PAELUVA MAAILMA LOOMISEST: Piret Jaaks rääkis teatri-, filmi- ja seriaalimehe Martin Algusega. „Mulle meeldivad sarjad, mis ei alahinda publikut,“ ütleb Martin.
Sul on eetris uus seriaal „Keskea rõõmud“, kas oled jõudnud sellesse eluetappi, et võid keskeakriisi käsitleda?
„Keskea rõõmude“ sarnast sarja tahtsime teha juba umbes kolm aastat tagasi, aga siis jäi ta lihtsalt võimalusena õhku ja läksime edasi teiste ideedega. Kevadel tuli see teema telekanalis uuesti jutuks ja hakkas kohe uuesti erutama. Ilmselt oli nüüdseks ka endal see keskealise tunnetus vahepeal küpsenud ja kannustas asjaga tegelema.
Need tegelased ja nende hirmud, soovid ja otsingud tunduvad mulle huvitavad. On võimalik kirjutada nii, et sa teed uurimistööd ja elad mingisse teemasse või teatud sorti tegelastesse sisse ja esitad siis midagi tõelähedast. Selle teema puhul on palju isiklikult läbi tunnetatut.
Milliseid seriaale sa ise mõnuga vaatad? Millal hakkate Eestis tegema üle piiride liikuvaid kassahitte?
Mulle meeldib vaadata sarju, mis ei alahinda publikut ja mis on silmnähtavalt mõnuga tehtud. Näiteks „True Detective“ oli viimase aja parim elamus, ootan selle järge, aga on veel palju teisigi. Piiriülesteks hittideks oleks Eestis ilmselt vaja pikemat arendusperioodi ja palju suuremat eelarvet. Aga võimatu see kindlasti poleks.
Kindlasti on olemas mingi valem selle jaoks, kuidas teha sarja, mis tooks võimalikult palju erinevaid vaatajaid teleka ette, aga meie jaoks pole see kunagi eesmärk olnud. Eesmärk on alati luua mingi paeluv maailm, rääkida lugu, mis endale väga korda läheb ja püüda seda teha kaasahaaravalt. Sa pead hoolima ka enda loodud tegelaskujudest, muidu ei hakka neist hoolima näitlejad, kes neid mängivad ega hiljem ka publik.
Lisaks uuele seriaalile on sul taas uus näidend lavale tulemas, millest PolygonTeatris etenduv „Väävelmagnooliad“ räägib?
„Väävelmagnooliad“ on lihtsalt öeldes lugu naisest, kes peab oma edu tipul järsku kõigest loobuma, et hakata hooldama oma invaliidistunud isa, kes kunagi nende pere hülgas, kui naine oli alles viieaastane, peale selle oli isa kunagi ka väga vägivaldne. Väävelmagnooliate idee tuli elust enesest. Kodus tuli jutuks üks mu naise tuttav, kes puutus sarnase olukorraga kokku. See haaras mind hetkega ja pani fantaasia liikuma. Nii et tõuke sain elust ja siis mõtlesin sellel teemal oma loo ja tegelased välja. Aga näidendis on veel palju haakuvaid teemasid ja tegelikult jutustan seal hoopis loo leppimisest, mälust, vananemisest, mehest ja naisest, isast ja tütrest. Ma tahtsin seda teemat käsitleda mitte nagu sotsiaalset draamat, vaid nagu trillerit, milles on omad saladused, ohud, pöörded ja ärev atmosfäär. Peategelane teeb selles loos läbi väga suure muutuse ja jõuab omadega välja päris ootamatusse kohta. Minu jaoks oli väljakutse kasutada ainult kolme tegelast ja ühte ruumi, vormilt on näidend väga napp, usun, et vahel on lõpetamata jäänud lauses rohkem peidus kui pikas ja ilmekas monoloogis.
Sinu seriaale peetakse Eesti huumorivaramuks, miks näidendites domineerivad pigem tõsised teemad?
Näidendites on mul aega rohkem süveneda ja süvenedes avanevad mingid kihid, mis viivad sind teinekord ka hämaramatesse paikadesse. Kui sarjadega tegeldes saan ennast justkui maha laadida, siis näidendite kirjutamisega ilmselt laen ennast. Aga enamikus minu kirjutatud sarjades virvendab tegelikult taustal alati ka tõsisemaid teemasid, ja loodan, et samuti ei puudu huumor päriselt ka minu kõige tõsisematest näidenditest.
Karakteriloomest rääkides, oled „Väävelmagnooliatesse“ sisse kirjutanud inimese, kes ei ütle ühtki sõna?
Tahtmise korral võib isa rolli „Väävelmagnooliates“ võtta sümbolina, see on justkui peategelase mälu, mis nüüd abitu ja tummana kohale roomab. Naine on püüdnud unustada midagi vägivaldset oma lapsepõlvest ja peab sellega nüüd vägisi silmitsi seisma. Aga samas on sellel tummusel ka reaalne põhjus – isa best online casino on läbi teinud insuldi ja kõnevõime on peaaegu kadunud. Isa, kes tagasi tuleb, on abitu ja süüdimatu nagu väike laps, täielik vastand sellele, kes ta kunagi oli – vägivaldne ja raevukas mees, kes oma perest ei hoolinud. Nüüd vajab ta ise hoolt. Isa on salapärane tegelane, ta on tegelane, kes tuleb peategelasel lahti muukida, samal ajal muukides lahti iseenda hirmud ja peidetud mälestused. Kui isa tegelane suudaks soravalt rääkida, siis poleks see lahtimuukimine enam nii põnev.
Sinu telekarakterid on lausa kurikuulsad, näiteks valiti Renate „Mendist“ Ekspressi seriaalimõrdade esikolmikusse. Kust sellised ideed pähe hüppavad, et teen nüüd säärase mõrra, et iga mees väriseb või hoopiski ekstsentrikust naispolitseiniku?
On tore teada, et meie sarjade tegelased igasuguseid emotsioone tekitavad. Tegelasi üritan kujutada võimalikult elutruult, et selline inimene võibki ju tegelikult olemas olla. Näiteks sellesama Renate rolli kirjutades ma ei mõelnud, et ta on „ilge mõrd“, ma tundsin talle sama palju kaasa kui tema abikaasale Reinule. Eesmärk on alati luua n-ö lihast ja luust tegelane, ma ei mõtle kirjutades kunagi, et looks tegelase, kelle võiks kokku võtta märksõnaga „suurim mõrd“ või „kõige jobum mees“. Muidugi tuleb tegelaste elustamisel tänada esmajoones ka näitlejaid ja režissööri, kes need rollid lõpuks võtteplatsil ellu äratavad. Mina üritan stsenaariumi kirjutades selleks vajalikud eeltingimused luua.
Sul on firma, vahepeal oli paralleelselt eetris mitu seriaali, lisaks jõuab aastas lavale paar-kolm näidendit. Kuidas sa kõike seda jõuad?
Olen „Kassikulla“ sarjade kaasprodutsent koos Ergo Kullaga, firmat ma ei juhi, hakkasime toimima tandemina stsenarist-režissöör ja nüüd on meie tegevus mõnevõrra laienenud. Sarju on praeguseks kogunenud päris palju jah, aga kirjutan korraga ikka ainult ühte sarja, muidu läheks vist peast segi. Teiste meie sarjade juures olen kaasprodutsent, hoian asjadel silma peal ja aitan või nõustan, kus vaja. Teen korraga ühte asja ja keskendun korraga ühele ülesandele. Niimoodi jupphaaval toimetades saab tegelikult päris palju ära teha. Näidendid tulevad ise mu juurde, teemad, dialoogid, tegelased, mingi atmosfäär, mis sunnib endasse süvenema ega lase enam lahti, seda teen teiste toimetuste vahepeal ja enamasti ilma tähtaegadeta. Sarjadega käivad alati tähtajad kaasas ja nii tekivad vahepeal kiired tööperioodid, mis kestavad korraga umbes paar-kolm kuud.
Mis sa arvad, kui kaua veel jaksad, kas salv tühjaks ei saa?
Eks see töö muidugi väsitab aeg-ajalt. Hooaja lõpus on ikka raske ennast arvuti taha sundida, olgu see asi nii äge kui tahes. Aga peale puhkust on tunne jälle teine ja väga palju annab energiat ka inimeste soe tagasiside. „Salve tühjaks saamise“ kohta võin öelda niipalju, et mul polegi tegelikult mingit salve, kus ootab ees teatud hulk tegelasi või teemasid, mis on seal justkui kogu aeg olnud ja mida on limiteeritud koguses. Minul on vaid interpreteerimisriistad, kui nii võib öelda. Kui leida kirjutamiseks erutav teema, siis see toobki kohe kaasa ka oma salve, oma tegelased, oma probleemid, suhted, huvitavad küsimused. Tähtis on säilitada uudishimu ja soov mõista. Praegu töötan väga normaalses rutiinis, magan piisavalt ja saan keskenduda ainult sellele, mida tõesti teha tahan. Mõned aastad tagasi pidin kirjutama peale päevatööd ja see eluviis hakkas ikka väsitama. Kirjutasin kella neljani hommikul ja siis pool üheksa kõndisin juba kontori poole.
Mis eeltingimused sul peavad olema ühe seeria või näidendi valmis kirjutamiseks, kui kaua see aega võtab?
Terve hooaja kirjutamiseks on keskmiselt aega umbes kolm kuud, üks osa valmib enamasti nädalaga. Tujudele ei saa sarjatootmise juures eriti loota, muidu võivad kaamerad seisma jääda. Näidenditega mul enamasti tähtaegu pole ja kirjutan ühte teksti mitu aastat, kui tahan. Üldiselt ongi mu näidendid valminud kahe aastaga.
Paljud kirjanikud on öelnud, et nad on kirjutades väga tujukad ja neid on raske taluda. Kuidas sinu lähedased sind loomepalangus kirjeldaksid?
Ikka tujutsen vahel, ja vahel juhtub, et unustan mingeid tähtsaid olmeteemasid ära, sest elan pool aega mingis teises reaalsuses. Aga enamasti tähendab loomepalang minu kodus seda, et olen vait ja minu töölaua tagant kostab hooti arvutiklahvide klõbinat. Närvitsen vahel tühiste asjade pärast või röögatan korraks mingi nõmeduse peale, mis maailmas juhtub, aga üldiselt üritan ennast kontrollida, arvan, et kellelgi pole õigust olla mölakas, tegelgu ta siis millega tahes. Kurvastab enamasti see, et maailmas on palju rumalust, mis omakorda tekitab palju vihkamist ja vägivalda, aga kui vaadata inimühiskonnale pikemal ajateljel, siis liigub asi vaikselt siiski paremuse poole ja lauspessimismiks põhjust ei ole.
Terve hooaja kirjutamiseks on keskmiselt aega umbes kolm kuud, üks osa valmib enamasti nädalaga. Tujudele ei saa sarjatootmise juures eriti l
