SEE INIMENE ONGI POMERIIM
Marko Pomerants tuleb kohale enne kokkulepitud aega ning haarab kohe menüü. Grusiine võib toidu suhtes usaldada. Marko võtab algatuseks Gruusia viinamarjalimpsi ning küsimusele, kas valitsuskabineti istung oli väga igav – miks ta muidu nii vara jõudis –, vastab ta: „Valitsuskabineti istung ei olnud isegi igav mitte, see jäi lihtsalt ära. Taavi Rõivast ei olnud.“ Kas te ilma Rõivaseta ei oska? – „Oskame küll, aga mis ta siis hulgub ringi!“
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Pomerants tähendab meie keeles mõruapelsini. See on pomerantsipuu. Kustkohast sa sihukese nime hankisid?
Marko Pomerants (M.P): (Rõõmsalt) Ahhaa! Kunagi oli minu üks esivanemaid Hiiumaal Vaenla mõisas aednik. 1700-ndate teisel poolel. Oli nimede paneku aeg ning väidetavalt seal mõisa talveaias see pomerants kasvas. Eks siis mõisnik ütles, et tore mees see aednik, paneme selle nime. Ega neid Pomerantse palju Eestis ole. (Elavnedes) Mul, muuseas, on ka nimekaim Marko Pomerants. Ükskord panin näoraamatusse tema pildi üles ja tegin suure ringi küsimuse, et kes pildil on…
J-K.R: Ega sa sellele teisele Marko Pomerantsile häbi pole teinud?
M.P: Ei ole! Valdkonnad ka erinevad, ta on purjetaja. Purjetab suhteliselt hästi! (Mõtleb järele) No mitte nii hästi kui Tõnisted, aga spordiuudistest käis ikka läbi. Selline suure habemega vend.
Tiina Ilsen (T.I): Loodusesõber ikka oled?
M.P: (Enesekindlalt) Ma olen maakas! Mu esimene palk on teenitud hobusega oksi korjates. Praegugi suudaksin vabalt hobuse vankri ette panna. Pärast viiendat klassi umbes pidin minema tööle, siis mingi osakonnajuhataja ütles, et tallis on hobune, park on risu täis – nii et hakka aga toimetama.the inflatable depot
J-K.R: Sul ei olegi tulnud ideed hobusega Toompeale või vähemalt ministeeriumisse sõita, ikkagi keskkonnaminister?
M.P: No see idee ei oleks originaalne, sest üks talupoeg Keskerakonnast – kui traktoritega Toompeal käidi – tuli juba hobusega. Aga minu meelest ei ole see hea mõte looma niimoodi koormata. (Vaimustusega) Küll aga käisin vaatamas takistussõidu EM-karikavõistlusi Saku Suurhallis, jumala äge!
J-K.R: Keskkonnaprobleemid kogu aeg teravnevad. Näiteks 1990-ndatel ei olnud keskkonnaminister üldse mingi minister. Temast ei sõltunud suurt midagi.
M.P: Ma julgen öelda, et täna sõltub keskkonnaministrist – võib-olla see on natuke selline fa-faa, et küll ma olen kõva mees – Eesti tööstuse jaoks rohkem kui ettevõtlusministrist. Ettevõtlusminister võib ju püüda leida Eestile Hiinas uusi turgusid ja loodan, et tal see ka õnnestub, aga…
Marek Reinaas (M.R). (Lõpetab Marko lause) …sinu käes on käsipidur, saan aru.
M.P: (Mõtlikult venitades) Noojääh… (Tõstab näpu) See tähendab, et siin on kaks poolt. Sul on keskkonnakaitse ja teisalt keskkonna kasutamine. Ja kõik see, mis puudutab emissioone ja lubasid. Maksustamist. See on ikka terve suur maailm.
J-K.R: Kusagil 1960-ndatel hakati tõsisemalt rääkima, et maailm on pekki keeratud. Ent ega neid maailma pärast hädaldavaid teadlasi siis keegi tõsiselt ei võtnud. Praegu aga räägivad ka kõige pragmaatilisemad inimesed, et keskkonna olukord on ärev.
M.P: (Noogutab) Eks ta ongi. Ja et inimesi on jõle palju üle ning maakera ei suuda neid nii-öelda pidada. Vaata, Tartu Ülikooli geoloogias õpetati, et erinevates paikades on erinevad kivimid. Nii on ka erinevates paikades olukord erinev. Eks rahvast sünni juurde, nojah, mitte meil – meile siia tuleb neid ise juurde. Aga Hiinas võeti just vastu seadus, et perekonda lubatud on ka teine laps. Eks mõlema poolega pea tegelema, sa pead seda planeeti hoidma ja teiselt poolt kasutama ka. Kui nüüd tasakaalu ei leia, on lips ikka väga lühike.
J-K.R: Sinu kolleeg, geoloog Montgomery kirjutas ka eesti keeles ilmunud raamatus „Muld“, et maailma muld on nii kurnatud, et poole sajandiga sureb see paljudes maakera kohtades lihtsalt välja. Ja siis järgneb teadagi, mis. Nälg ja kõik muu.
M.P: (Vehib näpuga) Tahan öelda, et see teema on ka poliitiliselt aktuaalne. Selle valitsuse koalitsioonileppes on kirjas, et sätestame põllumajandusmullale mingisuguse kaitseseaduse. Nüüd on see debatt just algamas, meie saame siit oma kartuli veel tükk aega kätte. (Rõõmsalt) Minul on oma kartul ka.
J-K.R: Sul on kusagil oma kartul? Mis ta teeb?
M.P: No selles suhtes, et ise maha pandud ja ise üles võetud… Majanduslikus mõttes ehk mõttetu, aga…
J-K.R: Sulle meeldib siis käsi mullaseks teha.
M.P: (Huumoriga) Selleks on tänapäeval masinad. Ja naised. Panevad maha ja eks pärast võtame üles!
J-K.R: (Teemat vahetades) Keskkond ja ärihuvid aeg-ajalt ikka põkkuvad, täitsa paratamatu värk.
M.P: Näiteks Rail Balticu trass, mida on loksutatud sinna-tänna. Küll on seal looduskaitseala, küll eramaa. Kus need kuldsed võimalused üldse võiksid joosta? Ma olen Nabala näitel püüdnud ikka öelda, et sellel pikal teel Tallinnast Varssavisse on meil ühe koha peal kaks kilomeetrit värsket Nabala kaitseala. Aga hüdrogeoloogilised tingimused enne kaitseala loomist ja pärast seda dekreeti on täpselt samasugused. Nõiakaev jääb 10 kilomeetri kaugusele plaanitavast trassist. Ja Põhja-Eestis poleks üldse teid ega raudteid, kui me ütleksime, et karsti peale ei ehitata. Aga ma ei oleks nii radikaalne, et ütleks, et muid variante üldse ei ole kui Nabalast läbi minna.
Ma olen kohtunud igasuguste inimestega ja kui rahulikult arutada – kaamerat ei ole, tuled ei sütti –, siis on võimalik täitsa normaalselt rääkida.
J-K.R: Kas Eestis on liiga palju maastiku- ja looduskaitsealasid?
M.P: Ma arvan, et enamik neist on põhjendatud, mis praegu kaitse all on. Ma tegin oma looduskaitse osakonna inimestega katse. Palusin neil 500 tähemärgiga kirjeldada, n-ö müüa mulle maha „elurikkuse mõiste“. Blablablaa! – et iga taim ja putukas on jube tähtis, sellest on suhteliselt lihtne panna kirja 500 tähemärki õpikuteksti. Aga üsna raske on panna see hallkärbsenäpp või kes iganes konkureerima inimesega.
J-K.R: Fosforiidi võimalik kaevandamine on olnud üks teema, mis kodanikke vihale ajab. Et kurat küll, alles see oli, 1987, kui sai karjutud „Ei fosforiidile“ – ja nüüd tahavad tõprad uuesti kopa maasse lüüa.
M.P: (Naerab) Ma sain ka ükspäev meili, et ENSV Teaduste Akadeemia jõudis aastatel 1972–86 järeldusele, et asi on kahjulik ja seetõttu ei tohi sellega tegeleda. Minu küsimus on see, et äkki võiks allikaid tänaseks päevaks värskendada? Ja teha seda asja ettevaatlikult, nagu siilid ühte teist asja teevad!
M.R: Hiljuti käidi välja idee, et metsaradade juurde panna kassaaparaadid. Et hakata riigimetsa matkaradadel lonkijatelt nii-öelda rubla võtma.
M.P: (Ohkab) See on tegelikult müra. Nii hullu ideed ei ole olnud isegi Sven Sesteril mitte.
J-K.R: Oled olnud sotsiaalminister ka. See ja keskkonnaminister on ju natuke sellised hoolekandeministrid.
M.P: Jah! Nüüd läkski plats suuremaks: kui sotsiaalministrina olid mul hoolealusteks vaid Eesti inimesed, siis nüüd tulid loomad, mets ja meri ka nende ümber juurde.
J-K.R: Ja kuidas tagada metssigade õigusi?
M.P: Eks ma olen lugenud läbi Rein Siku ajakirjanikuõpiku, kuidas teha reportaaži… ja vaatenurki muuta. Et teinekord tulebki võtta siis metssea vaatenurk ja…
M.R: Härra metssiga, kuidas elu teie vaatenurgast on Eestis? Ilmselt mitte kõige rõõmsam.
M.P: (Kiirelt seaks kehastudes) Ühelt poolt võib öelda, et tegelikult on mul ja mu sõpradel teistel sigadel läinud hästi. Populatsioon on suur, inimesed toovad meile metsa toitu juurde, vahel muidugi juhtub ebaõnn, et mõni kütt lõpetab kellegi vana tuttava elupäevad. Aga talved on olnud pehmed, vilja on – on, kus tuhnida. Elu on nagu lill. Aga siis hakkas lõunast tulema üks paha haigus, mis on jõudnud ka meie hulka. Ja nüüd meid ikka metsa vedelema jätnud ka. Seetõttu on meile muidugi ekstra tuli peale tõmmatud, eriti emistele ja kesikutele. Et saada inimeste vaatevinklist parem tasakaal. Tuleb kuidagi see aeg üle elada.
J-K.R: Ega ainult sead haiged ole. Endise sotsiaalministrina tead ju, et inimesed on ka küllaltki haiged.
M.P: (Lõbusalt) Jah, muidugi! Ja hoopis keerulisemal moel!
J-K.R: Räägime nüüd korra IRL-ist. IRL on ka väga haige.
M.P: (Teeskleb ehmatust) Kas on või? Kas ma peaksin nüüd võtma IRL-i pilgu või? (Naerab) Ei, IRL pole veel nii hullus seisus, et mina peaksin esimeheks hakkama. Selles mõttes on kõik veel hästi.
J-K.R: Eks teie jaoks muudavad Vabaerakond ja EKRE asja keeruliseks. Viimane ajab oma asja konfliktide või nende õhutamisega. Ning inimesed lähevad miskipärast kaunis kergesti paanikasse.
M.P: Nõus. Aga kui täna ei oleks pagulaskriisi, siis neil oleks ka jumala raske iga päev püüda pildil olla. Neile tuli ikka neegrite poolt nii-öelda tasuta abi ka, justkui taevast kukkus.
T.I: Sa oled poliitikas tegutsenud kaua ja kuskil öelnud, et sul on plaan olla poliitikas sama hea kui Riho Sibul kitarrimängus. Kaugel oled oma harjutamisega?
M.P: Jaa! Sibul! Ma tahtsin Riho Sibulat Facebookis sõbraks kutsuda, aga ta ei ole vastanud! Nii et ma arvan, et ma nii hea ei ole kui Sibul.
J-K.R: Sa ütlesid mulle kunagi, et luulega enam ei tegele, me mäletame Postimehest neid sinu „pomeriime“ küll. Selgitasid, et oled pühendanud ennast rohkem kujutavale kunstile. Joonistad?
M.P: Ei, ikka skulptuur. Suurvormid. Kangroga hakkan Kalevipoega tegema, varsti on see meil meres, pole siin midagi. Luulega oli nii, et ükskord Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ütles mulle, et pomeriime pole enam vaja, neil on uued autorid. Ma küll pole näinud. Ent ka nüüd tullakse ikka selle luuletuste jutuga ja siis ma ütlen, et pöörduge Contra poole, et tema peab oma pere sellega ülal pidama, minule maksab maksumaksja niikuinii.
Mis skulptuuri puudutab, siis juba olengi teinud savist ühe skulptuuri. Väikevormi, mille nimi on „Virumaa Teataja lugeja“, see on selline paljas naine, jalg üle põlve, lehte lugemas. Teinekord jälle, Rakvere galeriis, osalesin näitusel. Võtsin suured Gutta mahlapakid, keerasin korgid pealt ära ja tegin legoklotsid. Panin need lohakalt üksteise otsa ja selle töö nimi oli „Ehitusbuumi lõpp“. Nii et ma olen ka Rakveres näitusel installatsiooniga osalenud.
J-K.R: Aga räägime veel sinu hobidest!
M.P: Ma ei kogu praegu midagi ekstra lahedat. Kuna olen geoloog, siis on loogiline, et olen kivimeid kogunud. Aga see ei ole praegu kuidagi aktuaalne. Nüüd võib öelda, et mu hobiks on tervisesport. Siit lähen Tamsalusse võrkpalli mängima. (Pomerants juhib Eesti Võrkpalliliitu – toim.) Ja vaatamata suurele kerele käin jooksmas.
Ma elan Rakvere teatriga ühe tänava peal, aga sinna sattumine on kuidagi keeruline. Me tegime ühe seltskonnaga Rakveres antiooperi klubi, mis ei tähenda ooperi eitamist, vaid ennekõike erinevate draamaetenduste vaatamist. Aga see harrastus on soiku jäänud.
Ja mul on ikka midagi lugeda ka kogu aeg öökapi peal. Praegu on seal kaks asja, üks neist Tarmo Vahteri „Karuks istus vangitornis“. Ning Bushi elulugu, mille noorem poeg kinkis. Seda on eriti tore lugeda, sest tegemist on Ameerika presidendiga, kellega ma olen kaks korda elus isiklikult suhelnud. 2006. aastal käisin Valges Majas üleilmsel vabariiklaste kokkutulekul. Ja siis, kui ta Tallinnasse sattus, oli Estonias lõunasöök.
Raamatutest soovin aga välja tuua akadeemik Erast Parmasto memuaarid. Ma pean seda üheks paremaks elulooraamatuks, mida lugenud olen.
J-K.R: Poliitika on muutunud – võrreldes näiteks 1990-ndatega – igavamaks, hillitsetumaks ja mõttetult korrektsemaks. Mul tuli USA presidendiga seoses meelde, kuidas Tšehhi Vabariigi president Václav Havel tahtis 1990-ndate algul nimetada USA kaubandusnõunikuks Tšehhi Vabariigis Frank Zappa. Mille peale USA pool teatas, et sel juhul ei soovi nad tšehhidega suhelda.
M.P: (Nõustudes) Aeg oli siis ehk huvitavam ja käitumisnormid hoopis teistsugused, peagu olematud. Nad (poliitikud) olid ikka sellised nagu rokkstaarid, vabaduse toojad. Tänapäeval on selline igav periood mõneti. Käib ainult mingisugune tuunimine. Aga mina küll julgen enda näitel öelda, et püüan kogu aeg seda mängu ilu ka viljeleda. Et peab olema küll tõsiseltvõetav, aga ka rõõmsameelne.
Aga neid sõpruskondi poliitikas – seda asja tänapäeval enam ei ole jah.
M.R: Kas loomingulisel inimesel on keerulisem poliitikas hakkama saada?
M.P: (Üllatunult) See küsimus ei ole ju üldse minule suunatud! Seda küsimust peaks küsima näiteks Ain Lutsepalt.
J-K.R: Mis on kõige lollim küsimus, mida sult küsitud on?
M.P: (Elavneb) Ma tean seda! Aga ma ei taha sellest rääkida! No lihtsalt kuidagi ei taha seda KesKus’ist lugeda! Aga et too ajakirjanik oli lollakas – ma ütlesin sel hetkel ka talle, et ta on täitsa loll. Küsimus puudutas ühe minu töötaja eraelu ja tegemist oli Õhtulehega. Aga väga raske küsimus on, et miks ma tahtsin saada ministriks.
J-K.R: Seda praegu ei küsi. Kas sa oled naiivne inimene?
M.P: Kindlasti mitte. (Jätkab oma) Aga see, et miks ministriks saada, oli hea küsimus ja mul on see kavas kunagi ära sõnastada. Mul nimelt on plaan kunagi raamat „Minu ministeeriumid“ kirjutada ja ma kogun praegu märksõnu. See võiks olla selline õpik algajatele ministritele.
J-K.R: (Imestunult) „Minu ministeeriumid“? Kuule, ministeeriumis palgal olevad inimesed, kantslerid, osakonnajuhatajad jne teavad ju väga hästi, et üks minister on mingi suvaline ning ajutine nähtus, kes tuleb lihtsalt ära kannatada – samas, kui nemad seal on jäävsuurused.
M.P: Ma ei tea, kuidas see käib nendes ministeeriumides, kus mind pole olnud. Aga mina küll püüan sellest lähtuda, et olen ajutine. Mis tähendab seda, et molutamiseks pole aega. Et me peaksime tegutsema plaani kohaselt. Nagu ütles minu eelkäija Villu Reiljan: „Kehva plaaniga on alati parem kui ilma plaanita.“
J-K.R: Näe, roomaski see Reiljan jälle kusagilt välja. Kas Eestis on sovhoosikangelaste põlvkonna aeg lõpuks läbi saamas?
M.P: Mina oleksin vabalt võinud saada kolhoosiesimeheks. Viienda kursuse ajaks olin kündnud juba ka kolhoosipõldu – ka traktoriga, mitte ainult hobusega, ehitusel tööd teinud. Ja siis tuli – aasta oli 1988 – kohalik kolhoosiesimees, kes ütles, et „Marko, kuule, minul on tervis läbi, tule ja hakka kolhoosi juhtima“. (Koputab endale otsa ette) Mina vastu, et „hei, kas oled segi või, ma olen geoloog“.
J-K.R: Kuidas sulle istub meie poliitika noorem põlvkond?
M.P: Minu meelest on noored inimesed küll juba palju varem nagu vanad.
