ajastu“ kultuskirjaniku atmosfääri, süntaksit ja hingust, asuma nagu mingi tont elama Puškinisse ja Turgenevisse ning korraldama peenimaid mänge võõraste fraaside rütmiga; tema orkestreering väärib omaette vaimustust ja ta tunneb ennast ühevõrra mugavalt ükskõik millises ajaloolises ruumis 16. sajandist kuni 22. sajandini; ta oskab olla täiesti usaldusväärne nii realistlikus kui ka sootuks fantastilises jutustamisviisis. Ta kuulutab, et on armunud surma, hullumeelsusesse, olematusse ning kõige selle laostumisse ja lagunemisse, millel on mingisugune mõte sees, kuid lugeja näeb tema kõikide kõnekujundite taga iseenda kahtluste varju selle suhtes, kas on ikka vaja klammerduda elu külge, mis on täis säherdust ebardlikkust ja julmust, et kiindumus temasse meenutab varjamatut sadomasohhismi.
Püüe leida Sorokini teostest armastuse teemat on sama keeruline kui otsida lagunenud laiba juures kauneid jooni.
Aga siiski, aga siiski – näiteks jutustus „Nastja“ on täis sellist paroodialikku paatost ja irvitamist iseenda, meie traditsioonide, tõekspidamiste ja vaadete üle, et hakkad lugedes tahtmatult tundma just nimelt armastust kõige selle mõttetu vastu, mida kutsutakse kirjanduseks ja mis ei kuulu ainsana maailmas ühegi kohtu alluvusse. Jutustus on ehitatud üles sellele, et romantiline ja infantiilne Nastja võtab oma kuueteistkümnendal sünnipäeval vastu õnnitlusi ja kingitusi, kuna on saabunud tema elu kauaoodatud ja tähtsaim päev – täna praetakse tema, kaunitar Nastja, ahjus ära ja antakse õhtusöögiks lauale. Kokku tulevad kõige lähemad inimesed – vanemad, sõbrad ja vaimulik; juuakse šampanjat; isa palub, et talle kui majaperemehele lõigataks tütre rind; kõik on tulvil hellust praetud Nastja vastu ja kõik söövad teda ülima mõnuga. Jutustusele annavad tooni tšehhovlik nukrus ning armsad ja liigutavad üksikasjad; muidugi lipsab aeg-ajalt teksti metslastena oma veriseid riitusi sooritavate koletislike tegelaste jube värdjalikkus, kuid need lipsatused ei torka silma ja me näeme väärikat aadliperekonda, jõukat mõisa ja Nastjat, kes heidab ahju ees vabatahtlikult ja erutatult lihalabidale, laseb ennast kettidega labida külge aheldada ning kuulab nõuandeid selle kohta, kuidas tal oleks mugavam lamada, ehk ühesõnaga, kõik on hästi ja on nii, nagu peabki olema.
Telluurist nael peas
Helget tulevikku kujutab Vladimir Sorokin endale hästi ette: „Opritšniku päev“ joonistab pildi Ivan Julma aega naasnud maast; „Nelja südames“ kirjeldatakse terroristide tegusid, millel puudub igasugune mõte; hulk tapmisi ja lõpuks enesetapp eesmärgi nimel, mida ei nimetata ja mida ei olegi üldse olemas.
Kas inimeste armastus üksteise vastu ei puutugi siis üldse temasse? Oot-oot! Mitte märgata romaanis „Telluuria“ armunute paari Patrickut ja Engelberti, kes on otsustanud veeta mesinädalad SSSR-is – Stalinskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublikas ehk Stalinlikus Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis – oleks minust andestamatu tähelepanematus.
Pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist langetasid väga rikkad inimesed otsuse rajada varaka rahva jaoks väike riik, milles kõik tunnistavad ühtainsat riigiusku – stalinismi. Mausoleumi paigutatud vuntsikandjast jumal võis koguni ajutiseks ellu ärgata ja eriti rikaste klientidega suhelda. Selleks löödi soovijate pähe telluurist nael, mis sünnitas kõikvõimalikke hallutsinatsioone ja võib-olla lubas isegi päriselt ajas liikuda. Mõni tahtis olla 1937. aasta timukas, mõni aga hoopis piinatav ja elada läbi uskumatuid kannatusi – kõik oli võimalik. Ja just nimelt sellele maale, mille pealinn on Stalingrad, otsustavadki Patrick ja Engelbert iseäranis teravate elamuste saamiseks sõita.
„Eeskava oli sisutihe. Pärast lõunasööki ootas rännumehi ees käik SSSR-i peatemplisse – Stalini säilmete juurde. Suursugune püramiidikujuline hoone säras ja sätendas seest kalli sisustuse mõjul ning rabas õigeusu, konstruktivismi ja klassitsismi sümbioosiga. Marmorsambad kadusid kõrgusse, kroonlühtrid kiiskasid ning hiigelsuur sirp ja vasar pimestasid oma kullatisega. Templi keskel kõrgus altar jumaluse elu kujutava ikonostaasiga. Altari ees asetses suprematistlik klaaskirst pühade säilmetega. Templipüramiidi tahke kaunistasid kaasvõitlejate muljetavaldavat mõõtu ikoonid, mis olid maalitud rangelt klassitsistlikus maneeris. Patrickule meeldis punases toogas Ježov, kellel olid käes hõõgvele kuumutatud pihid, Engelbertile aga jäid meelde väärikust õhkuv valge habemega Kalinin kasesalus koos talupoegade ja loomadega ning kohtunikutalaaris ja helendavaid kaalusid käes hoidev Võšinski. Esimene tõi talle meeltesse Baierimaa, lehmad ja vanemad ning teine ülikooli ja esitamata kursusetöö uusantropoloogias.
Templis seisid nagu kinos ridade kaupa pehmed sügavad tugitoolid, milles oli võimalik isegi lamaskleda. See oli mugav. Lahti keeratud toolilt avanes suurepärane vaade Michelangelo stiilis maalinguga laele – habetunud, pilvedesse mähkunud ja Marxi meenutav Seebaot ulatas käe ülespoole kerkivale alasti, ilusale ja noorele Stalinile, keda ümbritsesid seeravid.“
Veriste vuntsidega jumal
Armastajapaari soov siirduda sellele ekstreemreisile on kentsakas – traditsiooniliselt oleksid armunud pidanud ju lendama Pariisi, kuulama joobnustavat muusikat ja sõitma mööda Champs-Élysée’d. Stalinlikke kõrilõikajaid silmitseda, vaadata tema viie meetri kõrgust kristallkuju ja istuda loosungi „Kogu maailma stalinistid, ühinege!“ all oli erootiliselt kihevil noorukite jaoks kuidagi veider.
Kuid teisest küljest on traditsioonidele vastu astumine samuti mässajate tava. Ning miks on elevandijaht Aafrikas armunute vääriline ja süstasõit mägijõgedel romantilise meelelaadi väljendus, kohtumine verise vuntsidega jumalaga, keda vaatamata tema kõikidele kuritegudele kummardavad senimaani sajad tuhanded ja võib-olla ka miljonid inimesed, ei kujuta endast hõrku lisandust armurõõmudele?
„Milliseid turiste SSSR nende aastate jooksul küll ei näinud! Siin käisid vasakradikaalid, trotskistid, igat masti anarhistid, Che Guevara elusana näivate tätoveeringutega mässajad, partisanisõdade veteranid, moodsad kirjanikud, elust väsinud ja mitte väsinud rahajõmmid, masohhistid, fetišistid, hullumeelsed ja lõpuks lihtsalt tüdinematutest informatsiooni ja piltide neelajatest turistid.“
Erakordne surm
Vene kirjandusel on traditsioon lasta armastavatel inimestel ilmtingimata surra. Ning loomulikult peavad surema ka Patrick ja Engelbert, kuna nende armastus on värske ja täis lootusi. Ja nad surevadki äärmiselt ootamatumal viisil. Nad siirduvad peamisele ja kõige ahvatlevamale protseduurile tasuta telluuriretke näol. Neil pügatakse pea paljaks, nad pannakse marmorvanni, pestakse puhtaks, hõõrutakse Altai õlidega kokku ja rüütatakse tagasihoidliku stalinliku sümboolikaga ehitud valgetesse rõivastesse. Nad seatakse istuma erilistesse tugitoolidesse ning mõlemale lüüakse aromaatselt lõhnava pea sisse telluurist talb. Ja vastupidiselt kõikidele ootustele nad surevad. See on SSSR-i jaoks erakordne juhtum, sest senimaani on telluuriretk lõppenud letaalselt ainult kahel korral. Surid keegi inglanna ja nooruke räppar Angolast, rohkem ei ole säärast asja aga ette tulnud.
Võib-olla oli küsimus üksnes selles, et noored inimesed armastasid teineteist ja suhtusid riigi peajumalasse küllaltki ükskõikselt? Ühe ajalooversiooni kohaselt oli Stalin ääretult armukade ega andestanud kaasvõitlejatele armumist oma naisesse ega armastust laste ja sõprade vastu. Ta saatis nende abikaasad ja armukesed laagrisse, vaatas pealt, kuidas parteikaaslased oma kõige kallimaid inimesi reedavad, ning veendus üha kindlamini, et armastus tema vastu on kõikidest muudest tunnetest tugevam; ta hävitas kirjandust, kunsti, haridust, teadust ja kõike, mis võis tema kui jumalaga võistelda. Kellelgi ei olnud õigust luua endale teist kumiiri peale tema! Stalini riik ei andestanud Patrickule ja Engelbertile nende armumist. Vladimir Sorokin ei kinnita muuseas sugugi, et noori sidus teineteisega tunne, mis oli võrreldav Romeo ja Julia armastusega, vaid pigem otsisid nad seiklusi ja seda, mis võiks neis äratada pidevat stimuleerimist vajavat huvi elu vastu. Nende side oli üpris etteaimatav ja seega argine ning nende elu oli üpris argine, nemad aga tahtsid nii väga olla ebatavalised, mitte kellegi moodi ja täiesti originaalsed. Ja nende surm saigi neid väikekodanlastest eristades just nimelt selliseks ootamatuseks ja ebatavalisuseks.
Piinavad initsiatsiooniriitused
Aga ma ei hakka ka seda varianti rõhutama. Sorokin tõestab, et mingisugust armastust ei olegi üleüldse olemas. Jah, on küll vastastikune iha, mis on nagu vajadus kustutada nälga ja janu, kuid kõik inimesed eelistavad pühenduda armastusest mööda minnes millelegi ülevamale, vaimsemale ja igavikulisemale – mingisugusele religioonile, mida nad püüavad teenida ja millele nad tahavad oma elu ohvriks tuua. Inimene ei saa eksisteerida ilma ideeta ning mida mõttetum ja arutum see idee on, seda rohkem on inimene valmis teda teenima. Praegusaja idees – ebatavalisuse ja iseäralikkus idees – ühenduvad tänapäeva ja isegi tuleviku tehnoloogiad ning primitiivsete suguharude muistsed verised ja piinavad initsiatsiooniriitused, mille käigus tehti tätoveeringuid nii, et inimesesse lõigati haavu ja haavadesse hõõruti puhuti surmaga lõppevat mädanikku tekitavat mulda, aga kui inimene jäi ellu, ilmusid pärast haavade armistumist tema nahale uskumatud abstraktsed joonistused, mis teda hõimuvellede hulgast esile tõstsid. Või siis pandi inimene sügavasse auku ning talle joodeti rohtudest valmistatud nõiajooki ja sisendati, et ta on surnud, kõnnib ringi koolnute riigis ja ärkab seejärel ellu teise inimesena. Ning mõni surigi ära. Mõni läks hulluks. Mõni aga tuli viga saamata põrgust tagasi ja alustas uut elu. Tsivilisatsioonikirme ja väline poliitkorrektsus jõuavad inimese südameni ja ajavad sinna juuri üksnes harva, kuid maha tulevad nad inimeselt väga kiiresti… Ei, ürgne ja loomalik on peaaegu alati tugevamad ja vägevamad.
Engelbert ja Patrick olid telluuri juba proovinud; Patrickul arenes telluuri mõjul välja võime õhus lennata ja ujuda ning Engelbert käis naela abil ära kuulsas Ateena koolis: „Suure Platoniga ta ühist keelt ei leidnud, vaid lihtsalt suudles temaga vaimustusest tardudes kaua ja piinavalt-sõnatult, seejärel aga lubas vägilase kehaga filosoofil teha endaga kõike, mida too tahtis… Kuid võimeid talle sellest retkest juurde ei tulnud ning mälu säilitas üksnes Platoni võimuka ja visa keele maitse.“
Oma passaaži stalinliku unistuse saarest lõpetab Vladimir Sorokin nii:
„Patrickul ja Engelbertil aga miskipärast ei vedanud
Miks? Seda ei tea keegi…
Nende külmutatud surnukehad toimetati SSSR-i kulul sugulaste kätte.
Juhtus vaat säärane lugu.“
Inimsöömise propageerimine
Mitmesuguste organisatsioonide mitmesugused aktivistid püüavad aeg-ajalt saavutada Sorokini teoste keelustamist. Nad süüdistavad teda inimsöömise propageerimises ja õigeusu üle irvitamises ning karjuvad, et talle ei ole miski püha. Viimase väitega ei ole kohe kuidagi võimalik nõustuda – ainsad pühadused, mida Sorokin ei ole kunagi tahtnud ega saanud mustata, on kirjandus, tekst ja sõna. See sõna kipub kõige enam pilkama, välja naerma, lõhkuma alusmüüre ja looma pilte, mis ajavad südame pahaks ja millelt sa tahaksid pilku ära pöörata, aga siiski ei pööra, vaid vaatad ja vaatad.
Patricku ja Engelberti nii varakult külmutatud armastus rebib vene kirjanduses katki mingisuguse niidi, rõhutades absurdistlikult, et juba armastuse mõiste ise on tuhmunud ega saa pretendeerida jutustamisel põhikohale. Aga ka Vana-Kreeka näitekirjanikud olid ju väga kaua arvamusel, et armastus ei saa olla tõelise tragöödia teemaks…