AUTASUSTATUD JA NUTIKAS: President Kersti Kaljulaiu graatsiline käsi surus Mart Nutile äsja rinda hinnalisemat sorti medali, Riigivapi II klassi teenetemärgi. Teise samasuguse sai Eiki Nestor, kuna salapärastel asjaoludel on need kaks olnud kõige pikema staažiga riigikogu liikmed. Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas meelitasid ordenikavaleri kohale ja keerasid ukse seestpoolt lukku.
Mart Nutti pole tegelikult üldse raske kuhugi meelitada, sest olgu muuga, kuidas on, head seltskonda ja sõpradega istumist ta armastab. Seda kõike võib sooritada Balti Jaama turul, Humalakoja kõrtsis, sest siit astub igasuguseid läbi.
Marek Reinaas (M.R): Kõigepealt soovin sulle palju õnne! Ilus medal.
Mart Nutt (M.N): (Hakkab kohe nalja viskama) Aitäh, see on küll taaskord möödas, aga tulevane on ees.
M.R: Vaata, sa oled kevade alguses sündinud ja kõik need, kes on sündinud sel päeval, kui kevad sündis, on tavaliselt hirmsad rüblikud. Kas sinu kohta võib seda sama öelda?
M.N: Arvan küll, et võib. (Mõtleb) Ma arvan, et olin täiesti väljakannatamatu laps. Minu esimene sõna, mida esivanemad mulle meenutavad, ei olnud mitte „ema“, vaid „tüdruk“. Mida ma omakorda ei osanud välja hääldada, vaid ütlesin „tigud“. Aga mõtlesin „tüdruk“.
M.R: Seega, sul on prioriteedid paigas olnud esimesest sõnast peale.
M.N: (Muheleb) Sinna ei ole küll midagi parata.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Kas sa tegid koolis kõvasti pahandust ka, kui väidad, et olid väljakannatamatu?
M.N: (Elavneb) Huvitaval kombel olin pahandusetegija väikestes klassides, aga muutusin suhteliselt normaalseks inimeseks teismeliselt. Paljudega on just vastupidi. Teismelised pööravad ära, aga mina ei pööranud… Minu uus hingamine algas siis, kui nõukogude võim otsa sai.
J-K.R: Oot, millega sa siis koolis õieti hakkama said?
M.N: (Rehmab käpaga) Oi jummal, mingeid selliseid asju, et oleks miilitsaauto segi peksnud, ma ei teinud. Ma olin lihtsalt jõle tüütu. Ma räägin teile ühe loo. Ma olin 3-aastane. Ema-isa viisid mind külla – ja mina kuulsin, et üks vanem daam ütles, et jälle see hull laps toodi kohale. Et nüüd on kogu õhtu rikutud. No mida? Mis ma siis tegin? Midagi ei teinud! Mulle meeldisid nii mõnedki tüdrukud, kes ei olnud nii noored kui mina, aga siiski noored. Ma armastasin nende kingapaelu kinni siduda ja selliseid tempe teha. Pange tähele, mitte siis, kui neil kingad jalas olid, vaid salaja, kingad kokku. Ja siis mängisin autoga vaiba peal ja mammid kukuvad arutama, et kes oleks võinud arvata, et nii heast perekonnast ja nüüd siis niimoodi. Mammi lobiseb, laps kuuleb. Laps ei saa millestki aru, arvab mammi. Aga minu kannatus ei pidanud vastu ja ma käratasin, et no mis siis juhtus? Ja siis said ka tädid aru, et laps saab väga hästi aru.
J-K.R: Räägi, kuidas sa pioneeriks läksid.
M.N: Väga lihtsalt, seoti kaelarätt kaela ja oligi küpse! Muuseas, ma ei saanud tookord tegelikult arugi neist, kes ütlesid, et nemad ei hakka pioneeriks. Miks ei hakka, nii tore ju – mingi kambavaimu tekitamine ja koos jauramine!
(Mõtlikult) Ma arvan, et 10–12-aastasena ei pannud ma pioneeriks olekut ja nõukogude võimu lihtsalt kokku. Oli tore kuuluda mingisse noortejõuku ja teine asi oli Moskva – ei pannud neid ühte karpi kuidagi. Ma ei ole kunagi tagantjärele seletanud, et ma häbenen, kuidas olin pioneer. Ei häbene, see on naeruväärne. Väga paljud, kes Saksa Hitlerjugendisse läksid, ei läinud selleks, et holokausti teostada. Kindlasti nad ei mõtle nii. Sai laagris käia, sporti teha… Neid inimesi, kes läksid teadlikult pioneeriks, et neist saaksid nõukogude võimu jäägitud teenrid – no seda ei mõelnud vist eriti keegi.
M.R: Ülikooliaeg oli sul see aeg, kus vaikselt hakati õõnestama nõukogude võimu, käidi öösiti ja õhtuti Pirogovi jalamil õlut joomas ning salaja sinimustvalget lehvitamas. Sa ju kuulud sinna kampa, kes seal Pälsoni ühikas märatses?
M.N: (Teatava uhkusega) Muidugi! (Kõhklevaks muutudes) Kuigi ma ei tea, kas seda märatsemiseks nimetada saab. Ma ütleks, et see märatsemise kategooria määriti külge väljastpoolt. Tudengielu on vist igal pool ja igal ajal ühesugune. Kõige halvem, mida ma tean tudengielust maailmas, oli ilmselt Iraanis 1979, kus Ameerika saatkond ära vallutati. Aga teisalt, seal ei juhtunudki midagi muud, kui tudengid elasid oma ettekujutust vabadusest niimoodi välja. Minu ülikooliaastad olid küll hilisemad kui 1979, aga meie ja praegused tudengid – mis seal ikka teistmoodi on? Võim on teistsugune. Kui võim ei ürita sind liiga kapseldada, siis ma arvan, et ei juhtugi midagi.
J-K.R: Sa ei ole ülikoolis sigadusi teinud, väidad praegu? Ei usu.
M.N: (Naeratab laialt) Vähemalt mul ei ole meeles, ju siis ei olnud nii suured sigadused.
M.R: Mis kambas seal ülikoolis siis olid? See on ju ülimalt tähtis.
M.N: No see oli ju vanusega määratud. Mart Laar oli minust kaks aastat vanem. Valdur Ohman oli minust aasta vanem. Ago Pajur oli minust kursus taga, kuigi minuga ühevanune, sama ka Tõnis Lukas. Andres Herkel oli paralleelkursusel. Vilja Laanaru, kes hiljem muteerus ja kellest sai pärast Vilja Savisaar, õppis paralleelkursusel psühholoogias. Selline see seltskond oligi, keda mina mäletan ja kes mind mäletavad. Lauri Vahtre samuti.
See oli võrdlemisi homogeenne seltskond. Ma võib olla mõnede inimeste nimesid ei taha mainida, kelle puhul me teame, et läksid tööle kuhugi kolmetärnilisse asutusse või kes tegid mingil muul põhjusel karmid valikud. Aga isegi isikute puhul, kelle suhtes meil olid kahtlused, et nad võivad olla koputajad, ei tekkinud ühtegi jama. Ilmselt nad ei koputanud tegelikult.
J-K.R: Vanemad olijad on pajatanud, et ette tuli tüüpe, kes andsid end koputajana kenasti üles, et päästa kogu ülejäänud seltskond. Midagi ei koputanud, nad mängisid lolli lihtsalt. Ei tea…
M.N: (Aeglaselt) No mina ei teagi ühtegi korda, kus tudengi kaebamise peale oleks me kursusel tulnud mingi jama. Küll aga tean seda, et jama tekkis muudel põhjustel. Rünno Vissak, kes oli minu kursusekaaslane, visati näiteks ülikoolist välja. Aga mitte sellepärast, et ta oleks kuskil midagi rääkinud, vaid ta käis Jüri Kuke matustel ja see oli ilmselgelt liig.
Ma vaid kujutan ette, kui palju jamasid oleks võinud juhtuda, kui ette oleks kantud. Nii mõnedki oleks võinud ülikoolist lennata, et nad täis peaga ühikas saksa marsse laulsid. Mida tehti ju massiliselt.
J-K.R: Igasugu imelisi inimesi leidus ka, kelle füüsiline konstruktsioon on teistsugune, näiteks Riho Nassar, kes Võru kolonnis toimetas ja lõpuks küllaltki kõrgelt alla pudenes ning imekombel ellu jäi.
M.N: Muidugi, ta oli jälle kaks aastat minust vanem. Tema kõrval oli ikka ka Jüri Leesment, tuntud eesti poeet ning isamaaliste lugude sõnade autor. Aga Nassariga on nii palju juhtunud, et see, et see vend elus on, on üks maailmaime.
M.R: Paljud inimesed, kes ei ole ise ajalugu õppinud, usuvad tänapäeval, et see oli partei ajalugu.
M.N: (Rõhuga) Vaat ei olnud. Ajalugu oli Tartu Ülikoolis väga kvaliteetne eriala, meil olid väga professionaalsed õppejõud, kes ei löönud väga risti ette, mida rääkida. Nimetame siin Helmut Piirimäed, Helmut Ligi, Kaido Jaansonit, Sulev Vahtret, Märt Tänavat. Ütle nüüd nende kohta, et nad olid mingid punased, sorry, nemad olid esimesed, kes 88. aastal ütlesid välja, mida nad sellest ühiskonnast arvavad.
Üks asi, mille eest ma olen tohutult tänulik kogu nõukogude süsteemile, on see, et mul on kõrgharidus – sest mul võibolla ei oleks olnud viitsimist ülikooli ühe raksuga läbi teha, kui sõjaväeteenistus ei oleks kohutanud. Mõte, et lähen kuskile karuperse aega teenima ja tulen sealt tagasi…
J-K.R: Aga ometigi juhtus see, et sa 1985 või 86 astusid komparteisse.
M.N: See oli vist 1986, ma olin siis ülikoolis ja tahtsin aspirantuuri minna. Ning peale aspirantuuri suundusin Vabaõhumuuseumisse tööle. Aga väga selge küsimus oli, et kas sa valid, kuhu sind suunatakse tööle või ei vali. Nii lihtne see oligi. Kui sa väga pressid, et kas ma põen seepärast, siis ütlen, et ei põe, ma ei teinud kellelegi kurja.
J-K.R: Muuseas, KGB kindral Sillari teatas kunagi, et ta tegi kõik, et kagebeelaste nimekiri avalikuks ei saaks, sest ta kuulutas, et eesti rahvas ei elaks seda teadmist üle, mis seal nimekirjas oli. Parem võtta puhas leht.
M.N: (Kehitab õlgu) Mõtleme seepeale, kuidas Ida-Saksa agentuuri nimekiri läks Lääne-Saksa julgeoleku kätte, aga meediale seda välja ei antud. Et muidu oleks valla pääsenud pidev nõiajaht, mis ilmselt on ühiskonnale hukutavam. Sakslastel oli see juba pärast sõda olnud ka, kui jahiti märkimisväärset osa inimestest. See nõiajaht toob endaga kaasa selle, et kõik kahtlustavad kõiki. Mida me ei tea, seda me ei tea ja siin on küsimus, kas me tahamegi teada.
J-K.R: Kunagi olid sina see tegelane, kes nõudis, et kõik avalikustataks.
M.N: Ma tegelikult arvan seda põhimõtteliselt ka praegu.
J-K.R: Aga mis siis oleks juhtunud?
M.N: Hea küsimus, aga me ei tea vastust. Eesti oli ilmselt paremas olukorras kui Ida-Saksa. Minu arvates tuleks avalikustada inimesed, kelle tegevuse läbi teised kannatasid. Kriteerium on selles. Mitte et keegi käis veksaga kuskil reisil ja andis allkirja, et kannab ette omavahelistest juttudest. Sest kas ta kandis, ei tea. Siin hakkab see selektsioon, mille puhul mina ei ole valmis olema kohtumõistjaks.
Sillari küsimuse mõte oli oma ametkonda puhtaks pesta. Kui KGB üritab ennast puhtaks pesta, siis mina ei järelda sellest, et kõik inimesed, kes on selle süsteemi ohvrid olnud, peavad ühtviisi kannatama. Sellega ma nõus ei ole.
J-K.R: (Kuulatab, kuidas baaris muusikat vahetatakse) Kuule, mis muusikat te ülikoolis kuulasite?
M.N: (Vehib käega) Igasugust, kõike, mis oli kättesaadav. No ega nõukogude võim ei suutnud takistada lääne muusika jõudmist meieni.
J-K.R: Diskol ikka käisid tüdrukuid sebimas?
M.N: Ei käinud, need mulle ei meeldinud! Kõik tüdrukud leidsin mujalt. Muusika suhtes mul suurt eelistust ei olnud, mingi asja väga fänn ma ei olnud.
M.R: Need 1980-ndad, jupp aega on neid jälle välja kaevatud. Eks ole põnev aeg ka.
M.N: Ma arvan, et see on üldse Eesti ajaloos kõige ägedam aeg, mis võimalik. See oli täiesti spontaanne elu.Tagantjärele võib olla püütakse seda vaadata kui korraldatud või omamoodi reglementeeritud epohhi, aga ei! See oli tavaline elu. Võin muidugi öelda seda, et oli terve seltskond tüüpe, kes kas argusest või omaenda positsioonist lähtuvalt Eesti riiki ei tahtnud. Aga mingil hetkel jooksid nad sellega kaasa, sest muud ei jäänud üle.
M.R: Sel ajal ju ei teadnud keegi, mis saama hakkab. Käisid Humalas, õppisid ülikoolis, käisid plaadimäel. Mitte keegi ei olnud üdini halb ega üdini hea, tavalised kärsad…
M.N: No mida ma julgen öelda oma tudengipõlve kohta, on see, et ma ei tunne peaaegu ühtegi inimest, kes ei oleks iseseisvat Eestit tagasi tahtnud. Kõik tahtsid. Kõik tahtsid vene võimust lahti saada. Mismoodi see praktikas välja näeb, seda ei osanud keegi öelda.
J-K.R: Kuidas juhtus lõpuks ikkagi nii, et sa sattusid riigikokku ja olete Eiki Nestoriga seal pikimalt viibinud tüübid?
M.N: (Naerab) He-he-hee! Ei mina ega Nestor mõelnud aastal 1988, et me hakkame kunagi riigikogusse saama. Siis polnudki sihukest asja. See oli paratamatus. Mina julgen öelda küll, et aastail 1991–1992 oli olukord, kus mõtlesin tõsiselt, et kes siis sinna nüüd üldse lähevad. Siis kuidagi sai otsustada, et vaja!
J-K.R: Ma ka mäletan, kuidas seda riiki tehti. Vaat see oli tõeline punk. Magamata ööd, kui riigikogu puhvetis rüübati igasugu jooke ning hüpati aegajalt laudade peale.
M.N: Mida ei olnud koosseisus 1992–1995? Esiteks ei olnud juntimist, seda lõputut lolli vaheaegade võtmist, asja tehti südamega. Ei hakatud obstruktsioone kasutama lihtsalt selleks, et ennast näidata. Teine asi, et ajakirjanikud istusid puhvetis koos parlamendisaadikutega ja kõik räägiti kohe ära. Ja keegi ei keeranud kellelegi käru. Hiljem hakkas see pasunasse andmine. Lapsajakirjanikud – nii 20-aastased neiud – ja noored poliitikud, kes napilt 30-nesed, klappisid väga hästi. Nad said igas asjas üksmeelele. Väga hästi töötas see värk: mitte keegi ei lähtunud sellest, et me kasutame seda ära enesereklaami foorumina. Kõvasti oli magamata öid ja need viisid muidugi selleni, et me istusime puhvetis nagu miškad!
J-K.R: Kohati oli see nagu iiri õllekas… Viina visati, seadusloome tekkis, miski ei jäänud toimetamata.
M.N: Einoh, lusti oli sadade kilode kaupa, ongi kuidagi hea tujuga tehtud riik.
M.R: Mille üle sa kõige rõõmsam oled?
M.N: (Rõõmustades) Vaata, see on nüüd väga subjektiivne. Mina isiklikult olen rõõmus kahe asja üle, mida ise tegin ja vedasin: üks on välismaalaste ja teine kodakondsusseadus.
M.R: Praegu usub terve kildkond inimesi, et hallid passid said asjata tehtud, et nüüd on hunnik kodakondsuseta tüüpe, kes ei oska keelt ega kuulu nagu kuhugi.
M.N: Keelt muidugi ei keela keegi õppida. Halli passi mõtles välja Andres Kollist, mitte mina. See tuli Kodakondsus- ja Migratsiooniametist. Päris julgelt ütlen, et kui me ei oleks neid asju teinud, poleks me EL-is ega NATO-s. Kas me peame seda heaks või halvaks… Ma arvan, et EKRE-s sellid usuvad, et see on väga halb, et me oleme Euroopa Liidus ja NATO-s, mina arvan, et see on väga hea. Aga mõelge, kui me oleksime oma hääletust viinud läbi olukorras, kus endised Nõukogude Liidu kodanikud oleksid määranud Eesti riigi saatust.
M.R: Ja sa arvad, et see on väga halb? Nad ei oleks siis enam ju nõukogude kodanikud.
M.N: (Vaidleb) Kuule, ole nüüd! Nad oleksid mõelnud samamoodi.
M.R: Ja kõnnivad ringi inimesed, kes arvavad, et see on põhimõtteliselt pannud miini meie ühiskonnale veel mitmekümneks aastaks, et meil on neid 100 000…
M.N: Noh, me näeme teisi riike. Võtame suvaliselt, miks mitte Moldova, me näeme nende kurssi – mis juhtus, kui nõukogudekallistajad Transnistrias oma nii-öelda riigi kokku klopsisid.
J-K.R: Mart, räägi Marekile parem, kuidas pagan on juhtunud see, et oled olnud kõige kauem parlamendis, aga enamiku ajast oled sealjuures olnud asendusliige.
M.N: (Peab pausi ja arvutab ilmselgelt, seejärel rõõmsalt) Ei ole enamik aega, pool aega! Ma arvan, et minu enda parteis on olnud hulk inimesi, kes arvavad omakorda, et seal on inimesi, kes võiksid seda kohta paremini täita kui mina.
Mulle ei sobi muganduda nende valikutega, mida sulle ette pannakse. Teine pool on, et keda eelistavad parteide juhtkonnad? Kas lojaliste või mõtlejaid? Ah? Ma arvan, et nad eelistavad lojaliste.
J-K.R: Õige, ma tahtsingi siia jõuda.
M.N: No mõtle. Minust palju väiksema häältearvuga inimesed, kes võibolla poliitikas kaasa ei räägi, aga keda hääletamisel on vaja, saavad mitte ainult parlamenti, vaid ka valitsusse – küll ja küll!
M.R: Kuidas sa seal IRL-is praegu end üldse tunned? Kas sa oled seal oma põhimõtete või lojaalsuse pärast?
M.N: Ma olen kindlasti põhimõtete pärast. Ja tunnen ennast rahuldavalt. On palju asju, mis mulle ei meeldi. Mõnedele asjadele ei näe erilist alternatiivi, ent alati mängib rolli ka see, mida paned kõrvale. Sellist parteid, mis mulle 100% istuks, ei ole praegu olemas. Seda lihtsalt ei ole olemas. Kas Vabaerakond vastab sellele rohkem? Ei vasta. Vabaerakond on natuke kaootiline seltskond.
J-K.R: Need on kõik su sõbrad, kes seal vabakate juures kelgutavad.
M.N: (Noogutab väärikalt) Kõik on mu sõbrad, muidugi on. Ainult et, vabandust väga, kui sa vaatad nende tegevust ja kurssi, siis see ei ole see, mis oleks IRL-ist parem. EKRE ammugi mitte. EKRE on kolhoosnike-sovhoosnike partei, kus võib mõni üksik inimene mulle isegi sümpaatsena tunduda, aga see piirivalvurite ja kolhoosivaraste kamp ei vasta üldse minu maitsele. Tule taevas appi! Ütle nüüd, et mis valikud mul siis on?
M.R: Mine tee midagi rahvamajandusele kasulikku.
M.N: Kas kõige kasulikum oleks kaabut kergitada ja ära minna? Kas see Eesti riigile kõige kasulikum on… ma ei ole selles kindel.
J-K.R: (Marekile) Vaata, milline tähelepanek, Marek. (Nuti poole pöördudes) Kas sa, Mart, tööd oskad teha?
M.N: (Surmkindlalt) Muidugi.
J-K.R: Mida sa teha oskad?
M.N: Mina oskan minna ülikooli ja pidada seal väga professionaalsel tasemel loengu. Mina ei oska minna puutöökotta ja hakata seal treialiks.
M.R: Sa käid mööda maailma ja räägid, et Eesti peaks saama ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Räägi, kuidas see toimus, kindlasti oli sul põnevaid kohtumisi. Isegi Moldaavias.
M.N: Ma ei taha alavääristada Moldaaviat, kaugel sellest. Mul on kahju Moldaaviast, ma ei rõõmusta selle üle, et neil ei ole hästi läinud ja ma tahan väga, et neil läheks hästi. ÜRO Julgeolekunõukogu koha pealt on igal riigil kasulik ennast rahvusvaheliselt maksma panna. Väikeriigile on rahvusvahelised organisatsioonid oluliselt tugevam trump kui suurriikidele. Suurriikidel on teised mehhanismid, väikeriikidel neid ei ole. Ja ÜRO Julgeolekunõukogu on üks nendest mehhanismidest, mille kaudu on võimalik olnud oma olekut ajada. Seal on Balti riikidest Leedu. Ja ma arvan, et Leedu suutis omal ajal, Ukraina sõja ajal päris palju tähelepanu Ukrainale juhtida. Eestil oleks see võimalus samuti kindlasti olemas. Teine teema on see, et kui me rahvusvaheliselt ei too ennast aktiivselt esile, siis oleme ka teistele riikidele suhteliselt tähelepandamatud. See on asi, mis väärib investeerimist, et me selles sfääris tegutseme. Kui me küsime, kas see kulutus tasub ära, siis küsiks vastu, et miks me Eurovisiooni lauluvõistlust korraldame või sportlasi võistlustele saadame…
J-K.R: Kui palju see kulutus umbes on?
M.N: Miljon umbes. See ei ole midagi üle mõistuse olevat.
M.R: Kui poliitik hakkab rääkima, kuhu ta oleks võinud selle miljoni panna, siis sigineb haigeid ja nälgivaid lapsi terve pinutäis. Aga ma arvan, et välispoliitika on väga oluline koht, kuhu investeerida.
M.N: Võta siin paralleeliks, et 13 miljonit eurot löödi lukku ainult ühele kaubamärgile – Welcome to Estonia. Aga vaja on panna riike meie poolt hääletama. Et ÜRO-s, kus on vaja kahte kolmandikku häälteenamust, hääletataks meie poolt. See on professionaalne tase. Lõbusat ei ole seal midagi.
J-K.R: Mis sa arvad, kuidas läheb? Kas võit on õhus?
M.N: (Ettevaatusega) Muidugi ei saa me 100% garanteerida, et see läbi läheb, aga ma ei teeks seda, kui mul ei oleks usku, et see võib läbi minna. Väga lihtne.
M.R: Kas sa ise said aru, mille eest sa ordeni said?
M.N: (Sügab habet) Ei. Aga ma sain põhjendusest aru. Et Eesti 100 puhul kaks Eesti ajaloo kõige pikema staažiga parlamendisaadikut väärivad seda, sümboolselt. Sellest saan ma muidugi aru.
M.R: Räägime elumõttest ka natuke. Oled sa rahul? Hommikul ärkad üles, vaatad peeglisse, sulle vaatab vastu mees oma parimates aastates ja lendab Kariibi mere saartele rääkima inimestele, et Eestis on konservid ja puitmajad. Iseenesest, kas see on see, millega sa rahul oled?
M.N: Tead, ma vastan selle peale nii, et ma ei oska midagi paremat teha. Kui ma oskaks midagi paremat teha, ma võibolla ei oleks rahul. Aga kuna ma ei oska midagi paremat teha, siis ma olen rahul. Nii lihtne see vastus ongi. Kui sa suunaks mind ja ütleksid, et näe, Mart, sinna oleks sind palju rohkem vaja, siis ma võibolla kukuks siiasamasse maha ja mõtleks, kuidas ma selle peale küll ise ei tulnud.
J-K.R: Sa olid umbes 30, kui riigikogusse sattusid. Mis sa arvad, kui kaua sa kavatsed veel põrutada?
M.N: (Imestunult) Kust ma seda tean! Seda võin sulle öelda, et ma ei ole ühegi riigikogu koosseisu ajal mõelnud, et olen järgmises ka kindlasti. Aga kuidagi lihtsalt läheb nii.
M.R: On sul midagi tegemata ka jäänud?
M.N: (Väikese kõhklusnoodiga) Võibolla oleks minust Eesti riigile suuremat kasu olnud, kui kuskil 1990-ndate keskel oleksingi läinud puhtalt teadusesse. Oleks õpetanud terve hulga tudengeid välja ja võibolla jälg eesti kultuurile oleks olnud suurem. Aga ega seda ka kunagi tea.
J-K.R: Aeg on muidugi kentsakas. Üks tüüp läheb ja mürgitab teise riigi pealinnas mingeid taate ja selle peale saadetakse sada diplomaati välja. Kas sul tuleb ajaloost ette mõni ajajärk, millal samasugune seis oli?
M.N: Ma arvan, et 1930-ndatel oli seda palju, ilmselt ka 1950-ndatel.
M.R: Kas varsti hakkab kostma midagi õudset?
M.N: Ma loodan, et ei hakka. Kui me vaatame jõuvahekordi 1962 Kariibi kriisi ajal ja täna, siis need jõuvahekorrad on totaalselt erinevad.
