Venemaa valitsejad on Eestit väisanud vägagi erinevatel eesmärkidel: alustades suurvürst Jaroslav Targast, kes teadaolevalt vallutas ja hävitas Tarbatu linnuse ning asutas selle asemele Jurjevi linnuse, ja lõpetades Peeter Suurega, kes Põhjasõja tulemusena liitis Eesti Venemaaga. Samas võib Peetrit ja tema abikaasat, tulevast Katariina I teatud mööndustega lugeda Eesti kui kuurortriigi alusepanijateks.
Lilleõis ja piparmünt tsaarinnale
295 aastat tagasi, 1714. aasta suvel viibis Peeter I sõjategevuse eesmärgil Revalis, kuhu 7. juunil saabus tema kõrgeauline abikaasa Katariina, kes asus elama hiljuti soetatud endisesse Renteli suvemõisasse Lasnamäe jalamil.
Kuna Peeter ise oli suvel hõivatud erinevate manöövritega ning uute sadamakohtade otsimisega, tuli Katariinal suvemõisas enamjaolt tegeleda igavlemisega, mistõttu tal tekkisid teatavad unehäired, mille üle Peetrile kurtis üks tsaarinna õuedaamidest, vürstinna Golitsõna: “Kõrgeauline valitseja, mu kallis isake! Ootame sinu kiiremat tulekut meie juurde ja kui Teie hiilgus otsustab tulekuga venitada, siis, valitseja, tõesõna, minu eluolu on muutunud raskeks. Tsaarinna valitseja ei suvatese tihtipeale uinuda isegi peale kella kolme südaööl, kui mina istun tema juures, aga Kirillovna tukub, seistes tema voodi jalutsis. Tsaarinna räägib: “Tädike, tukud?” Tema vastu: “Ei, ei tuku, oma kingi vaatan.”” Peetri kirjadest Katariinale selgub, et suurest igavusest hakkas Katariina Renteli õue iluaeda rajama: 19. juulil 1719 kirja järelsõnas kirjutas Peeter, et lisab oma kirjale lilleõie ja piparmündi, mille Katariina ise istutas.
Jalakesed valutasid
Järgmisteks suurvürstidest ja valitsejatest n-ö puhkajateks võib nimetada Jelizaveta Petrovnat ja tema kaaskonnas olnud tulevasi Katariina II ja Peeter III, kes kõik osalesid 1746. aastal lõbusõidul Revalisse. Sõidu peamiseks eesmärgiks oli tema isa, Peeter I poolt hõivatud maade ja sealsete uute alamate ning nende tavade ja korraga tutvumine, mis pidavat “niivõrd erinema Venemaa sisekubermangude omadest”.
Kogu sõidu vältel, mis kestis 3.-29. juulini, polnud Jelizavetal mingit kindlat päevakava, kõik toimus spontaanselt: igas postijaamas peatuti, söödi, puhati, käidi isegi jahil. Katariina mälestuste kohaselt jätkus sama süsteemitu elu ka Katarinenthalis, kus “hommikust õhtuni ja hilisööni mängiti kaarte küllalt suurte panuste peale”, mängiti “vaaraod”, millega reeglipäraselt tegelesid keisrinna õuedaamid. Mehed seevastu mängisid “rubla”, täpsusviske mängu, kus kogu rublade saak kuulus sellele, kes viskas oma rubla maasse torgatud toikale kõige lähemale.
Käis kogu kõrgeauline lõbusõidu seltskond ka Rogerwiekis ehk Paldiskis, kus õuedaamid olid hädas kivise maastikuga, mille tulemusena, Katariina sõnul, nende jalakesed valutasid veel neli kuud pärast sõitu.
Suurvürstinna “esimene seiklus”
Revalist ja osaliselt kogu Eestist kui merekuurordist võime kõnelema hakata Aleksander I ja Nikolai I valitsemise ajal. Tänu romantismi levikule ja siinsele keskaegsele rüütlilinnale kujunes Revalist, sh Katarinenthalist vene ladviku üks meelsamaid puhkepaiku. Siia sõideti pärast rõsket Peterburi talve mereõhu ja -vee vanne võtma ning loomulikult tutvuma siinse rüütlilinnaga.
Esimestest suurvürstidest tõsimeeli suvitajatest siinsetel vetel võime rääkida alates Nikolai I tütarde Olga, Maria ja Aleksandra juhuslikust Revalis käigust 1832. aastal. Suurvürstinna Olga Nikolajevna nimetas hiljem oma memuaarides seda käiku nende elu esimeseks seikluseks. Nikolai tütred pidi tolle suve veetma oma tädi juures Doberanis Mecklenburgis, ent Revali külje alla jõudes selgus, et Doberanis on koolera ning Nikolai otsustas lapsed Revalisse jätta, millest suurvürstinnad polnud üldsegi vaimustuses.
Ühe küla pidu koos mängude ja tantsudega
Tüdrukud majutati kiirkorras Kadrioru lossi, nende jaoks rajati merre muul ning juba kümnendal siinviibimise päeval said nad meres supelda. Suplus pakkus suurt mõnu ja rahuldust Olgale ja Aleksandrale, ent Maria, “kes kogu aeg lootusetult külmetas, pidi meresuplusest loobuma”. Olga mäletamist mööda võtsid nad õega kokku 30 merevanni ning selle edukus nende tervise parendamisel olevat olnud silmnähtav. Pühapäeviti mängis lossi pargis sõjaväeorkester ja suurvürstinnad pidid käsikäes tsaari lapsi kaema tulnud publiku ees jalutama.
“Pean mainima, et palju meeldivam on ise vaadata, kui lasta end peast jalatallani üle kaeda. Ent need jalutuskäigud olid meile kohustuslikud,” kurtis Olga oma mälestustes. Kuberner Benckendorf korraldas tsaari lastele enda mõisas vastuvõtu ja ka ühe külapeo koos mängude ja tantsuga, kus Olga Nikolajevna sõnul olid “tütarlapsed ilusates rahvariietes, noormehed, pigem inetud, pikkade valkjate juustega”. Suurvürstinnad veetsid oma suve siinsetel vetel kuni augustini ja lõppkokkuvõttes olid oma puhkusega väga rahul.
Väikeste suurvürstide vaba kava
Järgmine kord, kus Kadrioru loss esines n-ö suvila rollis, oli 1849, kui troonipärija Aleksander Nikolajevit? otsustas oma pere siinsetele vetele puhkama ja tervist parandama saata. Tervise turgutamine oli vajalik eelkõige tema abikaasale Maria Aleksandrovnale, kes elas sügavalt üle nende esiklapse, tütre Aleksandra ootamatut surma. Koos suurvürstinnaga veetsid oma suve Revalis väikesed suurvürstid Nikolai, Aleksander (tulevane Aleksander III) ja Vladimir.
Troonipärija järglaste siinsetest suvistest tegevustest võib lugeda Maria Aleksandrovna kirjadest abikaasale. Nii näiteks otsustas vanim poeg, veel viieaastane Nikolai “ettenägematute asjaolude tõttu” Revalit kindlustama hakata. Selle ettevõtmise juures olid lastele abiks keiserliku sõjaväe sapöörid. Kadrioru parki rajatud kindlustus sai nimeks Debert?in. Oma suureks üllatuseks avastasid suurvürstid 1857. aastal Revalist läbisõidul, et nende reduut koos väikeste tööriistadega oli Kadrioru pargis veel olemas. Lisaks “kindlustuse” rajamisele said väikesed suurvürstid tol suvel end täiesti tavaliste laste kombel üleval pidada: nad said palju jalutada, joosta ja hullata, ajaloolase Sergei Tati?t?evi sõnul oli nende siinne ajakava vabam Tsarskoje Selo ja Peterhofi omadest.
Tallinnast Haapsallu
Pärast 1849. aasta suve otsustas tulevane tsaar Aleksander II vahetada suvituskohta ning 1852 suunduski kogu pere Haapsallu, kust perepea lootis pere jaoks rahu ja vaikust leida.
Sellest aastast alates kujunes Haapsalust aastakümneteks tsaaripere üks lemmikumaid suvituskohti ning linnast endast kadestamisväärne kuurort, mille esialgseks magnetiks polnud miski muu kui keisri pere ise: “Haapsalus on nüüd jälle rõõmsad päevad. Vene riigi aujärje pärija, tsesarvit? Suurvürst Nikolai Aleksandrovit?, Venemaa tulevane lootus, on tänavu jälle nende mere vett pruukimas ja see ajab Haapsalu rahval süddamed rõõmu pärast tuksuma,” kirjutas 1859. aasta Pärnu Postimees.