Pealöögi suund
Vangub ka Eesti praegune koalitsioon. Tööpuuduse järsk kasv, inimeste maksujõu katastroofiline kahanemine, üleüldine – nii riiklik kui erasektori – likiviidsuskriis toob kõige teravamal moel esile kõik Eestit vaevavad sotsiaalsed ja rahvustevahelised pinged.
On üksnes loomulik, et selles olukorras otsustab Moskva võtta revan?i 1991. aasta ja pronksiöö kaotuste eest ning alustab vägede koondamist Eesti piiridele.
Paralleelselt aktiviseeritakse viienda kolonni võrgustikud, mis seekord peavad tänavatele tooma majandussurutisest üles ärritatud venelaste tõelised massid. Peamisteks tegevuslavadeks on Ida-Virumaa vene rahvastikuga linnad ning Tallinn.
Viienda kolonni tänavatele toomine pole siiski eesmärk omaette. See on üksnes ettevalmistav manööver, millele peab järgnema Venemaa sõjaline operatsioon oma kodanike “kaitsmiseks”.
Pronksiöö läbikukkumisest on Moskvas õpitud seda, et iga hinna eest peab tänavatel voolama hakkama veri. Ja eelkõige muidugi vene kodanike veri. Seepärast on meeleavaldajate ja politseinike seas hulgaliselt agente ja kõrilõikajaid, kes provotseeritud segaduste käigus peavad hoolt kandma kriitilise massi venelaste hukkumise eest.
Vene kodanike tapmist ettekäändeks tuues alustavadki vene väed sõjalist operatsiooni Eestit valitseva “etnokraatliku ja fa?istliku kliki” kukutamiseks ning vene kodanike õiguste jaluleseadmiseks.
Pealöögi suund on loomulikult Ida-Virumaa ning sealtkaudu peavad vene väed 5-7 päevaga jõudma Tallinna. Peasuunda toetab Pihkva dessantdiviisi rünnak läbi Lõuna-Eesti. Merel tuleb Venemaa Balti mere laevastiku alustel blokeerida Eesti rannik ning maandada tugevad dessantüksused Hiiu- ning Saaremaal.
Läheb mürgliks
Kuigi rünnak ei tule Eestile ootamatult ja Eesti on kordusõppuste sildi all viinud läbi osalise mobilisatsiooni, õnnestub venelastel kohe algul vallutada Narva. Narvast lääne suunas liikumisel kohtavad venelased aga eesti üksuste visa ja oskuslikku vastupanu. Eesti on eelmise aasta Gruusia sõjast tõsiselt õppust võtnud ja endale suurtes kogustes muretsenud õhu- ning tankitõrjerelvastust, mille efektiivse kasutamisega suudetakse võtta teravus vene soomusjõudude löökidelt ning suruda maha ka vene kopterid. Arvestatavaid kaotusi kannab ka vene ründelennuvägi.
Gruusia kampaaniast on õpitud ka kui oluline on side säilitamine Peastaabi ning üksuste vahel ning seetõttu kasutatakse mitmekordselt dubleeritud süsteeme, mida venelastel ei õnnestu piisaval määral halvata. Eestile on suuresti kasuks ka Herman Simmi spioneerimise paljastamine, kuna nüüd kasutatakse uusi ?ifreid ja koode, mida venelased veel ei tunne.
Kohe sõja algusest peale saab Eesti pidevat informatsiooni venelaste tegevusest ka USA satelliitluurelt, mis oluliselt kergendab Eesti üksuste vastutegevust.
Peale kahepäevaseid marulisi rünnakuid eesti üksuste varem ettevalmistatud positsioonidele Sinimägedes, ongi venelased sunnitud oma liiva jooksnud pealetungi peatama, toomaks juurde lisajõudusid.
Halvasti on käinud venelaste käsi ka merel. Eesti on vahetult enne sõjategevuse puhkemist saanud suure partii rannakaitserakette, millede abil uputatakse mitmed venelaste alused. Kuigi Hiiumaal õnnestub venelastel dessantüksustega maabuda, lüüakse nad Saaremaal tagasi ja vene laevad tõmbuvad uute kaotuste kartuses Saaremaa rannikust kaugemale, kontsentreerudes Hiiumaa lähistele. Tähtsusetu pole sealjuures seegi, et Eesti on venelaste rünnakut Lääne-Eestis oodanud, mistõttu on Kaitseväe reserv ja Kaitseliit saartel ja läänerannikul juba aegsasti positsioonidele asetatud.
Sõja kolmandal päeval
Kõige suurem edu on venelasi saatnud lõunas, kus esimese sõjapäeva lõpuks on neil õnnestunud vallutada Võru ja edasi liikuda Tartu poole. Sellel suunal peavad venelastega lahingut peamiselt Kaitseliidu üksused. Eesti poolt vaadates on lõunasuund isegi Tartu kaotamise korral ometi teisejärguline, kuna siin puudub arvestatav viies kolonn ning venelaste poolt sellele suunale eraldatud jõududest ei piisa pikema kiire ning efektiivse ofensiivi arendamiseks niikuinii.
Seetõttu arenevadki peamised sündmused just Idarindel, kus vene vägesid püüavad jõudumööda abistada ka viienda kolonni marodöörid. Viimastega käitutakse aga ülima otsustavusega, mille tulemusena algab venelaste massiline põgenemine vene vägede kaitse alla. Otsustav käitumine viienda kolonniga likvideerib kiiresti ja efektiivselt Eesti vastased väljaastumised ka Tallinnas, kust venelased samuti, kuigi mitte nii massiliselt, põgenema hakkavad.
Sõja esimesel päeval esineb üksikuid venelastest sõdurite vastuhakke ja sabotaa?iakte ka Kaitsejõududes, kuid need likvideeritakse drakooniliselt eestlastest sõdurite endi poolt.
Venemaa sõjaline kallaletung Eestile põhjustab rahvusvaheliselt tõsise pahameeletormi, kuid esimestel sõjapäevadel ei tõtta keegi, ei Euroopa Liit ega NATO Eestit otseselt abistama. Seda kasutab Venemaa ära, et kiirkorras rindele toimetatud lisajõududega sõjategevuses murrang saavutada ja muu maailm sündinud fakti ette seada.
Sõja kolmandal päeval algab venelaste suurpealetung kõigil rindelõikudel. Eriti akiivselt tegutseb vene lennuvägi, millel kaotustele vaatamata õnnestub pommitada ka Tallinna vanalinna. Iroonilisel kombel purustavad vene pommid ühe objektina ka Nevski katedraali Toompeal.
Lõuna-Eesti ja Saaremaa
Dessant Saaremaale siiski endiselt ei õnnestu. Mõned paaditäied venelasi, kes maabuda suudavad, hävitatakse maismaakokkupõrgetes, taas kaotusi kandnud vananenud ja eestlaste poolt soomustläbivate rannakaitserakettide ees kaitsetud laevad on peagi sunnitud põgenema avamerele.
Venelastel ei õnnestu läbi murda ka Sinimägede all, kuhu Eesti on vahepeal koondanud oma kõige lahinguvõimelisemad üksused. Venelaste läbikukkumise peamine põhjus on taas eestlaste poolt kasutatav moodne tankitõrjerelvastus, millele ei vene tankide ega soomukite soomus vastu ei pea. Venelased kaotavad hulgaliselt ka koptereid ning ründelennukeid, mis samuti kõige moodsamate eestlaste poolt kasutatavate tõrjerelvade ees on haavatavad. Raskeid kaotusi kandes on vaenlane sunnitud selgi korral rünnaku peatama.
Üksnes Lõuna-Eestis on venelastel õnnestunud mõnel määral edasi liikuda, kuid psühholoogiliselt olulist võitu Tartu vallutamise näol pole nad siiski saavutanud, sest venelaste järelvedu halvab kaitseliitlaste oskuslik tegutsemine nende tagalas, rindel on vastupanu tugevnenud aga tänu mobilistasiooni korras vahepeal rindele saadetud väljaõpetatud reservistide saabumisele.
Viiendast kolonnist
Sel ajal kui Eesti peetakse ägedaid lahinguid, hakkavad liikuma ka rahvusvahelised veskikivid. Euroopa Liit nõuab oma erakorralisel tippkohtumisel Eesti vastase agressiooni silmapilkset ning tingimusteta lõpetamiset ja vene vägede kohest lahkumist Eesti territooriumilt. USA president helistab Vene presidendile ja teatab, et järgneva ööpäeva jooksul kavatseb Ameerika kas NATO-ga või NATO-ta astuda otseseid sõjalisi samme Eesti kaitsmiseks. Isegi Soome ja Rootsi teatavad, et ei tee takistuse oma vabatahtlike siirdumisele Eestisse osalemaks sõjategevuses. Tallinna saabuvad Poola, Läti ja Leedu presidendid. Suurbritannia teatab, et saadab esimese sammuna Eesti rannikule oma sõjalaevad nii relva- kui humanitaarabiga ning suhtub igasse katsesse takistada laevade jõudmist Paldiskisse kui otsesse sõjakuulutusse.
Kujunevas olukorras püüab Venemaa taas kord apelleerida oma viiendale kolonnile, näitamaks maailmale, kuidas Eestis venelasi tapetakse. Drakooniliste abinõudega ära hirmutatud venelased ei võta aga enam vedu. Toimuvad küll mõned terroriaktid, mis nõuavad Lasnamäel, Sillamäel ja Kohtla-Järvel inimelusid, kuid uudised nendest upuvad maailmas vallandunud ja Venemaa suhtes negatiivsete reaktsioonide tulva.
Finaal
Koheselt Venemaa rahvusvahelise surve ees siiski ei taandu. Ent kui sõja viiendal päeva tõepoolest Eesti vetesse jõuavad Briti sõjalaevad, USA president teatab aga, et andis NATO paragrahv viiele tuginedes Ameerika õhujõududele korralduse toimetada Eestisse piisav hulk vägesid selle väikese demokraatliku maa kaitseks, tõmbuvad venelased tagasi.
Koos nendega põgeneb Eestist kättemaksu kartes valdav enamus siinsetest venelastest. Sõja tulemusena kahaneb Venemaa mõju Eestis minimaalseks. Eestis vastase agressiooni kaugemaks tulemuseks on aga kompromissitu vastasseis USA-ga, mille tulemusena algab Venemaa lagunemine.