M.Soidro: Mulle tundub, et te olete üks rahutu hing, bhärra Saarso! Endal viies aastakümme turjal ja selle asemel, et ahju peal kahe kasuka vahel pikutada, unistate te Antarktikast, põhjaproovide kogumisest ja setete uurimisest.
M.Saarso: (Tülpinult). Nojah? Viies aastakümme sai alles alguse, nii et praegu peaks olema parim aeg sellisteks ettevõtmisteks. Mul on veel püssirohtu salves!
M.Soidro: Saladuskatte all võin ma teile öelda, et Antarktikas on ka suvel suhteliselt külm.
M.Saarso: Tean omal nahal, et ei ole külm! Kui rannikul olla, siis eelmise aasta jaanuaris oli seal temperatuur viie miinuskraadi ringis. Samal ajal kui meil Eestis oli 30 kraadi külma.
M.Soidro: Meil oli siis talv, Antarktikas suvi!
M.Saarso: (Ei vasta küsimusele). Eesti Antarktika ekspeditsioon hakkab tiksuma nagu ?veitsi kell, õlitatult.
M.Soidro: Lõpetasite 1982. aastal Tallinna 21. Keskkooli?
M.Saarso: Oli õnne jah!
M.Soidro: ? enamik teie klassi- ja koolikaaslasi lõi 80ndatel laineid Tartu Riiklikus Ülikoolis. Teie aga sulistasite Tallinna merekoolis ja Leningradi hüdrometeoroloogia instituudis. Miks?
M.Saarso: Siin on mitu põhjust. Mul oli küll soovituskiri minemaks ülikooli geoloogiat õppima, aga ma tahtsin merendust õppida. Seda ülikoolis poleks saanud. Samal ajal kollitas sõjavägi ja Afganistan? (Ohkab) Mulle ei mahtunud pähe, et ma peaksin kaks aastat okupatsioonivägedes teenima.
M.Soidro: Sellest te täielikult ei pääsenud.
M.Saarso: Pääsesin suhteliselt kerge nahaga.
M.Soidro: ? sest osutusite “kergelt debiilseks”, nagu mitmed teisedki teie kuulsad tuttavad?
M.Saarso: Tõsi. Osutusin minagi natukene haigeks inimeseks. Ja ega ma tagantjärele seda ei kahetse ka.
M.Soidro: Mäletan teid keskkoolipäevist, Õpilaste Teaduslikust Ühingust. Mina uurisin kujundi struktuuri Gustav Suitsu “Tuulemaas”, teie?
M.Saarso: Mina uurisin sellist asja nagu sette transport merejääga. Lahtiseletatult: kuidas merejää tassib osakesi süvamerre.
M.Soidro: Töötasite Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ministrite Nõukogu Meteoro loogia ja Looduskeskkonna Kontrolli Komitee juures asuvas Tööpunalipu ordeniga autasustatud akadeemik Fjodorovi nimelises Rakendusgeofüüsika Instituudi Läänemere osakonnas.
M.Saarso: Instituudi nimi oli küll tol ajal keeruline, aga mul on alati olnud elus õnne tegeleda asjadega, mis mind huvitavad. Uurisin tol ajal, kuidas süvamere loomastik saab ookeanist energiat. (Vaatab vestluskaaslasele sügavalt silma)Tundub keeruline, aga planetaarses mõttes on see väga oluline teema.
M.Soidro: Mis sai edasi? Nagu ma aru saan, oli 80ndate aastate lõpus üleliidulises alluvuses olevas instituudis teadustöö tegemise võimalused avaramad kui Eesti Teaduste Akadeemias.
M.Saarso: Raske öelda. Tol ajal sai iga mees uurida seda, mis parasjagu pähe tuli. Muidugi olid teatud kaanonid, mille järgi tuli rivistuda. Näiteks sovjeedi-aja lõpul oli väga populaarne teema toitlustusprogramm. Kui keegi suutis sellele viidata, sai ta ka raha. Ilus ja loominguline aeg oli?
M.Soidro: Ja samas saite juba vene aja lõpus saksa rahadega “künda” mööda Barentsit ja Põhja-Jäämerd.
M.Saarso: (Üllatunult). Vastab tõele. See oli üks mõnus kokkusattumus,. Olime uurimislaev “Arnold Veimeriga” Kielis. Tuli üks ekskursioon, kellele tuli laeva näidata. Tänu 21. Keskkoolist saadud inglise keele oskusele olin mina giidiks. Pärast ekskursiooni küsisid nad minu käest: millega sa tegeled? Mina vastu, et merejääga. Nemad: kas ma ei tahaks neile Kielis ühte seminari pidada. No miks ma oleks pidanud keelduma? Ja pärast seda tehti mulle ettepanek osaleda Grööni mere ekspeditsioonil maailma kõige luksulikumal uurimislaeval. Laeval on 90 meest, pluss saksa kord ja töökus?
M.Soidro: Pärast seda olite te MS Offshore AS juhataja, jahtlaeva “Minna” kapten ja “Sodalicium” OÜ juhatuse esimees. Aga jõudkem “Lennuki” juurde! Kalevipoeg käis peaaegu maailma lõpus, teie ümber maailma. Kalevipojal polnud küll GPS-i – nagu te tabavalt ühes intervjuus olete öelnud -, aga tal oli teekaaslaseks üks kahtlane Lapi tark, Varrak, “tänu” kellele jäi Kalevipoeg ilma oma isa tarkuseraamatust. Kellest või millest jäite teie pärast ümbermaailmareisi ilma?
M.Saarso: (Pikk vaikus). Jaah? ma arvan, et päriselt ilma ei jäänud ma kellestki ega millestki. Aga mu elusaatust see reis tõesti muutis. Ka isiklikus plaanis.
M.Soidro: Kas see mäng vääris küünlaid?
M.Saarso: Kindlalt!
M.Soidro: ???
M.Saarso: Tagantjärele võib see tunduda spekuleerimisena, kuid juba lapsepõlvest saadik, mil ma hakkasin tegelema purjetamisega, ei tekkinud mul kordagi küsimust, kas ma kunagi pääsen Vaiksele ookeanile, kas ma pääsen Polüneesiasse. Alateadvus ütles alati – küll sa ükskord sinna saad! (Arutledes) Samas ei olnud ma lapsena nii ettenägelik ja optimistlik inimene uskumaks, et juba minu eluajal saab sinna minna sini-must-valge lipu all.
M.Soidro: Ümbermaailmareisi raskeim hetk oli teie jaoks ilmselt Antarktika-vaidlus. Mõistan teie isiklikku huvi ja igatsust selle kontinendi suhtes, kuid kas te vähemasti tagantjärele tunnistate, et sinna minek sellise laeva ja sellise meeskonnaga olnuks risk?
M.Saarso: Väga suur risk see kindlasti poleks olnud. (Sarkastiliselt) Meeskonna jaoks oleks see tähendanud teatavaid ebamugavusi; reis oleks läinud vähemalt kahe nädala võrra pikemaks. Külma ja märga oleks saanud hea portsu rohkem, kuid see elamus seal ära käia kaalunuks kõik need kannatused üles. Vaadakem tõele näkku, inimesi, kes saavad elus Lõunamandrit külastada, ei ole palju.
M.Soidro: Kas ma saan õigesti teie jutust aru, et ülejäänud meeskonna liikmed peale kapteni, teise tüürimehe Tiit Riisalo ja madrus Kaido Kama olid nannipunnid?
M.Saarso: Nii ei saa öelda! Kuna hääled jagunesid 3:3, oli minu voli otsustada, kas me Antarktikasse läheme või mitte. Aga meeskond on nagu kett, meeskond on sama tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Kui anda talle pinget, ei pruugi kett kohe katkeda. Küll aga näiteks kuu aja pärast, kui mõni mees oleks öelnud, et rohkem ta ei jaksa. Põhjuseid oli Antarktika-retke ärajätmisel kolm: huvipuudus, hirm tundmatuse ees ja inimlik mugavus. Need panidki paika ambitsioonid ja piirid, mis läksid mööda 57. laiuskraadi?
M.Soidro: Karmilt öeldud!
M.Saarso: Inimesi ei maksa kunagi süüdistada selles, kui nad midagi ei taha või kui neid midagi ei huvita.
M.Soidro: Kas te sama meeskonnaga võtaksite midagi samaväärset ette või jätaksite mõne mehe kaldale? Kas meeskond on sama monoliitne kui 19. märtsil 2001 kell 00.05 Pirita sadamasse jõudes?
M.Saarso: Sama meeskonnaga võtaks midagi vahvat ette küll! Meeskond oli (otsib sõnu)? huvitav! Meeskonnaga seoses olen ma toonud võrdluse konservimaailmast. Reisi alguses oli hetki, kus ma mõtlesin, et kuradi-kurat?Oleksid elukutselised meremehed peal, oleks kõik lihtne ja klaar. Aga siis me oleksime olnud kui rohelised herned konservipurgis. Kõik ühesugused? Aga Lennuki-meeskond oli nagu assortii-kompott: üks oli virsik, teine ploom ja kolmas õun? Tegemist on vaimselt rikaste inimestega. Ja samas ei tekkinud ühtegi tõsisemat tüli! Tüli selles mõttes, et näiteks kaks meest ei suudaks koos Ahvenamaa saart vaadata.
M.Soidro: Madrus Kaido Kama on ühes intervjuus öelnud, et suurimaks valearusaamaks Lennuki-reisist on selle põhjendamatu heroiseerimine. Ega teilegi vist eriti meeldi, kuid
teid kolm aastat hiljem maismaal endiselt kapteniks kutsutakse?
M.Saarso: Kapteniks nimetamist võtan kui hüüdnime, hetkel olen kapten vaid oma väikeses mootorpaadis. (Mõtlikult). Mõnel mehel on hüüdnimeks admiral ja ta ka ei solvu? Aga mis puudutab ülistamist, siis ma olen Kaidoga täpselt sama meelt. Minult on paljud meremehed küsinud, et kuidas see reis ikkagi oli? Mina olen vastanud, et reis nagu reis ikka. Ajakirjanduslikud katsed, et me olime surmaga silmitsi, on täiesti alusetud ja kohatud. Ma pean ennast normaalseks inimeseks. Ja kui ma olen kapteni rollis, üritan ma viia riskid miinimumini. Ülesanne oli tagasi tulla terve laeva ja tervete meestega. Samas ei kuulu ümber palli reisi konteksti sõna “seiklus”. Inimene, kes nimetab mind või ülejäänud meeskonda seiklejateks, eksib rängalt. Seiklus oleks see, kui me võtaksime koos kasti õlut, istuksime Tartu maantee otsa peale maha ja me ei tea kus õhtu meid leiab?
M.Soidro: Lennuki patrooniks oli president Lennart Meri, kellest Mihkel Mutt on kirjutanud nauditava raamatu “Rahvusvaheline mees”. Teid võib samuti pidada rahvusvaheliseks meheks, sest maailm(ameri) on teile loomulikuks elukeskkonnaks, nagu merendus ja mereuurimine üldse.
M.Saarso: Jah? Tegelikult olen ma ikka üks Eesti mees. (Arutlevalt). Samas ei piiritle ma kodu oma korteri seintega. Ka mitte linna või riigiga. Tegelikult olen ma vist tõesti selle planeedi kodanik, sest ma ei tunne ennast kuskil külalisena.
M.Soidro: Enne ümbermaailmareisile minekut tõdesite: “Minu vaat on tühjaks joodud. Kahte asja ei saa korraga teha: ümbermaailmareisi ette valmistada ja napsi võtta”.
Kas täiskarsklane oli reisil raske olla? Ehk lohutas teadmine, et kodusadamasse jõudes on täisvaat ootevalmis?
M.Saarso: Pärsi nii see ikkagi ei olnud, et täisvaat oodanuks Pirita sadamas. Aga see oli väga õige otsus! Kavatsen ka tulevikus sama joont kaptenina ajada. (Mõtiskleb). Oletame, et reisil oleks midagi juhtunud ja kapten olnuks purjus! Tegelikult laevas eriti viina ei võeta, kuigi on levinud arusaam, et meremehed on kõik suured napsumehed.
M.Soidro: Mõned inimesed arvavad, et te ei tohiks ka maismaal viina juua.
M.Saarso: Inimesel peab olema meetod, kuidas sisemine pinge välja lasta! Ma ei ole jõudnud sisemise äratundmiseni, et tervisejooks võiks õlleklaasi asendada.
M.Soidro: Veel eelmisel suvel olite te suures masenduses. Pereelu oli lörri läinud, paljud tuttavad, kes Lennuki-aegadel teiega ühel pildil peal tahtsid olla, olid selja keeranud. Tunneli lõpust ei paistnud valgust?
M.Saarso: (Pikk vaikus). Ma arvan, et seljapööramisest ei saa siiski rääkida. Inimesel ja inimsuhetes on tõuse ja mõõnasid. Meil kõigil on olnud aegu, kus ei lähe kõige paremini. Sealt ka see masendus.
M.Soidro: Ärme oleme masenduses, läheme Antarktika juurde! Läbi huumoriprisma: mille poolest erineb kavandatav Antarktikaekspeditsioon Christopher Robini ja Winnie
Puhhi “espitsjoonist Põhjanabale, kus kõik pikas reas lähevad üksteise järel, kus
püss peab korras olema ja kõik peavad Provianti kaasa võtma”?
M.Saarso: Ma arvan, et Christopher Robinil oli kõigis loetletud punktides õigus. Võibolla selle vahega, et Antarktikasse ei võeta püssi kaasa. Aga samas võetakse kaasa palju teisi asju, mis peavad korras olema. See raamat ei valeta.
M.Soidro: Hetkel on Antarktikas 27. riigi uurimisjaamad.
M.Saarso: (Vahele). 27 riiki on konsultatiivsed lepingupooled, kuid nendest kahel riigil oma jaama ei ole.
M.Soidro: Oma intervjuudes olete te Eestile eeskujuks toonud Bulgaaria, kellel uurimisjaam on lõunamandril olemas. Leidsite ka kellega võrrelda! Teisalt? kui nii vaene riik peab vajalikuks “Maa jahutussüsteemis” osaleda, siis miks-mitte ka meie?
M.Saarso: Nõus. Miks ma alati selle Bulgaaria näite toon? Sellepärast, et nende kulutused on umbes sama suured kui tulevikus meie omad. Eesti liitus Antarktika lepinguga 45. riigina. Vanad olijad jälgivad just meid ja T?ehhi Vabariiki erilise huviga. Aga t?ehhid ehitavad juba oma jaama?
M.Soidro: Kas pole kummastav, et ümbermaailmareisi jaoks sponsorite tengelpunga rauad avanesid, Antarktika-ekspeditsiooni puhul on need üksnes praokil?
M.Saarso: Põhjus võib olla selles, et Lennuki-reisil oli show-element olulisemal kohal. Reisiga ümber palli saavutasime me kolm asja: purjetasime Eesti lipu all, – nagu kord ja kohus, kõigi reeglite järgi, ilma kanaleid kasutamata -, ümber maailma, mis minu arusaamist mööda on üks tõsise mereriigi tunnus. Teiseks vahendasime Eestit maailmale ja kolmandaks maailma Eestile.
M.Soidro: Kui palju Lennuki-reis maksma läks?
M.Saarso: Koos “naha ja karvadega” 7,5 miljonit.
M.Soidro: ? ja Antarktika-ekspeditsiooni eelarve on 26 miljonit?
M.Saarso: Juba 27, ümmarguselt 30, aga sellest üle see ei lähe.
M.Soidro: Ühes intervjuus te mainisite, et ekspeditsioonile minejate valikul on üheks põhitingimuseks hea tervis. Milles küsimus!? Tuleb üks tervisest pakatav rahajõmm, virutab miljoni lauale ja mured murtud?
M.Saarso: Päris nii see ka ei käi! Seda peaks väga tõsiselt kaaluma, sest rahajõmmi koht tuleks teaduse arvelt. Lennukile võis kandideerida iga mees igalt elualalt, Antarktikas koosneks meeskond teadlastest, laeva meeskonnast, arstist ja kokast. Loomulikult on vajalik, et tervis oleks korras. Korras tervis ei tähenda sugugi seda, et mees ei võiks prille kanda. Las ta kannab! Aga tal ei tohi olla selliseid haigusi, mis võivad ootamatult välja lüüa. Näiteks süda. Isegi pimesool võib seal olla tõsine probleem.
M.Soidro: Oma sõpradega lohutame me üksteist ebaõnnestumiste puhul väitega, et elus juhtub nii mõndagi. Et universumi seisukohalt ei ole sellel altminekul mingit tähtsust. Kui Antarktika-projekt peaks ebaõnnestuma, siis teie vist nii väita ei saaks?
M.Saarso: (Irooniliselt). Mis see universum tavainimesele on? Ka väga lugupeetud inimesed toovad globaalses võtmes näidetena Soomet ja Rootsit? Eesti seisukohalt oleks see suur kaotus. Kas nüüd terve maailm sellest haavata saaks, ei julge ma väita. Aga me ei saa olla lõpmatuseni rehepapid, kes üksnes midagi saavad.
M.Soidro: Või nagu Imbi ja Ärni!
M.Saarso: Just nimelt. Peame ka midagi vastu andma, et siin maamunal ausalt eksisteerida.
M.Soidro: Loodan, et teie unistus täitub! Aga mis saab pärast seda? Kas teil on veel mõni sama suur unistus ümbermaailma reisi ja Antarktika ekspeditsiooni kõrval, mis raudselt selles elus tuleb teoks teha?
M.Saarso: (Unistavalt). Selle aja peale olen ma juba nii vana inimene?
M.Soidro: ? et oleks paras aeg kahe kasukaga ahju peale kobida?
M.Saarso: Kas nüüd just ahju otsa, aga maale ja kasvuhoonesse küll. Tahaksin pärast seda veel oma ainsa huvialaga – aiandusega tegeleda.
