Kes on see mees, kelle nime peale Eesti kirjanduseliit nina kirtsutab, kuid raamatukogude lugejanumbrid asetavad esikümnesse? Ka Tallinna Keskraamatukogu eestikeelse kirjanduse osakonna kojulaenutuse töötajate sõnul loetakse Erik Tohvri teoseid väga palju. Tema “Rannal õitseb kibuvits” on 2008|. aastal ilmunud loetavaimate eesti ilukirjandusteoste hulgas esimesel kohal. Möödunud aastal ilmunud loetavaima eesti ilukirjanduse nimistus oli Tohvri romaan “Mürgiliblikas” teisel kohal Kiviräha “Mees, kes teadis ussisõnu” järel ja Kaplinski romaani “Seesama jõgi” ees. Nii nagu teised edetabeli autorid, on ka Tohvri puhtalt aja märk.
Neiupõlvenimega kirjanik
Erik Tohvri (kodanikunimi Hans-Erik Laansalu) on sündinud 1933. aastal Rakveres. Ta on ise naljatamisi öelnud, et Tohvri nimi on neiupõlvenimi, sest selle nime all ta sündis. Kuid vanavanemate kasvatada jäänud poisile andsid viimased ka oma nime.
Vanaisa pani poisi endale appi vihikuid parandama ning hiljem kooli seinalehte toimetama. Sealt on pärit ka üks esimesi kirjatöid, luuletus “Juku kodu”, loodud ajal, kui praegune kirjanikuhärra oli 12-aastane. Tekst avaldati ka Noorte Hääles ning selle viimast salmi tsiteeris EKP I sekretär Nikolai Karotamm.
“Juku emal on nüüd talu
Oma lehm ja hobune.
Et on aland rõõmus elu,
Punaväge täname.”
Vaatamata punasele algusele pole Tohvri ise komparteis olnud, isegi oktoobrilaps mitte. “Läksin küll koosolekule, aga enne tuli pissihäda peale, jooksin koju tagasi. Sinna kempsu mu poliitiline karjäär kuhtuski,” kommenteerib ta ise. Selle asemel hakkas ta kirjutama. Ta on ise öelnud, et hobi korras hakkas ta kirjutama juba lapsepõlves, kuid sihikindlamalt alles 1960ndatel aastatel. Kuid ometi läks ka siis veel kaua aega, kuni elektriinseneri haridusega mehe esimene romaan ilmus. Nimelt juhtus see alles 2001. aastal, kuid siis kõvasti – tänaseks on Erik Tohvri romaanide koguarv tõusnud paarikümneni. Varasemasse aega jäävad kuuldemängud, humoreskid, novellid ja filmistsenaarium “Pihlakaväravad”.
Edu saladus
Rein Veidemann nimetab Tohvri menu saladuseks seda, et inimene tunneb kirjaniku hoolivat suhtumist lugejasse, kes rändab koos autoriga läbi põlvkondade, ajarägastike, erinevate elukogemuste ja juhtumiste.
Tõesti, Tohvri trump on kindlapiirilised elulähedased kangelased. Tema teoste peategelane on elu ja inimene kõigis oma keerdkäikudes – mitte ideoloogia, igipõline naabritevaheline vimm ega kannatused. “Jah, elus on asju ja olukordi, millega lihtsalt tuleb leppida, meeldigu nad või mitte” – romaani “Kollaste lehtede aegu” (2002) alguslause sobib suhtumise ja Tohvri loomingu tonaalsuse kokkuvõtteks. Tema tegelased lepivadki, ajavad ennast pärast katsumusi uuesti püsti ja elavad edasi.
Erik Tohvri on naljatamisi öelnud, et tema raamatutel peaks olema hoiatus, et ainult üle 50-aastastele. Peamised tegelased on eelmise sajandi vanainimesed ja autor näitab, et elu ei lõpe kolmekümneselt, kui lapsed on iseseisvunud ja noorusetuhin möödas. Kõik ei kanna ennast maha. Lihtsa inimese elu väärtustamine – poemüüjad, talunikud, ehitajad – ongi kõige mõjuvam. Nad elavad oma igapäevaelu, armastavad, pettuvad ning vaatavad sageli muigelsui üksteist: “Pärast seda, kui Laine Suurtee kolm korda autojuhieksamil läbi oli kukkunud, otsis ta kellegi endaga sarnaneva inimese, kes eksami tema eest ära tegi; see aga võib muidugi ainult kadedate inimese väljamõeldis olla ja igasuguseid jutte ei maksa alati uskuda.” (“Arglik kevad”) Kusagil külapoe trepil istudes kuuleks pea samasugust juttu, ei ole teravat irooniat ega sappi.
Kõiges on süüdi naised
Võttes appi Tallinna Keskraamatukogu, tuleb välja, et Tohvri raamatud on tõepoolest populaarsed peamiselt üle 50-aastaste naiste seas. Nooremad ja meesterahvad loevad Erik Tohvrit vähem. Ju siis sama vanad mehed tegelevad muude asjadega või on surnud?
Arvestades Eesti järjest vananevat ühiskonda, on raske öelda, kui kaua selline populaarsus võib jätkuda. Juttu Tohvril jagub, inimelu traagika annab teostele piisavalt vürtsi, maaelu romantika äratab tunded. Tundeelulised illusioonid on naistele alati meeldinud. Tohvri romaanides on leplikkust ja usku, et leidub inimesi, kes jäävad eluteel kokku ka raskuste kiuste. Leidub igapäevast “kodurahu huvides” suhtumist – kodu loomine ja hoidmine – ka see on naislugejatele lähedasem.
Ajaviitekirjanik
Selliste lugudega kuulub Tohvri eesti tippmeelelahutuskirjanike hulka. Rein Veidemann leiab soomlastelt paralleeli Kalle Päätalo (1919-2000) näol, kes oli insener ja debüteeris samamoodi neljakümneaastasena, kuid sellest hoolimata kirjutas nelikümmend romaani, mille keskmes olid tööinimese mured. Päätalo tõusis soome rahvakirjanikuks ja talle püstitati pärast surma lapsepõlvekodusse Taivakoskile mälestusmärk. Venelastel on krimikirjanik Darja Dontsova, kelle peale kirjandusladvik nina kirtsutab. Meil on Erik Tohvri.
See, et Jaan Kross on oma teostega edetabeli tippu tõusnud, ei üllata kedagi. Aga pahandatakse, kui kergekaaluline romaan kroonib lugemisedetabelit, selle ees lahtub isegi vimm kokaraamatute ees (neis on ju ometi midagi praktilist!). Kuid on vale ajada segamini klassikud ja jutuvestjad. Tohvri raamatud on ajaviide: ta käsitleb probleeme pinnapealselt, esiplaanil on lugu. Kellele meeldib lugusid lugeda, need ongi tema sihtgrupp. Kes tahab süvitsiminekut, analüüsimist, keelelist naudingut, valivad teise autori.
Paanikaks pole põhjust
Tohvri on kaubamärk, nii nagu Eduard Vilde oli omal ajal, tema tööd garanteerisid lehe läbimüügi. Kusjuures Vilde populaarsus baseerus lihtsatel ja lõbusatel lugudel, mitte sugugi praegu rõhutatavas lugemisvaras. Ja muidugi oli Oskar Luts rahvakirjanik. Praegu on kindlasti selles rollis Andrus Kivirähk.
Nad on kindlad kaubamärgid, kes sobivad üldtunnustatud ja paikapandud reeglitega kirjanduskaanonisse, kuhu Tohvri ei mahu. Kuid igal ajastul on oma lemmikautorid, kellel on tänulik lugeja. Sellel on ka oma väärtus. Kelleltki ta kohta ära ei võta. On lihtsalt olemas jutuvestjad ja on kirjanikud. Kirjanikel oleks targem leppida, et selline ongi praegune lugejaskond. See on lugeja valik ja aja märk.