MS: Härra Manitski! Lahkusite sõjakeerises 11-kuusena Eestist, siitsamast Viinistust. Kuidas teile tundub, kas 60 aastat hiljem on meri sama sinine, muru sama roheline ja salaviina äri lokkab sama hästi kui Soome keelusea duse aegu aastatel 1919-1932?
JM: (Pikk vaikus.) See on vale, et lahkusin 11-kuusena. Olin-18 kuune! Kuigi olulist vahet ei ole, sest sellises vanuses laps ei mäleta suurt midagi. Aga seda ma loodan küll, et meri ja taevas on sama sinised ja muru sama roheline. (Muheleb.) Võibolla vaid äritegevus on tänapäeval teistsugune kui siis?
*
MS: Maestro Ivan Orav, kes 1. septembril tähistas oma 95. sünnipäeva, meenutab oma mälestustes paadipõgenikke: “Just hetk tagasi oli minust mööda kärutanud kaks noorukit, üks vanem, teisel piimavõru ümber suu. Aga juttu ajasid nad niisugust, et anna aga olla! “Me peame uude ühiskonda sisse sulama,” ütles üks. “See on edu pant”. “Hakkame uurima valimissüsteeme,” rääkis teine. “Tead, Jaan, ma mõikan sellest nii mõndagi”. Need kaks noormeest olid Rein Taagepera ja hilisem ABBA laulja Jaan Manitski”.
Tuleb tuttav ette?
JM: (Vaatab vestluskaaslast kui kohtlast.) Nüüd ma sattusin küll segadusse ja suuda täpselt selle küsimuse tuuma tabada?Laulja ei ole ma küll kunagi olnud, see on vale arusaam? (Taibates.) Aga kui mõni usub, et ma olen ABBA trupis esinenud, siis las ta olla. Siis on ju midagi lastelastele rääkida. Aga kümneaastane koostöö mul ABBA inimestega oli. Kuid see puudutas üksnes majanduslikku külge. Nagu on teada, olid nad edukad nii lauljatena kui ka investeerijatena. Mina tegelesin viimasega.
*
MS: Unustagem ära folkloor ja hetkeks ka ABBA! Siiski: minu meelest olete te koos Rein Taageperaga kaks neist vähestest väliseestlastest, kes on sulandunud – ja mis peatähtis! – andnud oma panuse postsovetlikust ühiskonnast väljatulemiseks. Kas ma eksin?
JM: Mingil määral kindlasti. Paljud ei ole ju Eestisse tagasi kolinud, aga nad on Eestile kasulikud olnud. Ja ma olen veendunud, et selliseid on tuhandeid. Seda minu panust ei ole mõtet suurendada, vahest olen lihtsalt kodu-Eestis kergemini kohanenud. Pealegi ei olnud ma väga kaugel ning Rootsis olles suhtlesin ka kodumaal olevate sugulastega. Kui ma jõulude ajal 1989 taas Eestisse jõudsin, ei üllatanud mind suurt midagi. Emotsionaalselt oli alguses küll raske.
*
MS: Midagi teie hinges siiski kripeldab?
JM: Lugesin huviga “Äripäevast” 1994. aastal, et ma sain oma taasiseseisvumisaegse tegevuse eest tänutäheks Eesti kodakondsuse? Minu teada olen ma Eesti kodanik 1942. aastast. Tõsi, mina ja Toomas Hendrik Ilves olime esimesed, kes muust kodakondsusest loobusid ja ainult Eesti kodakondsuse säilitasid.
*
MS: Samas – parafraseerides Vaino Vahingu näidendit Jaan Oksast – olete te Taageperaga “kaks, kes ei ole mahtunud kivile”. Selles mõttes, et tunnustus ja tänu on teil riiklikul tasandil saamata jäänud.
JM: (Pahaselt.) Kuidas nii? Mis saamata? Mul ei ole midagi saamata jäänud! Mul on kõik olemas! Millegist ma küll puudust ei tunne. Ma olen saanud riiki teenida, lähemaid inimesi aidata ja olen enam-vähem rahul.
*
MS: Olen tutvunud kõigi kättesaadavate allikatega, kus teie elulugu kirjas. Vinged firmad (International Business Machines, Industi Finants AB, INFINA AB ja Institutet for Foretags Ledning SA) ja tähtsad töökohad! Ometigi ei saa me üle ega ümber ansambel ABBA-st, kelle ärijuht te kümmekond aastat olite. Rääkige palun see vahva seik lahti!
JM: Pärast ülikooli lõpetamist läksin ma tööle IBM- i, kus töötasin esimesed neli aastat raamatuspidamise finantsosakonnas. Aga IBM-is saab karjääri teha üksnes müügiosakonnas. Nii tegin minagi. Läksin turustamise väljaõppele ja sain endale oma kliendid. Pangad ja kindlustusettevõtted. Usun, et tulin selle tööga võrdlemisi edukalt toime. Pärast kaheksat aastat pakuti mulle tööd Rootsi Swedpangas. Asutasime praeguse Hansapanga omaniku all väikese uue ettevõtte, kus pakuti tollal väga moodsat teenust – äsja Ameerikast Euroopasse jõudnud liisingu- ja faktooringuuuringuid. Julgen öelda, et ka selle asjaga tulin ma päris hästi toime, sest paari aastaga kosus see väike ettevõte päris hästi. Paraku oli pangandus tollal väga vanamoodne, kuhu uuendusi oli raske sisse viia. Seetõttu jäi mulle see ettevõtte kitsaks. Mäletan, et ühe suvepuhkuse ajal istusin ma maal ja tegin põlve otsas valmis ühe äriplaani, mis põhines erakapitalil ja oli täiesti iseseisev. Plaan tundus huvitav ja ka turg oli selleks olemas. Vaja oli vaid meeskonda ja kapitali! Pöördusin mõne suurema börsiettevõtte poole, aga neil ei olnud oma otsuse tegemisega kiiret. Samal ajal tegutses ABBA-grupp. Ka majan duslikult väga edukas, teenides aastas sadu miljoneid? Võtsin julguse kokku ja helistasin ABBA mäned?erile Stig Anderssonile. Kohe ma sinna löögile ei saanud, sekretär oli ees. Aga kuidagi õnnestus mul sinna majja sisse murda ja temaga kohtuda. Esitasin oma plaani, see tundus neile huvitav ja ei läinud päevagi kui nad pakkusid mulle aluskapitaliks 5 miljonit Rootsi krooni. Tegelikult ei ole see 5 miljonit suur raha, see oli meil piltlikult öeldes mõne päevaga ära paigutatud? Siis tuli veel 5 miljonit juurde, panin meeskonna kokku ja hakkasime tegutsema! Pärast kümmet aastat oli see Stockholmi börsil noteeritud ettevõte, mille bilanss oli kümnetes miljardites kroonides ja aastakasum üle saja miljoni krooni. (Muheleb.) Päris kopsakad numbrid?
*
MS: Loodetavasti loeb meie vestlust ka põlvkond, kes ABBA hiilgeaegadel “püksi tegi” või veel sündinudki polnud. Iseloomustage palun Agnethat, Friedat, Björni ja Beni!
JM: Väga toredad inimesed!
*
MS: Ma olen alati öelnud, et raha ei ole elus peamine. ABBA aga laulis “”Money, money, money”. Kummale poole teie kaldute, ABBA või minu poole?
JM: (Mõtleb pikalt.) Ma ütleks ka, et raha ei ole kõige tähtsam. Kindlasti on tähtsamaid asju, nagu näiteks tervis. Aga ega see paha ei ole, kui raha on! (Kavalalt.) Raha on väga tore asi. Aga kui teda suurde hunnikusse laduda, siis on see nagu sõnnik, mis hakkab mädanema ja haisema. Nii nagu sõnnikut, tuleb ka raha põllule laiali ajada. Siis on raha fantastiline asi.
*
MS: Suurepärane võrdlus! Tulite Eestisse tagasi juba 1989. aastal. Läks vaid paar aastat ja teist sai küllaltki ootamatul 1992. aasta kevadtalvel välisminister. Kuidas see õigupoolest juhtus?
JM: (Kimbatuses.) Kuidas see juhtus? Noh, Lennart Meri oli välisministri ametist lahkumas?
*
MS: Tulen teile appi, härra Manitski! Olen kuulnud kahte legendi. Üks räägib sellest, et Lennart Meri nõustus välisministri kohalt tagasi astuma vaid tingimusel, et tema mantlipärija on Jaan Manitski. Teine lugu aga pajatab sellest, et tollane peaminister Tiit Vähi kuulas tollaseid välisministeeriumi “poisse” Jüri Luike, Indrek Kannikut, Tiit Pruulit ja Mart Nutti tähtsa valiku tegemisel. Kas nendel legendidel võib tõepõhi all olla?
JM: Noh, võibolla mingil määral. Kuigi ma seda tausta ei tea, olen ka mina nii aru saanud, et välisministeeriumi poistel oli mind toetav roll. Mis aga puudutab Lennart Meri, siis temaga olin ma Brüsselis juba varem tuttavaks saanud. Tema ametist lahkumine ja minu ametisse nimetamine käis tollal millegipärast Toompeal ülemnõukogu ees. Lennart keeldus tõepoolest lahkumispaberile enne alla kirjutamast kui samal paberil ei olnud minu ametisse kinnitamise allkirja.
*
MS: Mis sai edasi? Kui ei olnuks teie finantssüsti Isamaale 1992. aastal, kas me siis saanuks läbi aegade kõige efektiivsema valitsuse?
JM: (Üllatunud.) Mis te mõtlete süsti all? Isamaa valimiskampaania toetamist. (Keerutab.) Sellest ei tea ma midagi. 1992. aastal olid kahed valimised, presidendi ja riigi kogu valimised. Ma ei usu, et minu väiksel panusel suurt tähtsust oli. Aga eks igaüks toetanud neid jõude, kes talle tähtsad olid. Uued noored jõud, uued mõtted, värskendust oli vaja! Sellega ei taha ma väita, et teistes nimekirjades olevatel kandidaatidel poleks värskeid ideid olnud.
*
MS: Läbi huumoriprisma: ka koonukad ja rahvarinne olid tollal “popid ja noortepärased”?
JM: Noh olid? Minu hinnangul oli eelkõige siiski Isamaad valitsusse vaja. Hinnangu annavad muidugi ajaloolased, aga kui me vaatame selle viimase kümne aasta arengut, siis alusepanija oli ikkagi see taasiseseisvumisjärgne esimene riigikogu ja valitsus Ja me ei tohi unustada ka meie tollase presidenti rolli.
*
MS: Jätkakem legendidega! Kas vastab tõele, et juba 1992. aasta suvel te väitsite, et: “ma võin mürki võtta, et poisid teevad selle valitsuse ära”?
JM: Ma ei tea, kas need just täpselt minu sõnad olid. Aga mul oli kindel usk, et nad on võimelised ja neile tasub panus panna.
*
MS: Aga miks te ise ei kandideerinud riigikogu valimistel? Te oleksite kindlasti saanud hea asetuse nimekirjas, võibolla ka ministrikoha.
JM: Ma võtsin välisministri ameti vastu, et täita neid ülesandeid kuni riigikogu valimisteni. Pärast valimisi tundus, et tegijaid ja kes väga tahtsid seda ametit, oli teisigi? Ka väga sobivaid inimesi. Tõsi, mulle pakuti võimalust kandideerida, pakuti uues valitsuses ka üht teist ministrikohta (ilmselt majandusministri kohta, M. S.). Arvasin, et on teisi inimesi, kes sobisid sinna väga hästi. Pealegi olid mul teised plaanid. Kui ei oleks vahele tulnud töötamist erastamisagentuuris, oleks ma Eestist taas lahkunud.
*
MS: Pärast ministriametit töötasite Erastamisettevõtte nõukogu esimehena, hiljem Erastamis agentuuri nõukogu aseesimehena. Teid meenutatakse kui väga head diplomaati, kes mõjutas väga palju “hundiajastu protsesse”. Teie kommentaar?
JM: Ei ole minu hinnata, kui suur panus minul oli ja kuidas me sellega toime tulime! Võib vaid meenutada, et milline olukord sellel ajal, kümme aastat tagasi oli? Kuidas ettevõtted seisid, kuidas turg oli kadunud. Puudus oli kapitalist, kogemustest. Aga eelkõige oli ajast puudus, sest kõigil oli kiire? Tuli luua Läänega uued sidemed. Võibolla mul oli tõesti mingi roll ja võimalus aidata.
*
MS: Kas te tahate vastate küsimusele, miks 1995. aastal taas peaministriks saanud Tiit Vähi teile sellelt ametikohalt rahvakeeli öeldes “kinga andis”?
JM: (Ei tundu eriti siiras.) Ei tea! (Naerab.) No ma ei tea, kas ta seda tegi. Ma arvan, et poliitikud tahtsid seda asja ise üle võtta. Aga õnneks suurem osa tööst oli juba tehtud. Solvunud ma ei olnud, sest oma töö olin ma 1995. aastaks ära teinud.
*
MS: Pärast seda sukeldusite te eraettevõtlusse ja olete “Eesti Päevalehe” 50 %- line omanik. Ega see vist eriti tulus äri ei ole? Nagu ei olnud ka vene majanduskrahhi ajal põhjakõrbenud Viinistu kalatööstus?
JM: Kunagi ei saa kõiki tegevusi tulu peale orienteeruda! (Optimistlikumalt) Tähtis on, et “Eesti Päevaleht” varsti jõuab kasumisse – selles olen ma veendunud. Veel tähtsam, et ta on püsinud ja arenenud. Et tänu temale ei ole monopoolset turgu. Ma kardan, et mõned tegijad hea meelega saavutaksid monopoolse seisu päevalehtede turul. Mina püüan seda igal juhul takistada.
*
MS: Palju te omanikuna sekkute lehe sisusse ja juhtkonna väljanägemisse? Läbi huumori prisma: kas peadirektori Aavo Kokka blondeeritud pea on teie ja teise suuromaniku H. H. Luige otsus, mis kuulub täitmisele?
JM: (Naerab südamest.) Kas on blondeeritud? Ei ole teadlik sellest! Tema juuste värvi ja lehe sisusse ma ei sekku. Aga juhtkonna paikapanemisse küll. See on omanike kohustus.
*
MS: Ja nüüd me jõuamegi tagasi Viinistusse, kus te 180. asukaga vallas annate tööd pea pooltele tööealistele inimestele. Viinistusse, kus teil neljas hoones asub Eesti suurim erakunstikogu, mis kõigile huvilistele avatud.
JM: (Arvutab.) Tööealisi inimesi on Viinistus 60, aga kahjuks ei ole kõik töövõimelised. Aga mul on hea meel, et ma olen saanud töötegemise võimalust inimestele pakkuda. Külas elu säilitada. Vahepeal jäi seal elu seisma. Pood suleti, postkontorit taheti kinni panna ja bussiühendus oleks kadunud. Aga nüüd küla jälle elab!
*
MS: Härra Manitski! Miks te olete nii hea inimene?
JM: (Kimbatuses.) No ma ei tea, kui ma saan teha seda, mis mulle meeldib ja sellest ka teistel kasu on, siis on mul väga hea meel.
*
MS: Ikkagi! Valmistasin meie vestlust päris põhjalikult ette, aga mitte keegi – isegi pika punnitamise peale! – ei pidanud vajalikuks öelda teie kohta mitte ühtegi halba sõna?
JM: Seda tuleb teistelt küsida.
*
MS: Mis saab edasi? Kas eesti ühiskond on sedavõrd rikas, et lubaks teil tegeleda üksnes metseenlusega? Tudengid maalivad Mohni saarel, seenekasvatus töötab, tegelik kunstimuuseum on meil tänu teile juba olemas. Kas teil oleks veel jaksu, et aidata meid saamaks tõelisteks eurooplasteks?
JM: Eesti rahval on 14. septembril võimalus otsus tada, kelleks ta saada tahab. Ma olen ise kindel oma valikus ja ma siiralt loodan, et enamus eestlasi on samuti selle valiku juba ammu, 12 aastat tagasi teinud. Siis, kui rabeldi ennast vabaks, et suunduda sinna, kuhu me õigupoolest ajalooliselt ja hinge poolest kuulume. Mulle oleks väga suureks pettumuseks, kui rahvas “Ei!” ütleks.
*
MS: Kas me võimegi lõpetada nooreestlaste lipukirjaga, et olgem eestlased aga saagem ka eurooplasteks!
JM: Sobiks väga hästi!
