AINUKORDNE EESTI SEIKLEJA: 1940. aastal lõpetas Eesti lipu all esimese ümbermaailmareisi ülikirju elukäiguga Ahto Valter. Mees, kelle nime järgi toodeti isegi saapaviksi ja paberossisorti, on lõpuks leidnud tee filmilinale. Jaanis Valk keevitas ligi üheksa aastat ajaloolist dokfilmi „Ahto“ ning selle valmimise puhul vestles temaga Kalevi Jahtklubi restos helilooja, muusik ja purjetamishull Jaanus Nõgisto.
Kohtume Jaanisega Kalevi jahtklubi restos, mis on loodud 1948. aastal. Tänaseni on arusaamatu, mil moel Stalini ajal sihuke klubi luua suudeti – siin käis kõik korralikus vanas stiilis, tuppa lühikeste pükstega ei tuldud, siin valitses inglise kord ja mingid kaltsakad kohal ei käinud. Tegelikult ei teagi paremat paika, kus Jaanis Valk võiks pajatada oma ajaloolisest dokfilmist „Ahto“, mis räägib ühest erilisest eesti meremehest.
Jaanus Nõgisto (J.N): Tallinna Jahtklubi oli ju nn esimese vabariigi ajal baltisakslaste ettevõtmine, eestlastel siia eriti asja ei olnud, kuigi mõned said. Seda ma tean, et Ahto Valterit ei võetud alguses vastu, eks nende silmis oli ta ikka täielik prole. Praegune Kalevi jahtklubi on ju loodud pärast sõda, 1948, Ernst Kusmanov ja Kalju Tooman tegid. See on sul ju seal filmis, kui Ahto käis 1972 siin, siis ta kohtus nende inimestega. Nemad tundsid teda juba enne sõda ja olid siin temaga koos. Huvitav, et sel ajal ei rääkinud Ahto siin kordagi, et ta on ümber maailma sõitnud. Mitte kordagi, nendele oma vanadele tuttavatele, sest ta ei pidanud seda tähtsaks. Karta polnud tal midagi. Tema kinnisidee oli ju sõita ümber maailma üksi, mida ta ei jõudnud!
Jaanis Valk (J.V): See, et üksi ümber maailma minna, oli tal kinnismõte jah, aga mis teha, asjad ei lähe alati soovitud radu pidi. Aga muidugi juba see, et ümbermaailmareis napilt enne sõja suureks lahvatamist üldse tehtud sai, on omaette ime. Ja minu dokfilmi võib nimetada ka juhuste jadaks. No kes oleks teadnud, et nad ise laeval filmisid? Praegu annab see vinge autentsuse ja fiilingu juurde!
J.N: Kui Lennuk 1999 ümber ilma käis, siis tegin mina ETV-le Lennuki reisist neli osa. Sellise dokumentaalprojekti. Need poisid kindlasti ei teadnud esialgu Valterist suurt midagi. Oligi täitsa tundmatu tegelane. Aga see materjal, mis ma filmis nägin – mida Ahto mehed olid filminud –, see on täiesti vapustav. Selles seltskonnas pidi olema keegi, kes ikka oskab filmida ka. Filmikompanii võib ju anda Kodaki filmi piiramatult kätte, ent see ei tee veel filmi!
J.V: Seda vana materjali on laias laastus poolteist tundi. Alates reisi algusest reisi lõpuni. Kusjuures selle leidmine on omaette jabur ooper. Mina sattusin selle peale niimoodi, et aastaid tagasi ütles Anto Juske, et tal on mingi VHS kassett ja selle peal vana ümber maakera purjetamine. Vaatasin seda, see oli ilgelt sita kvaliteediga, seda poleks mingi nipiga kasutada õnnestunud. Hakkasin siis uurima, et kas see materjal ka reaalselt filmilindina kuskil eksisteerib. Mina oma uuringutega hakkasingi sellest peale, et mul olid teada enam-vähem kõik Ahto reisikaaslased.
J.N: Oot, kuidas sa otsisid? Logiraamatu järgi või?
J.V: Ei. Kui nad Ameerikast ümbermaailmareisile välja sõitsid, siis Ahto oli ikkagi selline suurus seal, et ajakirjandus viibis pidevalt kohal. Seal olid artiklid, värgid, kõik inimesed olid nimepidi välja toodud. Eks nii ma hakkasingi kaardistama järeltulijaid ja neid üles otsima ning lõpuks üks teatas, et tal on isast igasugust fotomaterjali ja muud põnevat alles; tüüp elas Kanadas. No eks ma siis tõmbasin lennukiga kohale. Sain sealt umbes paartuhat fotot, kaks nädalat skannisin neid. Ja siis tüüp ütleb äkki, et kuule, mul on keldris ühed filmilindid ka.
Läheme siis alla keldrisse ja ta hakkab filme näitama. Paneb esimese rulli peale, 10–15 sekundit mängib, lint katki, siis jälle 10–15 sekundit mängib, lint katki. Mul käed värisesid, ütlesin, et okei, ma saan aru, et see on päriselt olemas! Perekond oli peale läbirääkimisi nõus kaasa andma ja siis tõin lennukis, käeotsas, 9 või 10 rulli ära. Tõin Eestisse ja siin skannisime ära. Selleks hetkeks oli meil siin Eestis juba korralik digitehnika. Siis plahvatas minu jaoks selgus, et on võimalik enam-vähem seda filmi teha. Otsisin enam-vähem kõikide reisikaaslaste järeltulijad üles – ühel olid isast mingid päevikud, teisel emast ja nii koguneski neid 6–7 tükki. Nii oli võimalik iseenda jaoks täpselt paika panna, mis kus toimus ja vastavalt sellele hakata stsenaariumi kirjutama.
Sel ajal isegi mõned ajaloolased rääkisid, et jah, me teame, et Ahto alustas New Yorgist sõitu, aga kas ta selle reisi lõpetas, vaat selles pole kindel. Teised ütlesid, et küllap ta sõitis hoopis Ameerika lipu all.
J.N: Nojah, tegelikult lõpetas ikka seal, kust alustas, ja Eesti lipu all. Vist oli plaanis ka Eestisse tulla, aga kuna siin käis juba sõda, siis mingit varianti ei olnud. Aga selle filmiga on sul ikka küllaltki pikalt aega läinud.
J.V: Toon ühe näite. Seal on lõik, kus nad jõuavad Lõuna-Aafrika Vabariiki. Ühe Ahto reisikaaslase päevikus oli kirjas lugu, kuidas nad jõudsid peale tormi Lõuna-Aafrikasse, tuli filmimees ja ütles, et lubage end filmida, saate kõikides Aafrika kinodes tasuta käia. Järgmine koht, kuhu nad jõudsid, oligi kino ja nägid iseennast ekraanil. Õnneks oli päevikus selle kroonikapala nimetus ja selle järgi võtsin Lõuna-Aafrika Vabariigi filmiarhiiviga ühendust ja nad ütlesid, et jah, neil on see lugu olemas. Sellest hetkest, kus ma nendega ühendust võtsin, kuni selle hetkeni, kus ma digitud asja kätte sain, läks 10 kuud. Eks neil on muidugi see ajamõiste ka hoopis teine ja libisevam kui meil. Aga ennekõike võtavad aega kõik need kogumised üle maailma.
J.N: Mis oli minu jaoks hästi huvitav, et kui sa rääkisid, kuidas käisid Neitsisaartel Ahto poega filmimas ja rääkisid kohaliku jahtklubi inimestega – Ahto oli ju kohaliku Neitsisaarte jahtklubi asutajaliige –, siis need seal ei teadnud üldse, et Ahto ümber maailma purjetas. Nad teadsid sellest esimesest reisist, kus ta vennaga üle Atlandi käis, aga ümber maakera purjetamisest Ahto ei rääkinud. Ei Eestis ega ka seal.
J.V: Nojah, eks ta ei tahtnud jahvatada, ta tahtis alates esimesest hetkest seda ikkagi üksi teha.
J.N: Mulle äkki meenus, kuidas ta siin 1972 Toomas Ubale intervjuu andis. Mul tulid tilgad püksi, kui kuulsin seda intervjuud, super. Toomas Uba vihkas purjetamist! Olümpia ajal küll pidi kommenteerima, aga ta ei sallinud purjetamist silmaotsaski ja ta ei saanud sellest sittagi aru…
J.V: …ja siis ta küsis Ahto käest, et mis te seal Neitsisaartel teete. Ja Ahto ütleb, et tal on seal selline supermarketite kett… Ja Uba nõukogude inimesena ei tea, mis supermarket on, ning küsib, et kas teil on tanklaevad?
J.N: See on nii naljakas! Kuule, aga need dokk-kaadrid, mis on igas ajaloofilmis, kas sa need pidid ostma? Ütlen ausalt, et osa mõjub seal loo jutustamise seisukohalt jõle hästi, aga mind paneb mõtlema, et ma olen kõiki neid kaadreid juba näinud erinevas kontekstis. Mingites Teist maailmasõda käsitlevates dokkides. Seal on üks kaader, kus ühte juuti tõstetakse vagunisse, mulle tundus, et seda on natuke palju. Aga sa pead lugu jutustama, teisest küljest saan sellest aru.
J.V: Vaata, needsamad Teise maailmasõja kaadrid, mis ma sinna panin, on vajalikud. Sõnum oli ju ikkagi see, et Ahto, kes oli reisi peal, ei teadnud midagi, mis toimub niiöelda mujal maailmas, tegelikult sel hetkel kusagil lausa paralleeluniversumis. Tal polnud aimugi. Ja selle rõhutamiseks on need kaadrid vajalikud.
J.N: Talle ei jõudnudki vist kohale, mis toimus. Sama naiivne nagu ta poeg. Vaadates ta poja intervjuud, siis… Ikka täitsa naiivne! Kas ta ühtegi sõna eesti keelt ei osanud?
J.V: Ei.
J.N: Oma isaga vist erilist lähedust polnud, nad läksid naisega ju kohe lahku.
J.V: See jääb filmist välja, sest teemana see eriti ei haaku. Ahto kasvatas selle poja ise üles. Ja need põhjused, miks ta naisest lahku läks, olid niivõrd isiklikud ja ei puudutanud Ahto unistuse poole püüdlemist, nii et jätsin teemana selle välja. Eks filmi puhul on palju lugusid, mis on välja jäetud. Just seepärast, et mitte hakata liialt koormama ühte lugu.
J.N: Muuseas, ma räägin sulle, kuidas mina üldse teada sain, kes on Ahto Valter. Loomulikult seepärast, et olid suitsud „Ahto“. Paberossid. 1930-ndatel töötas reklaamitööstus paremini kui 1990-ndate Eestis!
J.V: Kusjuures, see oli rajult minev kaup. Nõukogude ajal oli sigarivabriku nimi lausa Ahto. Sigarivabriku tööst on filmimaterjali ka täitsa olemas. Mis puudutab veel neid paberosse, siis me räägime siin ju Ahto suurusest ja kuulsusest – hetkel, kui ta tuli oma esimeselt Atlandi ookeani ületuselt Eestisse tagasi, sai ta loomulikult kohe kuulsaks. Muuseas, enne seda oli ta Ameerikas juba täielik kuulsus. Toon näite. Kujutage nüüd ette New Yorki, maailma ühte suuremat metropoli, kus linnapea teeb sulle ametliku vastuvõtu ja kingib linna võtme.
No ja kui ta tuli Eestisse, siis loomulikult ka. Meil oli siin isegi saapaviks Ahto-nimeline! Seda kuulsust üritati võimalikult palju ära kasutada, ka Tallinna Jahtklubi. Kui enne esimest reisi saadeti ta pikalt ja liikmeks ei võetud, siis tagasi tulles võeti kohe. See on läbi ajastute nii olnud, et inimesi ja nimesid kasutatakse ära ja püütakse rahaks teha. Ahto sai sellest väga hästi aru ja selleks, et oma suure reisi jaoks raha koguda, üritas ta võimalikult palju oma nime müüa.
J.N: Igal juhul – see film ja juba see materjal ning aines on nii eksootiline, et täitsa lõpp! Eesti dokumentalistikas enneolematu. See on nii täpselt fokuseeritud. Ma tean ka, et ta tahtis osa võtta võidusõidust üle Atlandi, aga tema jaht ei kvalifitseerunud, sest see oli üks paras küna. Ma ei tea, kust sadamamudast ta selle üles kaevas.
J.V: Siitsamast Tallinnast!
J.N: Väljamõtleja, disaineri ja logistikuna äratab Ahto Valter ka aastakümneid hiljem imetlust. Samas ka sellist traagilist kaasatundmist, sest tema põhieesmärk – kulgeda üksi ümber ilma, milleks ta end tagant piitsutas – see jäigi tegemata. Aga nii see elu on.
AHTO VALTER
Ahto Valter (sünninimi Aleksander Valter) oli esimene Eesti lipu all ümber maailma purjetanud inimene.
– Sündinud 15. juulil 1912 Heinastes.
– Lõpetas aastal 1926 Tallinna 9. algkooli ning õppis lühikest aega Tallinna linna poeglaste reaalgümnaasiumis.
– 1927 oli laevapoiss neljamastilisel purjelaeval Tormilind.
– 1930 alustas vend Kõuga väikeses purjepaadis Paljassaarest reisi üle Atlandi ookeani, tekitades ajakirjanduses palju tähelepanu.
– 18.12.1930 jõudsid nad Miamisse, sealt edasi Kariibi merele ja 1931. aastal New Yorki.
– 4.07.1931 alustas Walter kanadalase Barberiga reisi Ameerikast tagasi Inglismaale.
– 1.11.1931 tegi ta venna Ukuga uue reisi Eestist Ameerikasse.
– 14.07.1932 naasis Walter vend Jariiloga Ameerikast Inglismaale, sinna jõuti 18 päevaga.
– 27.11.1932 tegi Walter koos mitme kaaslasega oma viienda reisi üle Atlandi ookeani Ameerika suunas.
– 1935 abiellus Ahto Walter ameeriklanna Margaret F. R. Duffiga.
– 1935 ilmus Ahto Walteri ja Tom Olseni raamat „Racing the Seas“.
– 1935/1936 purjetasid Ahto koos Margaretiga Marseilles’ist New Yorki.
– 1936 purjetas Ahto koos Margareti ja vend Jariiloga Eestist Ameerikasse.
– 5.10.1936 väljus kahemastiline jaht „Ahto” Tallinnast Lääne-Aafrika kaudu Ameerikasse, kust kavatses alustada ümbermaailmareisi.
– 2.11.1938 asus „Ahto” ümbermaailmareisile, pardal 16 inimest koos Ahto ja Margareti ning nende 14 kuu vanuse Ewan Duff „Teddy“ Walteriga.
– 2.05.1940 jõuti tagasi New Yorki (Indian Harbour Yacht Club).
– 1972 mais külastas Ahto kodumaad.
– 1983 sõitis St. Thomasest Austraaliasse. Tema juhitud purjepaat hukkus.
– 01.07.1991 Ahto Walter suri USA-s St. Thomase saarel Neitsisaartel.
