<1>
Totsent Hardo Pajula ja professor Alari Purju osalesid juuni lõpus Lõuna-Inglismaa maalilises maakohas Great Offleys toimunud 5. rahvusvahelisel institutsionaalse ökonoomika seminaril. Nagu sedasorti üritustel sageli juhtub, olid kuluaarivestlused ja õhtusöögid põhiprogrammist mõnevõrra huvitavamad. Nii sattuski Totsent enne viimase päeva õhtusööki kahe Pisa ülikooli professori Giovanni Dosi ja Mario Morroniga rääkima majandusteooria finesside asemel hoopis Itaalia sisepoliitikast ehk äri, poliitika, kuritegevuse ja meedia läbipõimumisest. Kaks päeva hiljem istusime professor Morroniga Cambridge’i ülikooli Gonville & Gaiuse õdusas puhkenurgas ja jätkasime samal teemal.
Totsent: Minu mõte oli alustada Itaalia näitega ja püüda seejärel üldistada nähtust, mida ma nimetaksin PR-demokraatiaks. Mulle tundub, et Itaalia on sel teel vahest teistest lääneriikidest kaugemale jõudnud, kuid et lõppude lõpuks liiguvad nad kõik ühes suunas.
Mario Morroni: Berlusconi võim rajaneb kahel sambal: tema kontrollil televisiooni üle ja tema rikkusest tuleneval võimel osta endale vajalikke inimesi. See on suurejooneline strateegia. Kui ta märkab näiteks mõnda head ajakirjanikku – ükskõik kas vasakpoolset või mitte – katsub ta selle oma leeri meelitada. Kui tegemist on näiteks vasakpoolsega, siis on müügijutt tavaliselt selline: “Kas pole juba tüdinud kaotajatega jändamast? Tule minuga, ma maksan sulle.” Ja ta maksab tõesti hästi. Liiguvad kuulujutud (need on muidugi mitteametlikud), et sama lähenemine töötab ka teiste poliitikute suhtes. Ta on tõesti väga rikas mees. Probleemiks pole mitte ainult PR selle tavapärases kitsas tähenduses. Laiemas plaanis on küsimus meedia võimus. Kui me vaatame Mussolinit või Hitlerit, siis nemad allutasid meedia pärast võimu võtmist. Nad mõistsid juba sel ajal raadio ja trükiajakirjanduse täieliku kontrollimise olulisust.
Berlusconi puhul on lugu täpselt vastupidine, tema sai võimu just tänu oma varasemale kontrollile meedia üle. Ja praegu on näiteks kolme kanaliga riigitelevisioon isegi rohkem Berlusconi käpa all kui tema eratelevisioon, sest ajakirjanikud kardavad vallandamist ja eid tõepoolest ka vallandatakse (Kaks päeva hiljem rääkis Giovanni Dosi, et Berlusconi oli helistanud saate ajal stuudiosse ja teatanud saatejuhile, et see olevat riigitelevisiooni häbiplekk. Hiljem see saatejuht vallandati.) Berlusconist artiklit kirjutades peab olema väga ettevaatlik, sest ta võib teid kohtusse kaevata. Ma ei tea, ta on küll väga kaugel, aga tal on komme kohtusse kaevata kõiki, kes teda kritiseerivad.
Totsent: Kas asi on tõesti juba nii halb, et me peaksime teda isiklikult kartma?
<2>
Mario Morroni: Ei, ei, aga sõnade valikul peab olema ettevaatlik. Rääkida võib kõigest, aga teatud õiguslikke aspekte tuleb silmas pidada, nii et ettevaatlikkus on vajalik. Tal on nii palju võimu ja ta on nii rikas. Tal on väga kerge ükskõik keda kohtusse kaevata ja oma hea nime määrimise eest hüvitust nõuda. Totsent: Millised olid tema praeguse impeeriumi rajamise tähtsamad teetähised? See ei juhtunud ju üleöö.
Mario Morroni: Berlusconi alustas ehitusettevõtjana. Ehitustööstus nõuab teadupärast palju kapitali. Berlusconil läks aga korda ehitada väike linn. Õigemini kaks väikest linna. Mõlemad neist olid Milaanos, esimest nimetati Milano-2-ks ja teist Milano-3-ks. Seejärel suvatses ta naljatada: “Ma ei ehita maju, vaid linnu.” Mõlemad linnad õnnestusid väga hästi. Väga luksuslikud. Hiljuti Berlusconi tõusust raamatu kirjutanud autor väidab, et ehitusäri stardikapitali tuli maffialt (Berlusconi on autori kohtusse kaevanud. Süüdimõistva otsuse korral tuleb viimasel peaministrile maksta hiiglaslik kahjutasu). Berlusconi sõber ja parem käsi tema esimestes pettetembutustes on praegu rahapesus süüdistatuna kohtu all. Kuid teda ei ole veel süüdi mõistetud. Küll on aga avastatud, et Berlusconi kasutas sel ajal oma tehingute varjamiseks ulatuslikku variisikute võrgustikku.
Totsent: Millal ta siis meelelahutustööstusesse suundus?
Mario Morroni: Seitsmekümnendate aastate lõpul, siis kui tekkisid Itaalia esimesed eratelejaamad. Tol ajal ei reguleerinud lainepikkuste jaotust ükski seadus, tegemist oli reegliteta situatsiooniga. Kui kaheksakümnendate aastate algul õiguslik raamistik loodi, siis üks Berlusconi jaamadest suleti. 1983. aastal võimule tulnud Bettino Craxi (Berlusconi kahe lapse ristiisa) üheks esimeseks sammuks oli seadusemuudatus, mis võimaldas Berlusconil oma teleäri segamatult jätkata. Berlusconi vajas sel perioodil väga tugevat poliitilist toetust, aga see-eest oli ta võimeline oma telejaamade ja rahaga vajalikke poliitikuid aitama. Praegu kuulub Berlusconi telejaamadele umbes nelikümmend viis protsenti Itaalia teleturust, sama palju kuulub ka riigitelevisioonile, mida ta samuti väga tugevalt kontrollib. Arvatakse, et tänu oma teleimpeeriumile saab Berlusconi valimistel täiendavalt umbes kümme protsenti häältest.
Itaalia inimestele, kes Berlusconi poolt hääletavad, ei lähe aga kogu see käimasolevate kohtuasjade ja korruptsiooni saaga väga palju korda. Nad mõtlevad, et kui nad oleksid tema asemel, siis käituksid nad täpselt samuti. Nad imetlevad teda, sest ta on väga riukaline ja rikas mees. Ärimeestele meeldib ta seepärast, et tema toetusega on kergem elada, võita riigihankekonkursse, ohutult maksudest kõrvale hiilida jms. Et Itaalias on põrandaaluse majanduse osa alati kõrge olnud, siis vastab Berlusconi valikuline suhtumine seadustesse paljude inimeste huvidele.
Alari Purju: Itaaliat on läbi ajaloo iseloomustanud tugev põhja-lõuna kontrast. On see vastandlikkus viimastel aastakümnetel vähenenud või mitte?
Mario Morroni: Midagi olulist pole juhtunud. Lõuna-Itaalia on endiselt vaene, välja arvatud mõned üksikud piirkonnad. Üldiselt on aga Lõuna-Itaalia majanduslik olukord võrdlemisi troostitu: kõrge pikaajaline töötus, suur noorte töötus ja maffia ulatuslik kontroll. Lõunas kontrollivad ulatuslikke piirkondi reaalselt Sitsiiliast juhitud kriminaalsed organisatsioonid, mitte valitsus. See on suur probleem. Enne Berlusconit, Prodi ajal võeti maffia tõsiselt käsile. Pärast kohtunike tapmist Sitsiilias ja nüüd Berlusconi võimu ajal on see võitlus uuesti soiku jäänud. Hiljuti teatas Berlusconi valitsuse avalike tööde minister, kes on ühtlasi üks riigi suurimaid ehitusettevõtjaid, et me peame maffiaga leppima, õppima sellega koos elama. See oli väga tõsine märk. Inimesed reageerisid sellele väga valuliselt ja vabariigi president käskis tal oma sõnu hoolikamalt valida. Samas on aga paraku tõsi, et ükski ettevõtja ei saa Lõuna-Itaalias töötada ilma otsese või kaudse kokkuleppeta maffiaga.
Totsent: Mil määral võib teie arvates samalaadseid suundumisi täheldada näiteks Hispaanias või Kreekas, võib-olla on see kõik hoopis Lõuna-Euroopa iseärasus? Mario Morroni: Ei. Hispaanias on Aznar hoopis teistsugune, ka Kreekas on asjad paremini. See ei ole Vahemere lugu, see on kahjuks Itaalia lugu. Samad inimesed, kes toetasid omal ajal Mussolinit ja hiljem kristlikke demokraate, toetavad nüüd Berlusconit. Need on peaasjalikult väikekodanluse ja katoliiklike parteide esindajad. Midagi ei ole eriti muutunud. Maffia on omal ajal investeerinud kristlikesse demokraatidesse ja eks need sidemed kestavad edasi. Siin ei saa midagi muidugi kindlalt väita, sest selle organisatsiooni tegemistest ei ole ju kellelgi täpset ülevaadet.
Ma ei tea. See on väga tõsine asi. Ma loodan, et Euroopa saab meid kuidagi aidata. Ta võiks näiteks ütelda: “Me ei saa sellist olukorda aktsepteerida. Kui te tahate meile müüa autosid, riideid, jalatseid, kodumasinaid, tuleb teil selle kahemõttelise ja ebaõiglase olukorraga midagi ette võtta.” Ma loodan Euroopa peale. Ma ei tea, kas Euroopa on piisavalt tugev, et midagi ette võtta, aga ma loodan. Ma loodan, et Berlusconi kaotab oma võimu, aga ma ei ole kindel, sest ta on väga tugev.
* * *
JA VEEL ÜKS DIALOOG. TEGEVUSKOHT: KESKUSI PIDU, KLOOSTRI AIT, 13. JUUNI.
Filosoof Jüri Eintalu: Ma nägin eile sakslaste tehtud filmi Bushi administratsiooni ja Texase naftatööstuse hämaratest suhetest. Filmi järgi on äri ja poliitika seal üksteisega täiesti läbikasvanud. Totsent: On see üldse kusagil kunagi teisiti olnud? Pikk paus. Filosoof: Jah. Ühes Vana-Kreeka linnas valiti minu teada valitsus loosi teel.
