Kliimateema on hetkel väga kuum ning mittetulundussektori inimestel, kes oskaksid seda teemat oma töös kuidagi kasutada, on väga head võimalused igasugustest rahakottidest toetust küsida. See on ka muidugi väga dramaatiline ja vastuoluline teema – võtame või Al Gore’i dokfilmi “Ebamugav tõde” (“An Inconvenient Truth”) – film sai selle eest 2006|. aastal isegi Oscari. Filmiga kaasnesid arutelud selle üle, kas selle filmi tegemine ei olnud mitte ise üks suur ressursi raiskame jne.
Energiakeskus on käinud Saksamaal Klimahause’is, mis on 17 000 ruutmeetrit suur, ülikalli ekspoga, kus toakõrgustel lameekraanidel kurva näoga kõrbeelanikud räägivad, et peavad kliima soojenemise pärast kodudest lahkuma ning 11 meetri kõrgusel siseekraanil jooksevad nonstop kirjad “Stop waisting natural ressources!”, “Is it too late?” jne. Irooniline, kas pole?
Raske kliima
Eksisteerib mingi 40-50-aastane lõtk selle vahel, mil asjade peale tullakse ja mil nad reaalseks saavad. Näiteks 1970-ndatel arutati, et ükskord saabub aeg, kui satelliidid hakkavad alla kukkuma ja nüüd on see aeg käes. Just kukkuski üks alla, ilge suur mölakas, nagu pool tuba, ikka mitu tonni. Seda nalja saab tagantjärele vaadata saidil www.spaceweather.com. Täna arvatakse, et 50 aasta pärast on Põhja-Jäämeri ära sulanud ja jääkarudel jama käes. Just on mitmel pool kirjutatud ka, et arutatakse, kuidas saaks panna maailma suured majandused nii tööle, et nad oleksid ebaefektiivsed ehk siis ökoloogilised. Et kuidas ikka teha nii, et maamuna kliimasoojenemise ja ressursside raiskamise tõttu ähvardavast hukust päästa?
Ilmast rääkimine ei ole täna enam sugugi tühi-tähi teema, vaid lausa nii keeruline, et on raske seisukohta võtta. Energia avastuskeskus ei võta seisukohta ei kliimasoojenemise ega ressursside raiskamise osas, vaid läheb tagasi rohujuure tasandile ja teeb huvilistele selgeks, mis on ilm, kuidas ta tekib ja muutub ning millal saab halvast ilmast loodusnähtus ja miks.
Aastaaegade pikkused
Algatuseks sõnastame viis põhiteemat, mida me Energia avastuskeskuses näitame. Ilmaga on esmalt seotud aastaaegade vaheldumine. See on tingitud sellest, et Maa telg on orbiidi tasapinna suhtes kaldu 23,5-kraadise nurga all. See tähendab, et suvel on Päikeselt tuleva valguse ja maapinna vaheline nurk suurem kui talvel. Telje kalle mõjutab aasta jooksul päevapikkust ja Päikese kõrgust keskpäeval (Päikese teekonna kõrgeimat punkti). Lõuna- ja põhjapoolkeral on alati vastandaastaajad.
Kui kliima soojeneb, hakkavad muutuma ka aastaaegade pikkused. Eestiski tuleb ilmselt peagi sügis hiljem ja kevad varem.
Keerised
Teiseks näitame ja räägime keeristest. Keeris on üks kõige keerulisemaid loodusnähtusi (lisaks lainele) üldse. Need on väga vanad protsessid, nende vanus on u 13,7 miljardit aastat ja kuna nad on nad nii vanad, siis on nad nii auväärsed, et neist lihtsalt peab eksponaadi tegema.
Meie näitame, kuidas tekivad keerised Maa atmosfääris. Maa atmosfäär on gaasiline kiht, mis ümbritseb planeet Maad ja mida hoiab kinni Maa külgetõmbejõud. See ei ole jäik, vaid voogav ja lainetav nagu vesi. Tugevamad ja nõrgemad, kitsamad ja laiemad õhuvoolud liiguvad pidevalt tantsisklevate keeristena. Keeriseid nimetatakse vastavalt nende käitumisele.
Kuni keeris valmib eksponaadis kellegi käte all, on ta lõbus ja ohutu moodustis, aga kui ta valmib suures mastaabis ja haaratud on suuremad energiahulgad, siis jõuame olukorda, kus soojenev maailmameri tekitab korraliku keerise, mis omakorda tekitab kindlasti suurema segaduse, kui keeris koristamata toas. Võib muidugi kujutleda, et kui annad meie keerise eksponaadile hoogu (ehk energiat) juurde, on üks riik jälle maailmas vähem. Keerise energia võib olla väga suur ja kiirus näiteks 200 km/h. Selline loodusnähtus purustab võimsalt. Ja keeriseid on meilgi tulevikus enam ja võimsamaid oodata, sest ilmastiku muutudes satub õhku enam niiskust ja seega ka rohkem energiat, soojust on rohkem ja ka tormide energiasisaldus suureneb. Ühesõnaga, ka meil läheb jamaks. Inimesed on siin rumala peaga ehitanud maju sellistesse kohtadesse, kuhu ei peaks ehitama – näiteks Pärnusse otse mere äärde või mujale, kus juba nüüdki aeg-ajalt üle ujutab.
Tugev tuul
Keeristest rääkides räägime ka suurest tuulest. Kahte teemat ühendab tuule ja linna näide. Linnades, hoonete vahel liikuvad õhuvoolud tekitavad võimsaid keeriseid ja tugevat tuult. Proovige Oleviste kirikust Laia tänava poolt mööduda. Seal on alati võimas tuul. Korrusmajade ees on vahel samuti – võib sattuda tugevasse õhuvoogu. Ka maapinna topograafia ja puud tekitavad õhuvooge ja keeriseid.
Meie näitame, kuidas õhk liigub ümber hoonete. Täidame klaasakvaariumi uduga ja laservalgus teeb nähtavaks tuule ja õhuvoolude liikumise ümber mänguhoonete.
Kõrghoone on linnas enamasti seepärast, et maa on kallis ja korruseid üksteise otsa ehitades saab pinda vertikaalselt tekitada. Väga kõrge maja toimib aga kui suur puri, mille ümber tekivad tugevad keerised. Selline õhu liikumine võib olla nii suur, et paneb maja võnkuma, kui see on kehvasti ehitatud. Arhitektide ülesanne on ehitada sellised kõrghooned, mille ümber liigub õhk justkui seda maja märkamata ega suru seda. Täna osatakse juba ehitada ka selliseid pilvelõhkujaid, millest tuul läbi läheb ja neid ka muu hulgas jahutab.
Kuumad ja külmad paigad
Ja siis räägime muidugi kuumadest ja külmadest paikadest. Leidub ju paiku, mis on seal valitseva temperatuuri tõttu elamiskõlbmatud. Liibüa kõrbes asuvas Al-‘Azīzīyahis võib temperatuur tõusta kuni 57,8 Celsiuse kraadini. Kõige madalam temperatuur ehk −89,2 °C on registreeritud Vostoki polaarjaamas Antarktikas. Anname inimesele katsuda, kui kuum on 50 °C ja kui külm on jääväljal.
Meie elame suhteliselt mõnusas kohas, ei ole väga külm ega soe. Nii on võimalik, et puudub kogemus, mis tunne oleks olla kõrbes või jääväljal. Anname inimestele selle võimaluse.
Pikne
Välk on selline loodusnähtus, millel on meile mitu tähendust – ühelt poolt sähvatab taevast tuli alla maa suunas ja võib midagi põlema panna ja kostab ka väga tugev hääl, mis mõjub aukartustäratavalt (muistsete jumalatega seostamine), teisalt on see ka elektrinähtus ja elekter on alati ohtlik. Seepärast on välku palju uuritud ja arvatud, et asjast on aru saadud. Uued võimalused teaduses on aga uurijad tänaseks viinud arusaamisele, et me ei tea välgust suurt midagi. Näiteks seda, et looduslik välk tekitab röntgenkiirgust, saadi teada alles 5-6 aastat tagasi. Ja nüüd on ka välja pakutud selline hüpotees, et väga suurte energiatega kosmilised osakesed tekitavad nii pilvi kui ka looduslikku välku. Seda teemat uuritakse praegu usinasti.
Kliima soojenemise skaala
Muidugi, tuleb alati küsida, millises skaalas me kliima soojenemisest räägime. Maakera ajaloos on ju ikka jääajad soojade aegadega vaheldunud ja kui jälgime 100 miljoni aastast perioodi, siis on jäätumised ja soojenemised täiesti normaalsed. Võimalik, et oleme siin lihtsalt ühe täiesti normaalse protsessi tunnistajateks.