LÕBUSAD VANURID: Tänased suured filmitegijad hakkavad paratamatult vanaks jääma, ütleb Kristo Kaas. Vaadake ise, igal juhul muudab see pöördumatult filmimaailma.
Kui ma „Vasaku jala reede“ seansilt koos hilispuberteedi käes vaevleva noorsooga lahkusin, juhtus mu kõrv midagi säärast pealt kuulma: “See oli parim Eesti film, mida ma elu sees olen näinud,” ütles üks noormees. “See oli parim film, ever!” vastas tema sõber. Ma polnud nendega nõus, kuigi mõnes mõttes oli neil tegelikult õigus ja seda mitte ainuüksi žanri, vaid palju tähtsama – ajastu ja vaataja mentaliteedi poolest.
Igal ajastul oma sarm ja kangelased
Artikli pealkiri “Me kõik jääme kunagi nooreks” pole päris juhuslik: vaid aasta tagasi tabas Woody Allen miljoneid inimesi närvi pihta oma filmiga „Kesköö Pariisis“ („Midnight in Paris“), mille peategelane arvab, et tema süda ja hing kuuluvad 1930-ndatesse. Alles pärast väikest avastusretke mõistab ta, et parim ajastu tema jaoks on täpselt see, milles ta elab. Kuigi „Kesköö Pariisis“ on pealispinnal kerge ja lustakas ajaviide, on see, millest Allen räägib, midagi palju enamat.
See on ajastu essents – „olemus“, mis kuulub ühte kitsasse ajalõiku. Ja seda suudavad tõeliselt mõista ainult need inimesed, kes selles elavad. Meil ülejäänuil tuleb ette panna ajaloolase prillid ning esmalt uurida taustsüsteemi, mis tingis tollaste inimeste käitumise ja mõtteviisi – olgu selleks hirm marslaste ees (1930–40-ndad), energiakriis (1970-ndad) või külm sõda (1940–90-ndad).
Sellel, et mõni muu ajastu näib „parem“ või kodusem, võib olla miljon põhjust, ent üldjuhul on need kõik romantilised, sest me lihtsalt ei mõista seda aega terviklikult. Kuid see ei tähenda, et me ei võiks unistada!
Igal hauakivil on mitu tahku
Kõikidel ajastutel on üks läbiv omadus, mis on muutumatu – see, et muutus on paratamatu. Prantsuse autorikino üks lipulaevadest Jean-Luc Godard (79) on öelnud, et ajaga pole muutunud mitte filmitegijad, vaid kinopublik. See on kahe teraga argument, mis ühelt poolt kritiseerib publiku üleüldist intelligentsust (ehk selle degeneratiivset olemust) ja teiselt poolt kaitseb Godard’i enese dekadentsust: kui näiteks Ridley Scott ja Martin Scorsese on vabatahtlikult teinud koguni filmi 3D-s, on hoopis Godard’ist saanud progressiivsuse antipood, kes keeldub tänapäeva normidega kaasas käimast (seega peab ta filmitegijate all silmas pigem iseennast).
Godard on legend: tema „Hingetu“ („À bout de souffle“, 1960), „Nädalalõpp“ („Week End“, 1967) ja „Alphaville“ (1965) on osa vundamendist, mille prantsuse uus laine filmimaailma alla valas. Ometigi on Godard, kellel on viimase kümnendi jooksul üle aasta uus film välja tulnud, muutunud sardooniliseks dinosauruseks ning enamik inimesi pole tema karjäärist isegi teadlikud.
Parim kirjeldus sellele on ehk „ajastusse kinnijäämine“. Seda ei juhtu tihti, kuid Godard on trafaretne näide sellest, kuidas vastuvoolu ujumine lõppkokkuvõttes siiski edasi ei vii (kaastunne lõhedele). Ent Godard’i väide pole kindlasti ennatlik – pigem on vähemalt osaliselt tegemist omamoodi ebapopulaarse tõega.
Maelströmist ei pääse mitte keegi
Jälgides tänapäeva meediat, on raske aru saada, milline uudis on tõesti uudis ja milline mitte (hei-hei, „Reporter“). Kollase meedia pealkirjad võivad olla fassaad tühjale sisule, mida on amüsantne tarbida, kuid need on osa ballastist, mis otseselt mõjutavad seda, kuidas me mõtleme. Me võime endale korrutada, et see pole see, mida me tahame, aga see poleks seal, kui selle järele poleks nõudlust. Ja meie oleme need, kes garanteerivad selle nõudluse.
Taoline infotulv ja prioriteetide virvarr on koos interneti tulekuga viimase paarikümne aasta vili. Kui lisada sellele üha kaheldavama väärtusega ajakirjanduslik meetod, muutuvad ühtäkki tõsised teemad sama ähmaseks kui kollased uudised: need on poliitiliselt polariseeritud, moonutatud, üle- või alakirjutatud või lõppkokkuvõttes lihtsalt ei ületa müranivood. Kui meil on eriti hea päev ja tekib suurem WTF-tuju, tasub heita pilk ameerika meediale; üldjuhul aga piisab sellest, kui pöörduda kodumaiste digikanalite poole, mis on oma rohelised uudised sujuvalt kollastega põiminud ning juhivad meid nähtamatult oma satelliitkanalite vahel, tundmata erilist motivatsiooni meid harida millegi vähegi analüütilisega. Päeva lõpus on raske muud teha kui sügavalt sisse hingata ja nõutult oma lemmikraamatu, -filmi või -sarja poole pöörduda. Ja mida me sealt otsime? Meelelahutust. Me ei taha rohkem probleeme. Me ei taha rohkem mõelda. Me ei taha isegi mõelda sellele, et me ei taha enam mõelda.
Meie ühiskond on muutunud üha kiiremaks ja segasemaks, ent tuumikprobleem seisneb selles, et me pole harjunud muutusega nii kiiresti kohanema (vt ACTA, DRM ja iga teine ülekompenseeriv jõud). Me oleme keerises, millest on võimatu pääseda. Ent see pole halb asi: iga ajastu on ju lõppkokkuvõttes kõigest faas. Varem või hiljem jõuame mingi uue tasakaaluni, kus kõik on jälle hästi.
Kohus, hing, stigma
Filmi kohus on meile pakkuda seda, mida me tahame.
Minnes tagasi eelpool püstitatud küsimuse juurde, et miks tunduvad vanad filmid nii palju paremad, siis probleem pole niivõrd selles, et tänapäeva näitlejad oleks nõrgemad või lavastajad vähemnõudlikud. Probleem on selles, et tänapäeva normid ja ootused on teistsugused. Samas pole õige ka väide, et need oleks halvemad – need ongi lihtsalt teistsugused. Filmi esimene kohus on kõige kiuste tulla vastu nendele ootustele: tegemist on tööstusega, mis põhineb rahal ja vahet pole, kui hea mingi film on – kui see läbi kukub, jääb see tihti lavastaja või produtsendi jaoks lihtsalt viimaseks.
Filmi hing peaks meid rikastama
Kui näitlejate ja lavastajate (loo jutustajate) tase on sama, saab süüdistada ainult lugusid endid. Kui oletada, et stsenaristid pole mingi tohutu vandenõu taga, mille eesmärk on valdavalt saasta toota, siis jääbki pinnale vanameister Godard’i väide, et kõiges on süüdi publik ise. See on otsene põhjus, miks „Mehed mustas“ 3D esilinastus Coca-Cola Plaza esimeses (739 istekohta), „Me peame rääkima Kevinist“ teises (303) saalis ja eelmise aasta üks hinnatumaid filme „Lahkuminek“ („A Separation“) hoopis kinos Sõprus. Eesti filmis valitseb samasugune rattas jooksmine – tehakse „diipi“, aga see on pigem poos, kui omab mingit reaalset essentsi, ja lõpuks lõpetavad filmid ikkagi tolmusel arhiivipõrandal. „Vasaku jala reede“ vähemalt üritas.
Filmi stigma on olla puhas äri
Tsiteerides George Clooneyt: „Väga lihtne on teha heast stsenaariumist halb film, kuid ma pole kunagi näinud, et vastupidine paika peaks.” Kahjuks on viimaste aastakümnetega üha vähemaks jäänud häid lugusid, mis jõuaks laiade massideni. Mitte et tohutut kunsti oleks juurde vaja, aga natuke kriitilist mõtlemist ei teeks kindlasti paha. Paraku oleme sisenenud suletud ringi ja andunud vaatajatena ei mõista, et oleme nõus laskma end lüpsta kõige odavamas laudas. Ja filmitööstus, olles tööstus, ei näe põhjust lüüa risti ette meile vastu tulemise ees. Omnia causa fiunt.
Kuigi olukord võib näida lootusetu ja kunagine hiilgeaeg kadunud, võivad põikpäised nonkonformistid end siinkohal võidukalt tunda: kel vähegi oidu, ei väsi kunagi romantilistes fantaasiates elamast – olgu selleks Nietzschet tsiteeriva pätina „Vasaku jala reedes“ või mõnes teises ajastus, mil muru võis olla küll mustvalge, aga oli vähemalt kohevam. Need on maailmad, kuhu me saame alati tagasi minna ja see on põhjus, miks me kõik jääme kunagi nooreks.
Kui oletada, et stsenaristid pole mingi tohutu vandenõu taga, mille eesmärk on valdavalt saasta toota, on õigus Godard’il: kõiges on süüdi publik ise.
GERONTIDE LAULUPIDU: Maailmas pole (juba mõnda aega) midagi uut, arvab Kristo Kaas.
Laias laastus ei vaevanud 1960-ndatel ja 70-ndatel läänemaailma (või omal ajal ka näiteks Vana-Roomat) teistsugused probleemid. Kuid need olid konkreetsemad ja neid oli lihtsam mõista. Mis kõige tähtsam: kriitika ja diskursus kippusid olema oluliselt vähem laialivalguvad ning sõnum sellest tulenevalt selgem ja valusam. Kaasa aitas see, et inimeste tähelepanuvõime polnud nii hajutatud ja ajakirjanduse olemus vastas rohkem selle sõna definitsioonile. See omakorda kajastus väga konkreetselt filmis: “võim korrumpeerib meid hullumeelsuse piirini” („Apocalypse Now“, 1979 jt); “sõda toob kaasa hävingut igal pool – ka kodus” („The Deer Hunter“, 1978); “meedia ei hooli inimestest” („Network“, 1976); “privaatsust ei eksisteeri” („The Ipcress File“, 1965; „The Conversation“, 1974) jne. Kümned ja kümned filmid sellest ajavahemikust pole karvavõrdki kaotanud oma aktuaalsust, sest need räägivad meie igapäevaprobleemidest, kuid ilma ilustamata ja võltspaatoseta.
See, kuidas ja miks midagi öelda, omas esiteks oluliselt suuremat väärtust ja teiseks ei saanud film end peita visuaalse edevuse ja ülekompresseeritud helifooni taha. Kõige ajendiks oli aga see, et vaataja ei oodanud vaikimisi midagi lihtsamat, mistõttu filmitööstus omakorda ei saanud vaikimisi taanduda juba miljon korda räägitud lugude jutustamisele või kahekümnenda järje harjavarrest väljaimemisele.
Koolkond
Praegu on aset leidmas omapärane ajastuvahetus: praegused suurtegijad hakkavad väärt ikka jõudma ja ühel hetkel ootab meid ees vältimatu nihe, mis muudab jäädavalt filmimaailma üleüldist pilt.
Ed Harris on 62-aastane, Jeff Bridges 63, Michael Douglas 68, Robert DeNiro 69, Al Pacino 72, Anthony Hopkins ja Dustin Hoffman 75, Michael Caine 79, Clint Eastwood 82, Sean Connery (82) lõpetas oma aktiivse karjääri aastal 2003 ja nii edasi! Samalaadne ikaldus valitseb naiste seltskonnas alates kolmekordsest Oscari-võitjast Meryl Streepist (63) Helen Mirreni (67) ja Judi Denchini (78).
Kaamera taga: Steven Spielberg, George Lucas, Martin Scorsese, Roman Polanski, John Carpenter, Woody Allen, David Cronenberg, Tony ja Ridley Scott (jne) on kõik titaanid, kelle lahingud on päev päevalt üha rohkem loetud.
Koos moodustavad nad koolkonna, kelle hiilgeaeg sai alguse 1960-ndatel ja 70-ndatel. Kui lisada siia juba meie seast lahkunud suurkujud Sam Peckinpah, Sidney Lumet, Akira Kurosawa, Stanley Kubrick, Ingmar Bergman, François Truffaut jpt, on tegemist kadunud ajastuga, mis tundub palju rikkam ja väärtuslikum kui tänapäev. Ent ka see on näiline, isegi kui me mõistame seda alles mõnekümne aasta pärast, kui elu on taas pealtnäha tundmatuseni muutunud (ja 2012 näib nagu lilleaed).
