Naljakad lood toimuvad vene kultuuriga. Lõplikult on kadunud kriteeriumid. Kes soovib, nimetab end geeniuseks ja klassikuks ning teda ei pisteta selle eest hullumajja ja keegi ei naera tema üle, vaid ta tunnistataksegi kiiresti klassikuks, kuna kes end millekski nimetab, sellena ka tunnustamist leiab. Toimub võistlus mitte talentide, vaid reklaamikompaniide vahel. Sellise kit?i eredaim ilming on mitmeseerialine telefilm Mihhail Bulgakovi kuulsa romaani “Meister ja Margarita” järgi, mille väntas Vladimir Bortko ja mida eelreklaamiti kui kõigi aegade ja rahvaste edöövrit.
TSENSUURI “ÕNNISTUS” EILE JA TÄNA
30ndatel, süngetel vangistamiste ja laagriaastatel kirjutas Mihhail Bulgakov lõbusa romaani “Meister ja Margarita”. Meie naljakal, vabal ja ohutul ajal tegi Vladimir Bortko sellest elavast teosest sünge kümneseerialise kartongfilmi. Mihhail Bulgakov polnud sugugi kindel, et ta raamat trükivalgust näeb – vaevatud neurasteeniast, hirmudest, rahapuudusest, eraldatud jumaldatud teatrist, vaatas ta tulevikku küllalt nukralt; isegi tänavale kartis üksinda minna; kirjutas aga kergelt ja vabalt. Esimesest võttepäevast alates, esimesest stsenaariumi tähest oli Vladimir Bortko ümbritsetud ajakirjanduslikust jumaldamisest, press lubas vaatajaile samasuguseid imesid, mida Wolandi kaaskond teater-varietees; Bortko kaebas meelsasti mastaapse kunstilise linateose loomisega seotud raskuste üle.
Ometi ei taha ma mingil juhul, et lugejad mõtleksid, et ma pean vaesust ja tagakiusamist edu vältimatuiks tingimusteks kunstis või, hoidku jumal, heidaksin Bortkole ette heaolu, millest oli ilma jäetud Bulgakov. Ma ei taha kõigepealt rõhutada mitte erinevust, vaid just olulist sarnasust kahe meistri elus. Juba ammu enne filmi väljatulekut olid terved ajaleheküljed ja pikad teleprogrammid pühendatud muuhulgas ekraanitähtede kõlbelistele kahtlustele, kes olid mures romaani müstilise tagapõhja pärast: kas lennata näitlejal nõidade sabatile ja saatana ballile või panna Jumalale küünal ja istuda vaikselt kodus, oodates rahumeelse killeri rolli, patust eemal.
Kit?i apoteoosiks olid mõnede pühameeste arutlused selle üle, kas “Meister ja Margarita” on neile meelepärane või ei. Nad püüdsid endale võtta kõrgeima tsensori rolli nagu Bulgakovi ajal NKVD; kehvasti orienteerudes kirjanduses, vaatas partei teraselt vaenlastele näkku. Ning uus – religioosne – tsensuur õnnistas Bortko filmi. Täpselt Bulgakovi aegade vaimus tegi tuntud Moskva teoloog ja vaimulik Andrei Kurajev avalduse romaani kohta, kus ei leidnud mingit jumalateotust, kuna mingit Jumalat seal ei leidnud, leidis ainult Saatana – loe: Stalini.
OO ÕUDU, RAAMATUPIDAJA TÄPSUS FILMIS!
Mihhail Bulgakov ületas ja tegi oma aja surematuks romaaniga. Ületas satiiri, följetoni, sapise ütlemise, lüürika, metafoori, rütmi. Muutis surematuks oma geeniusega. Kirjandus paneb tööle kujutlusvõime. Kujutlus joonistab meile abivalmilt pildi, milles märgatavalt mängitakse läbi kõik romaani sündmused. Seetõttu on loomulikult igaühel oma Meister ja oma kass Peemot. Kuid kujutlus on vaataja osa, mis on paisutatud tekstist ja millel pole midagi tegemist kinokunstiga. Kui palju ka lugeda Bulgakovit, filmi lugemisest ei tee. Kino annab mulje, ja sõnal on selles kõige viimane koht. Talumatu tautoloogia on siis, kui see, mis me näeme, langeb täiesti kokku sellega, mida kuuleme. Kui, ütleme, Meister jutustab Ivanu?ka Bezdomnõile kohtumisest Margaritaga, aga ekraanil on see jutustus kujutatud raamatupidajaliku täpsusega: öeldakse “kollased lilled”, näidatakse teile mimoose, öeldud on “sai salanaiseks”, vahite näitleja Aleksandr Galibini kivistunud soldatiilmet, kes lebab koikus näitlejanna Anna Kovalt?ukiga, kes on Vladimir Bortko aga paljastas end Peemotiga – ta tegi nukra, jõhkra, monstrumi kunstnahast sabaga; see meenutab jõulukuuske, mille lohakas mees lohistab pärast tuhandendat meeldetuletust maipühadeks prügikasti.
BANDIITLIK HÄÄLESTATUS
Nagu teada, pole sõnad, mida me täna kasutame, pärit sageli mitte paksust sõnaraamatust, vaid vargaleksikast. Ning meie armastatumad kangelased on need, kes selles keeles virtuoosselt suhtlevad. Me justkui flirdime nende kangelaste kaudu uue ajaga, justkui püüame sellega niimoodi kohaneda.
Ning Bulgakovgi püüdis mingil moel kohaneda oma ajaga – ebainimliku julmuse stseenidega oma romaanides: siin on Berliozi äralõigatud pea ning konferansjee Bengalski ärarebitud pea ja palju-palju muud, millel praegu pole mõtet peatuda. Kuid peamine pole see, et ta äärmuseni hüpertrofeeris 30ndate aastate Moskva väikekodanlikku armetust, mis käis kaasas revolutsioonilise idiotismiga ning sellega viimasest lahti ütles. Bortko levitas nõusolekut praeguse ajaga – rumaluse, diletantide, labasuse, võidutsevate kaabakate ajaga (kui isegi kriitik Latunski, kes omal ajal oskas Bulgakovit haavata ja solvata, on täna võimeline vaid klähvima, sülitama ja ropendama) kogu filmi ulatuses.
Bortko kõik kangelased – harvade eranditega – meenutavad edukaid (või ebaedukaid) bandiite, kurjategijaid, “vendi”, kõiki neid, keda ta tõi ekraanile oma kuulsas seriaalis “Kriminaalne Peterburg”; aga hoopis madalamal tasemel.
Oleg Ba?ila?vili, Woland, püüab kogu jõust mängida lugupeetud seaduslikku varast; Aleksandr Filippenko, Azazello, moodustab pinnuna silmas koos juba meenutatud Peemotiga, kes aeg-ajalt ilmub Aleksandr Ba?irovi näol, paari, kes kohalikul turul hangivad ülalpidamist kahe istumise vaheajal. Abdulov-Korovjov on sarnane tagasihoidlikule abielus aferistile ja alimentide mittemaksjale, kes lõppude lõpuks tuleb nagunii istuma panna või vähemalt anda talle paar aastat tingimisi. Kuidas, huvitav, see inimrämps suutis Moskvat hirmutada?
PUINE ALLOHVITSER KAHE ATAKI VAHEL
Stseenid hullumajas jätkavad “Kriminaalse Peterburi” temaatikat. Aleksandr Galibin (Meister) jutustab Vladislav Galkinile (Bezdomnõi) oma armastusest ja oma romaanist nii, nagu tavaliselt naridel, ilustades ja sentimentaalitsedes, jutustab väljamõeldisi õnnetu pätt oma armastuseigatsuse all kannatavatele kaaslastele. Alates 15. eluaastast nooruk varastas, tappis, vägivallatses, aga tahtis hoopis midagi muud, tahtis armastust, uskumatut, toakest raamatutega, taburetikest akna all ja olla näiteks kirjanik. Kuidas Aleksandr Galibin ka ei püüaks mängida mõistust silmis, mõtisklust laubal, mängida inspiratsiooni ja vaimustust, ei tule välja midagi.
Meil on näitlejad õppinud mängima kirjanikke. Ei, mitte neid edukaid tõusikuid bulgakovlikust massikirjandusest, kes juba siis lendasid otse klassikasse, vaid tõelisi kirjanikke, kes mõtlevad, piinlevad sõna juures, kannatavad maailma ja iseenda ebatäiuslikkuse pärast. Kes ei tea, mida teha ega mõista, kes on süüdi ning ei raiu kätega õhku. See on nagu mängida teise planeedi elanikku. Seda võib ka hästi mängida, kuid kõrvutada mitte millegagi.
Ent Galibin on niisugune näitleja, kes midagi mõistatuslikku mängida ei suuda, seepärast mängibki sellist puist allohvitseri, kes juhmilt igavleb kahe ataki vahel tädikese võõrastetoas.
Galkin-Bezdomnõi mängib justkui ?ura Balaganovit “Kuldavasikast” (seal filmis Leonid Kuravljovi esituses). Ning jääb originaalile selgelt alla. Ainult loomulikku rumalust usud tingimusteta, ülejäänu on kahtlane.
Nende jutuajamine on lõputu ja igav. Bulgakovi poeetilised, rütmilised, luuletasemele tõstetud fraasid maandatuna olmekõneks näevad välja veidrad ja masendavad. Justnagu paluks kahtlusalune ülekuulamisel uurijalt luba mitte rääkida, vaid esitada oma kuriteo lugu tantsides või lauldes.
AUSTAGEM VANADUST
Ma ise olen selles eas, kus ironiseerida vanaduse üle ei sobi. Veel enam, mind rõõmustavad üha enam visade elatanud inimeste kangelasteod. Kuid milleks teha “Meistrist ja Margaritast” vanadekodu filiaal? Milline peen kunstiline ülesanne on selle taga? Kolmekümnendatel aastatel hõivasid kõik postid just uued inimesed, uusvenelased. Nad tõrjusid kõrvale vanad spetsid ning võtsid ise kohad sisse kõigil vähegi kasulikel toolidel. Justnagu nüüdki. Sulikommetega administratsioon noorenes viimse võimaluseni.
Kaheksakümneaastane Pontus Pilatus, kes vaevu-vaevu nämmutab läbi teksti Kirill Lavrovi jõududega, ei pea papist palees ega samuti papist lahinguvarustuses kartma Rooma keisri viha; ta võib kirjutada memuaare tema talenti austavate kolleegide ja õpilaste keskel. Legend ei tohi närveerida, see on kahjulik tema tervisele. Ning vana Valentin Gaft ei suuda mängida julma Beriat (isegi mitte tema koondkujutist) ning gruusia aktsendiga pomiseda midagi terroristlikku. Ja elatanud Ba?ila?vili-Wolandil on hilja lennata Moskvasse, hilja muretseda korteriküsimuse üle, mille keegi kas ära rikkus või ei rikkunud. Kõik on väsinud, kõigil on sisselangenud suud (Hollywoodi proteesimist ei suuda me veel kuidagi kaasa teha!), kõik tahavad magada ning ka vaataja on väsinud.
VAADAKE MEIE ?EDÖÖVRI JÄRGMIST SEERIAT?
Sergei Bezrukov mängis, nagu oskas, Jeshuad. Nii, arvatavasti, räägib mahajäetud külades, kuhu kunagi pole sattunud ühegi jutlustaja jalg, väheharitud külakooliõpetaja õpilastele Kristuse ristilöömisest. Piinasid, tähendab, lõid risti. Ning usalduslikud õpilased nutavad. Aga võib-olla ka ei nuta, lülitavad teleka oma külakolkas õigele kanalile ja näevad rõõmuga, et elus on bandiit Sa?a Belõi (Sergei Bezrukovi kuulsaim roll), lööb kõik kasti, anna ainult tähtaeg.
Anna Kovalt?uk – Margarita – viib armastusstseenid läbi nii nagu kõige kehvemates mehhiko seriaalides. Ta tuleb sisse, ja me näeme ta vihmamärga nägu. Vihm niriseb mööda nägu sümboliseerides pisaratevoolu. Galibin vaatab vihma ja mõistab, et Anna Kovalt?uk on õnnetu ja rahutu, ehkki ei nuta mitte loomulikke pisaraid, vaid ohtraid vihmapisaraid. Akna taga sajab kui oavarrest, sümboliseerides heade jõudude üldist langust. Müriseb kõu, armastajad vahetavad pilke, mõistes, et paljud katsumused pole mitte selja taga – nagu võinuks kergemeelselt uskuda -, vaid ees. Vihm kustutab kõik meistri korteris viibimise jäljed. Anna Kovalt?uk, üleni vihmavoogudes, muretseb meistri romaani pärast. Suurelt – ahi. Romaan – selles. Kuivatades end ja soojendades tule paistel, kahmab Anna käsikirja ahjust. Allkiri: “Kui tahate teada, mis juhtus Saatana ja teiste romaani tegelaskujudega edasi, vaadake meie ?edöövri järgmist seeriat?”
*
Kunagi tegi Vladimir Bortko suurepärase filmi “Koera süda”. Seal tegutses Poligraf Poligrafovit? ?arikov, lootusetu jobu ja idioot, kes oli koerast inimeseks opereeritud. Ja nüüd selline tunne, et “Meistrit ja Margaritat” laskis re?issöör filmida Poligrafist Poligrafistovit?il.