Eestis elav briti ajakirjanik Abdul Turay kirjutab 26. veebruari Postimehes, et etniliste rahvaste aeg võib olla ümber. Kuigi ei saa nõus olla tema väitega, et eesti rahvas loodi vaid saksa filosoofi Johann Herderi teooriast valgustatud õpetlaste ja literaatide tegevuse tulemusena, on Turayl õigus, et etniline sulgumine võib viia rahvaste kadumisele. Kui etnilisust tõlgendada vaid veresidemete-põhisena – sugukonna, hõimu või ka rassikesksena. Kuid euroopalikus kultuuritraditsioonis ei ole veresidemed enam ammu kuigi suure tähtsusega, etnilisuse all mõistetakse ühist keelt ja kultuuri, mis edukamate rahvaste puhul on kattunud sageli ka majandusliku ja poliitilise ruumiga.
Erinevate rahvaste ristuvad huvid
Euroopa Liidu tingimustes nõrgenevad rahvaste vahel majandusruumi piirid ja poliitilised piirid, kuid omakultuuri ja -keele viljelemine näib muutuvat aina tähtsamaks. Isegi niivõrd, et rahvad, mis on sulandunud juba suurematesse, on hakanud end taas leidma ning meie maailmajao etniline kaart võib muutuda 21. sajandil taas rikkamaks. Üheks Euroopa arengu tõukejõuks ongi läbi ajaloo olnud paljude väga erinevate rahvaste kooseksistents, kus ükski suurem ei ole teisi lõplikult alla neelanud. Meie kontinent oma keerulise geograafilise konfiguratsiooniga on kaasa aidanud kümnete ja sadade erinevate keelte ja kultuuride jõulisele arengule tänapäevase täiemahulise kultuurrahva seisundini.
Erinevate rahvaste ristuvad huvid, mis Euroopa varasemas ajaloos on olnud tülide ja konfliktide allikaks, on tänaseks loonud kompromisside ja teineteise huvidega arvestamise keerulise kunsti. Sellele alusele on loodud Euroopa Liit ja laiem rahvusvaheline koostöö. Tänapäeval tähendab põlistel rahvastel ja rahvusriiklusel põhinev kontinendi multietnilisus tohutut arengureservi, rikkust, mis teeb meie maailmajao võrreldes teistega väga erakordseks.
Pelgupaik põgenikele
Multikultuursust on väga lihtsustatult välja käidud ka kui absoluutselt kõigi väljastpoolt tulnud rahvaste kommete ja keelte kriitikavaba tolereerimist. Selline nihilistlik suhtumine põlisrahvaste õigustesse viib lõpuks paratamatult tolerantsi kadumisele, konfliktide ja vägivallani, nagu me mitmetes Lääne-Euroopa maades näeme. Tegelikult saab erinevaid kultuure hoida ikka kõige paremini seal, kus on nende päriskodu, mujal on ka kõige põlisema ja kultuursema rahva esindaja külaline, kellel on alati võimalik valida, kas sulanduda kokku kohalikega, harrastada omakultuuri ja erinevusi edasi, kuid nii, et ei löö segamini kohalikku elu, või siis siirduda tagasi oma kodukeskkonda. Ülimaks on inimõigused, mis kehtivad võrdselt kõigile inimestele, sealhulgas põliselanikele, kellel on õigus üles kasvada ja elada omas keelelises ja kultuurilises keskkonnas.
Eri lugu on nende inimestega, kelle kodumaad laastab mõni punane või must diktaator ning kelle kojunaasmine ja omakultuuri viljelemine on selgelt raskendatud. Kuid nagu me teame, on Euroopa olnud juba läbi mitme sajandi heaks pelgupaigaks ja koduks poliitilistele põgenikele, keda on eriti ohtralt tulnud ida poolt ning kes on siin saanud rahulikult oma identiteeti säilitada. Sellised pagulased ei ole kohalikele eurooplastele olnud kunagi mingiks suureks probleemiks.
Lai rahvaste palett
Euroopasse tulnud miljonitele inimestele avaneb väga lai ja kirju rahvaste- ja keelte palett, kus võib leida endale sobivaima, kellega püüda end samastada ning kelle hulka edaspidi kuuluda. Sellepärast meie kontinendile ilmselt tullaksegi, et just siinsetes keele- ja kultuurikeskkondades on saanud võimalikuks (läbi sajandeid kestnud keeruliste otsingute ja veriste sõdade!) kõrge elatustase ja turvaline elu. Väga ettevaatamatu oleks see imeline euroopalik kooslus lasta lõhkuda või matta mujalt tulnud multikultuursuse ja pseudotolerantsi alla! Sest kuhu siis edasi minna?
Maailm on avatud ja see on suur hüve, inimesed on vabad liikuma ja ise oma elu korraldama, mis on veelgi suurem hüve. Kuid iga inimene kuulub paratamatult ka mingisse etnilisse kogukonda, kas oma keele, tavade, kultuuri või usu kaudu. Eesti on üks sadakonnast riigist maailmas, kus elav väike rahvas on suutnud luua täiskomplektse omakeelse hariduse, kultuuri ja halduse. See on üks Euroopa imesid, et suurte ja võimsate rahvusriikide vahel oleme suutnud end siin täies mahus kehtestada. Kuid me ei saa seda imet imetlema jäädes arvata, et võime ka automaatselt tunda endid väga suurena ning minna kaasa kõigi moevooludega, mis suurele ei pruugi palju tähendada, kuid võib väiksema keele ja kultuuri eksistentsi kiirelt kahtluse alla seada.
Meile tähendab omariiklus ehk kõrgeim võimalik haldussuutlikkus ka ainsat võimalust oma elu korraldada nii, nagu me oleme oma põhiseadusse kirja pannud: riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Veresidemetest ei räägita meie põhiseaduses muud, kui et Eesti kodanikuks sünnitakse ning et kodanikuks võib vastavalt seadusele ka saada.
* * *
Lõksude vältimisest
Kui me ei lähe Abdul Turay hoiatatud kitsa etnilisuse lõksu, võib eestlaste tulevik olla alanud aastatuhandel pikk ja kindel. Sest meie rahva keel ja kultuur sisaldavad ilmselt sellist ellujäämise oskusteavet, mis on meid aidanud välja igast olukorrast. Edaspidi võib meie keele- ja kultuuriruumi siseneda inimesi väga erinevatest maailmanurkadest. Läbi ajaloo on meie maale muulasi alati tulnud ning meie veri on hästi segatud, mis on kahtlemata muutnud meid leidlikeks, ettevõtlikeks ja rassitüübiliselt mitmekesiseks. Muutume aga veelgi mitmekesisemaks, see on kindel!
Kui eestlased veel paarisaja aasta pärast oma keelt ja kultuuri edasi viljelevad ning iseenda ja kogu ilmarahva rõõmuks oma suuri laulupidusid edasi korraldavad, siis näeme siin laulukaare all kindlasti palju tõmmumaid kaunitare ja mandlisilmsemaid poisse, kui seni harjunud oleme. Kuid nad on eestlased ja laulavad eesti laulu!