6. oktoobril 1992. aastal andis president Lennart Meri Toompeal Riigikogu ees ametivande. Meil oli taas riigipea, kuid puudus institutsioon, kes selle “pea” soove aitaks ellu viia. Lennarti lähimad mõtte- ja võitluskaaslased, “välisministeeriumi poisid”, olid ju suundunud kergendustundega parematele jahimaadele – Toompeale, Riigikokku ja valitsuse juurde. “Andke mulle inimesi,” palus president esimese tööpäeva õhtul, kui ta sai teada, et Kadrioru “esindusmeeskonna” moodustasid kaks käsundusohvitseri, kolm turvameest ja mõned inimesed valimised võitnud Isamaa valimisstaabist.
Kadrioru kantselei uks oli kutsuvalt irvakil. Puhvetis müüdi Bre?nevi ajal villitud konjakit ja Krakowi rasvast suitsuvorsti, lossi teise korruse fuajees laiutas raamatulett, kus üks tädike kord nädalas halvale paberile ja lugeja keskmisele maitsele orienteeritud trükiseid müüs.
Oli aasta 1992 ja maailma vägevad õnnitlesid Lennart Meri riigipeaks saamise puhul. Meie töökas, kuid kogenematu meeskond püüdis palehigis kõigile neile õnnitlustele vastata. Kõige olulisematele inimestele saadetavad tänukirjad vaatas president isiklikult üle. Nii ka Rooma paavsti puhul. Loomulikult ei meeldinud Lennartile ebamäärast värvi ümbrik ja turvamehe konarlike varesejalgadega kirjutatud aadress. Ta teatas: “Kleepige siia paar marki ka süljega peale ja saatke teele! Paavst ootab juba!” Järgmisel päeval soovis ta igaks juhuks veel kirja teksti kontrollida. Turvamees oligi paar marki peale kleepinud ja autojuht kibeles kirja juba postkontorisse viima. Kui ümbrik Lennartile toodi ja ta marke nägi, säras ta nagu kevadine päike – kiri paavstile ja tavalise postiga!
Meie saime aga targemaks ja mõistsime, et on ikka vaks vahet, kas saata kiri Rooma paavstile või maale vanaisale!