<1>
*
MS: Proua välisminister! Olete Kohtla-Järve tüdruk. Kas teid häirib, et seda kogu aeg teile nina peale visatakse? Või panete mõttes käed puusa ja vastate: “So what!”?
KO: Noh, Kohtla-Järvelt on pärit teisedki tuntud diplomaadid. Vähemasti samast piirkonnastki nagu näiteks hea kolleeg Harri Tiido. Ma arvan, et siin ei saa tõmmata mingisugust piiri, et oled sa pärit näiteks Setumaalt või Virumaalt.
*
MS: Praegu räägitakse palju integreerumisest. Miks teie kodulinn tundub võõrkehana isegi ülejäänud Ida-Virumaa taustal? Kas Kohtla-Järvel on üleüldse lootust?
KO: Mis Kohtla-Järve tänasesse päeva puutub, siis loomulikult on mul sinna sõites alati väga kurb meel. Elu ei ole mitte seal seisma jäänud, vaid kohati taandarenenud. Olen püüdnud läbi mitmete aastate kaasa aidata selle piirkonna kui terviku integreerumisele mitte ainult Eesti ühiskonnaga, vaid ka Euroopa kontekstis.
(Mõtlikult.) Taolisi piirkondi on ka Euroopas olemas. Ei tasu tagasi minna II maailmasõja järgse Inglismaa söekaevandustesse, vaid võtame näiteks Ida-Saksamaa tööstuspiirkonnad. Nende kogemust võiks Ida-Virumaal rohkem ära kasutada!
Aga kindlasti on Kohtla-Järve nii nagu iga teise linna saatus paljuski kohaliku omavalit-suse kätes. Võibolla on meil ikkagi ka omal tegemata jätmisi?
*
MS: Astusite 1985. aastal TRÜ õigusteaduskonda. Miks just sinna?
KO: (Ohkab.) Seda olen ma nii palju pidanud seletama!
*
MS: Küsin seda sellepärast, et õppisin pea samal ajal ajakirjandusosakonnas. Kui meie osakonnas oli vaba mõttelendu rohkemgi kui õppejõud oleksid tahtnud, siis juurakate hulgas oli tollal ka palju neid, kes soovisid läbi kompartei saada nuhiks või miilitsaks. Millest küll selline erinev maailmasuhtumine?
KO: (Mõtlikult.) Miks ma sinna astusin? Algne idu tuli minu lapsepõlveunistusest saada diplomaadiks. Ma sain aru, et see ei ole võimalik nõukogude süsteemis. Et ühest eesti tüdrukust, kes tuleb Kohtla-Järvelt ja kelle vanema-tel pole mingisugust kommunistlikku tausta, et temast saaks diplomaat.
Samas olen ma selline etteplaneerija tüüp olnud päris ammustest aegadest. Seetõttu astusin ma 11. klassis komsomoli kindla teadmisega, et see on üheks tagatiseks õigusteaduskonda sisseastumisel. Spetsialiseerusin juba teisel kursusel kriminaalõigusele.
*
MS: Tudengina te vist ühiskondlikult aktiivne ei olnud. Ma nagu ei mäletaks teid kollases fosforiidisärgis meelt avaldamas. Kuigi see protestiaktsioon puudutas kaudselt ka teie kodukohta?
KO: Kujunes nii, et tollal läks põhirõhk mu perele. Sisuliselt lõin ma ju 20-aastaselt juba oma esimese pere. Elasin vaikset pereelu ja ei tikkunud avalikkuse ette mitte mingil moel. Muidugi on see tõsi, mida te ütlete, et sel segasel ajal olid mõned teaduskonnad protestide eestvedajateks. Ja kindlasti ei kuulunud nende hulka juuratudengid. Ma ei oska ütelda, millest see tuli. (Mõtleb.) Vaevalt, et meile mingid keelud või käsud tulid?
*
MS: !?!
KO: Võibolla on see juristidele lihtsalt omane? Mõelda mõni samm ette. (Muheleb.)
*
MS: Pärast ülikooli lõpetamist õppisite Diplomaatide Koolis ja kandideerisite 1992. aasta Riigikogu valimistel Isamaa nimekirjas kolmekümne teisena. Mida te tollal õigupoolest tahtsite? Kas poliitikuks hakata või diplomaadikarjäärile pühenduda?
KO: (Naerab.) Loomulikult oli minu siiras soov saada diplomaadiks! Ma olin üliõnnelik, kui ma sain tulla välisministeeriumisse tööle 1992. aasta alguses. Mul polnud mingitki mõtet kandideerida ja poliitikasse minna. Ehkki ma loomulikult toetasin tollaseid Isamaa ettevõtmisi. Ja mis seal salata – 1992. aastal oli välisministeerium koht, kus Isamaa ennast paljuski lõi ja üles ehitas.
(Meenutab.) Siinsamas välisministeeriumis, korrus allpool toimusid murrangulised het-ked, kus toonased kõvad välispoliitika tegi-jad Indrek Kannik ja Mart Nutt mind usinasti veensid kandideerima. Selleks et toetada Isa-maa poliitikat, mitte et poliitikasse minna. Isamaa noored ja ägedad tegijad ei kujutanud ka ise ilmselt tollal ette valimistulemust? Ise kuulsin Isamaa valimisvõidust ja sellest, et ma jäin sisuliselt esimesena parlamendist välja Genfis olles. Alles siis mõistsin, et võib osu-tuda tõeks, et ma ühel hetkel Riigikokku ja poliitikasse lähen.
*
MS: Kuulge! Ega see teie olukord tollal just kadestamisväärne ei olnud! Olite n-ö “ne rõba, ne mjasa”. Teie parlamendikoht sõltus ju paljuski sellest, kes nimekirjas eespoololijatest parasjagu valitsuses olid. Mul on ähmaselt meeles, et asendusliikmena sattusite Riigikokku ja liberaalide fraktsiooni seetõttu, et rakuke vajas fraktsiooni koospüsimiseks
kuuendat liiget?
KO: Seda võib vene keeles tõesti ka niimoodi nimetada. Kui ma pidin asendusliikmena Riigikokku tulema, siis liberaalide esindajad võtsid tõepoolest minuga ühendust ja kutsusid oma fraktsiooni. (Muheleb.) Veidi varem, kui mõned teised Isamaast irduma hakkavad ühendused?
*
MS: Ikkagi oli see liberaalide poolt omakasupüüdlik samm! Neid ei huvitanud Kristiina Ojulandi vaated, vaid koht päikese all!
KO: (Ägedalt.) Ma mingil juhul ei nõustu sellega, et ma oleksin läinud juhuslikult sinna fraktsiooni! Kui mulle olnuks liberaalne ideoloogia vastuvõetamatu, siis ma ei oleks seda sammu kindlasti teinud. Olen ennast alati liberaalseks inimeseks pidanud. Juba kooliajal oli mul pahandusi, et mu maailmavaade on liialt liberaalne?
*
MS: Olite aastatel 1996-2002 Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident. Kõlab uhkelt. Aga kui palju oli selle glamuurse jututoa taga sisulist tegevust? Läbi huumoriprisma: on ju korduvalt väidetud, et Euroopa suurriigid saadavad Euroopa Nõukokku teisejärgulisi “vanu kasukaid”, sellal kui meie saatsime sinna oma parimaid poegi ja tütreid?
KO: Palju on selles väites tõtt. Külma sõja ajal oli Euroopa Nõukogu rahvusvaheline klubi moodi organisatsioon, kus liikmesriigid võitlesid inimõiguste nimel ja näitasid näpuga N.Liidu peale. Seetõttu see profiil näiteks parlamentaarses assamblees, kus ma töötasin, oli suhteliselt madalamapoolsem? Aga kui Euroopa Nõukogu hakkas laienema, siis olukord muutus! Nagu te õigesti märkisite, saadeti sinna Ida-Euroopa riikide poolt inimesed, kes oskasid keeli ja rahvusvahelises keskkonnas oma riigi huve kaitsta. Nendest on kasvanud hulga ministreid ja parlamendi spiikreid välja. Minu ajal oli see tase seal päris kõrge. Ja on tänaseni. Aga Euroopa Nõukogu võrdlemine kõnetoaga on õigustatud võibolla selles mõttes, et assamblee ei võta vastu otsuseid, vaid annab soovitusi. Samas on see koht ennetustööks poliitiliste konfliktide ärahoidmiseks. Kuigi seal tegeletakse ka teemadega, millega minu arvates ei peaks tegelema. Näiteks põllumajandusküsimused.
*
MS: 2002. aasta alguses sai teist välisminister. Proua Ojuland! Kui hästi te tunnete välispoliitikat?
KO: (Mõtleb pikalt ja on väga ettevaatlik.) Noh, ma kardan, et seda on endal kõrvalt raske hinnata. Samas olen ma olnud 11 aastat välispoliitikas. Ametnikuna, riigikogu liikmena, nüüd välisministrina? Julgeksin ütelda, et päris algaja ma ei ole! (Naerab.)
*
MS: Kes on välisministeeriumis teie lähimad nõuandjad? Sisulistes küsimustes.
KO: (Diplomaatiliselt.) Teate, pärast aastast majasolekut olen ma jõudnud arusaamisele, et need inimesed, kes välisministeeriumis töötavad, et ma saan neid kõiki usaldada. Ma võin võtta telefonitoru ja helistada konkreetsele lauaametnikule ja ma saan temalt adekvaatse nõu ja informatsiooni kätte. Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma seda ka praktiseerinud. Ei saa öelda, et minu jaoks on välja kuju nenud kindel seltskond, kellega ma suhtlen. Paratamatult on kabineti ülem (Simmu Tiik; M.S.) kõige lähem kaastööline. Ja poliitilised nõunikud. Aga poliitilised nõunikud ei anna välispoliitilist nõu. Aga inimeste ring on lai, kellega ma pidevalt suhtlen. Mul ei ole “tagatuba”, kes on privilegeeritud seisuses.
*
MS: Kas ma sain teie jutust õigesti aru, et välisministeerium on hästi komplekteeritud ja kaadripoliitika paigas?
KO: Jah. Mul on kindlus, et majas kõik toimib. (Sõnu valides.) Mul ei ole vaja mõelda erinevate detailide peale, mis tegelikult ei kuulugi ministri igapäevatöö hulka. Usun, et tänane kantsler on oma ülesannete kõrgusel ja võib-olla veelgi kõrgemal? Ja see viis, kuidas välisministeerium on tema juhtimisel koondunud, kuidas see töö on korraldatud, on meeldiv kogemus ja mulle edaspidiseks eluks hea õppetund.
*
MS: Kantsler on kindlasti tubli mees! Aga tegelikult tahtsin ma eelmise küsimusega välja jõuda välisministeeriumi personaliosakonna peadirektorini. Proua Ojuland! Kas teil oleks kahju, kui temast saaks Kaitsepolitsei peadirektor? Selles mõttes, et Andres Ungast
jääks välisministeeriumis maha tühimik, mida oleks väga raske täita.
KO: Nagu ütles Voldemar Panso: “Kõik asendamatud inimesed on Metsakalmistul”? (Naerab.) Kõigi välisministeeriumi töötajate puhul on rotatsioon üks osa nende elust.
(Hiilib vastusest kõrvale.) Mul on väga kahju, et näiteks minu kabinetiülem Simmu Tiik suundub Iirimaale. Mul on väga kahju, et ta ära läheb! Aga selline on elu paratamatus välisministeeriumis.
*
MS: Kas ma sain õigesti aru, et asendamatuid inimesi ei ole olemas?
KO: Pragmaatiliselt võttes küll. Kui ma tulin ministriks, siis Euroopa Nõukogu liberaalide fraktsioonis kurtsid paljud, et neil on kahju, et ma ära lähen. Et tulgu ma tagasi. (Ohkab.) C´est la vie?
*
MS: Eelmine aasta oli sisevastuolude poolest välisministeeriumile äärmiselt tormiline aasta, mis tipnes “13 diplomaadi kirjaga” peaminister Siim Kallasele. See kiri toodi avalikkuse ette pärast Riigikogu valimisi, et takistada teie jätkamist välisministrina. Proua Ojuland! Kas te ise olete seda kirja lugenud? Ja kui olete, kas see sisaldas valet?
KO: Ma ei ole seda kirja lugenud. Ma ei ole kunagi seda ka küsinud lugemiseks. Usun, et see, mis seal kirjas on, ja need, kes on alla kirjutanud? Arvan, et see tuleb meile kõigile kasuks, et mina seda ei tea?
*
MS: Teame, et välisministeerium tekkis 1990. aastal sisuliselt tühjalt kohalt. Kolmeteist aasta jooksul on “Valget maja” juhtinud üheksa ministrit. Kui te saaksite nimetada vaid kolm oma eelkäijat, keda te esile tõstaksite?
KO: Seda provokatiivset küsimust on mult ennegi küsitud! (Ohkab.) Ma hea meelega sellele küsimusele ei vastaks. Kui ma kedagi saaks eraldi välja tuua, siis kahtlemata on Lennart Meri kõige markantsem persoon. Ta oli välisminister siis, kui Eestil olid tõeliselt rasked ajad enese kehtestamisel rahvusvahelises elus. Eestil on Lennart Meriga kõvasti vedanud? Ka kümme aastat hiljem meenutatakse teda välismaal hea sõnaga.
*
MS: Paraku ei õnnestunud teil välisministrina koos Lennart Meriga osaleda suurtel tippkohtumistel ja riigivisiitidel. Kuidas aga sobib Arnold Rüütel Lennart Meri mantlipärijana kokku maailma vägevatega? Kas kohmetuse, et mitte öelda piinlikke momente on olnud palju?
KO: Neid kahte isiksust võrrelda on võimatu. Aga selge on ka see, et Arnold Rüütlil on väga pikaajaline riigimehe kogemus. Isegi kui see oli nõukogude süsteemi kogemus. Kihinad-kahinad, mis aeg-ajalt üles tõusevad, et mine tea, kas ta saab ikka hakkama? Vähemasti nende kohtumiste puhul, kus me oleme koos olnud, saan ma kinnitada, et president on käitunud igati väärikalt. Ma ei oska nimetada ühtegi puudust, mis mind häiriks või silma torkaks. Arnold Rüütli kogemus eelmisest perioodist on omaette väärtus. Ta oskab näha asju mitte ainult must-valgelt, vaid ka sügavuti.
*
MS: Oma igapoolaastases välispoliitilises ettekandes Riigikogule mainisite, et mida suurem on Euroopa Liidu alane teave, seda suurem on ka Euroopa Liitu astuda soovijate protsent. Kas see on ikka nii Euroopa Konvendis toimuvate vaidluste taustal? Äkki oleks referendumi pidanud korraldama varem?
KO: Me tegime väga õige otsuse. Kui Eesti kodanikud lähevad 14. septembril rahvahääletusele, siis nad on kindlasti palju paremas positsioonis kui nende riikide kodanikud, kes käisid sellel kevadel rahvahääletusel.
*
MS: Miks?
KO: Informatsioon, mille pealt otsustada on suurem. Tänu ka sellele konvendile. Sest konvent on üks läbirääkimiste protsess. Jäigad positsioonid Euroopa institutsioonide tulevikust, mis praegu kirgi üles kütavad, on üks osa läbirääkimistest. Kindlasti ei tasu selle taga näha seda, et meie positsioone alla surutakse.
Ja kui ka konvent ei jõua lõpptulemuseni institutsioonide küsimuses selle aasta suveks, siis jätkub see arutelu valitsustevahelisel konverentsil. Ja alati jääb Eestile võimalus ka pärast referendumit sellele valitsustevahelisele lepingule mitte alla kirjutada.
*
MS: Kas teil pole tekkinud ketserlikku mõtet, et äkki peaks meie nn euroskeptikutele rohkem raha andma? Et las mehed möllavad, koguvad tuntust ja lähevad veel rohkem omavahel riidu?
KO: (Naerab.) Ma ei tea, kas peaks tingimata euroskeptikutele raha andma. Tunnistan ausalt, et mina olin valitsuses selle vastu, et euroskeptikutele üldse raha anda. Sel lihtsal põhjusel, et valitsus on võtnud kindla positsiooni Eesti liitumisel Euroopa Liiduga. Aga samas on nad siiski tasakaalustav nähtus.
*
MS: Aga paneks selle “tasakaalustava nähtuse” näiteks Tiit Leito, Arne Otteri, Igor Gräzini ja Tiit Toomsalu isikutes rahvale näitamiseks ühe laua taha? Ja kõrvallauas istuksid näiteks Toomas Hendrik Ilves, Jüri Luik, Siim Kallas ja Henrik Hololei. Ma arvan, et viimased ei pea eriti selgitustööd tegema?
KO: Olen teiega nõus, et selline foorum paljastaks piltlikult selle debati sisu (Naerab.) Inimestel tekiks emotsionaalne tõuge valikuks.
*
MS: Raamatus “Keda me valisime 1995” te väitsite, et teie akadeemiliseks ja poliitiliseks isaks on Igor Gräzin. Kaheksa aastat hiljem võib vist piltlikult väita, et käbi on ikka kännust väga kaugele kukkunud?
KO: Pean Igor Gräzinit oma õpetajaks tänase päevani. Ta jääbki mu õpetajaks, kuna ta oli ülikoolis mu õppejõud. Ja kindlasti on palju momente, mida me temaga 100%-liselt jagame. Oleme mõlemad liberaalse maailmavaatega inimesed.
*
MS: Paljuski tänu oma välimusele olete te omandanud nn kaanetüdruku imago. Häirib see teid või lööte selle peale käega a la “las koerad hauguvad, karavan liigub edasi”?
KO: (Kehitab õlgu.) Poliitikas oldud aastatega on mu nahk ikka väga paksuks kasvanud. (Arutleb.) Võibolla on ta mul kogu aeg olnud paks? Võibolla ma täna olengi see, kes ma olen? Poliitika on ju valdkond, kus saavad töötada inimesed, kelle nahk on paksem.
*
MS: “Pehmeid ja karvaseid” ikka vaatate?
KO: No eks ma ikka vaatan, kui aega saan.
*
MS: Ja laupäeviti loete esimese asjana Kivirähki “Vargamäe vanad ja noored” läbi? Olete ju endise kaitseministri suur armastus?
KO: (Naerab.) Mis seal salata, ma võtan tõesti esimesena selle lehekülje lahti. Ja mis põhiline, see huumor ja pila on seal sõbralik.
*
MS: Kokkuvõtteks: olete te õnnelik inimene, proua Ojuland?
KO: Ma arvan küll. Ma võin siit ministeeriumist ära minna, ma võin maal rahulikult lambaid kasvatada. Rahulikult pereelu elada.
