Kinkimise soov on inimesel ju suisa veres. See on seal pidevalt ja mitte ainult aastalõputi, sünnipäeviti või muudel tähtpäevadel. Absoluutne õnne valem ongi ju pidevalt kõigile head teha.
Selgemalt asju vaadates on aga paljudel kinkimistel siiski vahetustehingu maik ning ilme. Mis parata, selline see inimloomus juba on.
Kinkimisest kõneldes ei saa me üle ega ümber raha kui vahetusväärtuse olemusest. Ilmselt olete teiegi, head lugejad, kuulnud jutte sellest, kuidas raha tekkinud olevat. Et siis kuidagi niimoodi, et keegi, kes oskas kirveid meisterdada, oli neid juba terve kuhja valmis teinud, kui märkas, et kõht on tühi ja nii olevatki ta asunud kirveid lammaste vastu vahetama. Siis tulnud aga keegi, kes nuputanud välja universaalse vahetusväärtuse – raha. Iseasi muidugi, kuidas sellisel ajal, kui enamik ajast kulus just elus püsimiseks ja toidu hankimiseks, oli kirvemeistril niipalju aega, et valmis meisterdada tema enda vajadusi ületav hulk raieriistu? Ta oleks selle nikerdamise käigus ju nälga jäänud ja selle kätte otsadki andnud.
Tõenäolisim seletus raha kui vahetusväärtuse tekkele on aga hoopis teistsugune. Nimelt harrastavad pärdikud üksteise karvadest satikaid otsida. Muide, ka siis, kui neid seal üldse pole. Aga ikka otsivad. Ja tulemuslikult: kui see, kellelt otsitakse, juhtub süüa leidma, siis jagab ta toitu ennekõike ja suuremas koguses nendega, kelle satikate otsimisajad on pikemad. Võite seda pidada tallalakkujate eelistamiseks või pühendumusest pidamiseks, kuidas keegi, aga pigem tekib raha just sellelaadsest pärdikute käitumisilmingust. Inimühiskonnas ei jää see tänuvõlg mitte meelde, vaid vahetusväärtusena paberile, metallile või digitaalmaailma.
Nii et meie veres, geenides ja evolutsioonilises kogemuses on ilmselt õige vähe altruismi ja kui me seda mingitest kaalutlusest soovime seal näha, siis osutub see ikkagi teatud mõttes teeneks, mille vastuteene võib avalduda sootuks üldisemal tasemel. Näiteks soodsates ökoloogilistes oludes.
Nii ei peaks ka ametniku taskusse unustatud rahapakk või märkmiku vahele unustatud kinkekaart olema ju midagi muud kui altruismi täiesti tavapärane avaldus. Ikka lootuses, et sünnivad soodsamad majandusökoloogilised olud. Tavaliselt sünnivadki ju.
Korruptsioon kui nähtus, nagu te aru saate, on ilmselt sügavate juurte ja pika ajalooga nähtus. Huvi selle vastu ei tunne mitte ainult politsei, prokuratuur ja kohtud, vaid ka teadlased. Mõistagi on palju korruptsiooni ja sellelaadseid ilminguid ka teaduses ja selle rahastamises eneses. Kuni Nobeli teaduspreemiateni välja, nagu viimasel ajal kahtlustatakse. Aga samas on ka korruptsiooni ennast piisavalt uuritud. Kui nähtust.
Seda on teinud nii professionaalsed teadlased kui ka asjaarmastajad. Näiteks üks Eesti ettevõtja, kelle katseprotokollide ülestähenduse tõi ära 2008|. aasta 17. detsembri ajaleht Postimees.
Uskudes katse läbiviijast harrastusteadlase enda väiteid selle kohta, et tegemist ei olnud mitte sooviga astuda korruptiivsesse tehingusse, vaid teha lihtsalt katset, saame me enneolematu kogemuse just kaitsepolitsei ametnike üles tähendatud katseprotokollist. Peetud dialoog erineb tavapärasest artikuleeritud kõnest. Erinevate häälitsuste rohkus ning selgelt välja kujunemata artikulatsioon ja grammatikagi viitavad selgelt asjaolule, et korruptsiooni juured võivadki ulatuda juba pärdikuteni kui meist evolutsiooniliselt mitte kaugemalegi. Näiteks lameusside ja käsnadeni, keda peetakse meie geneetilisteks esivanemateks.
Ütleme ausalt: täna ei teaks me ilma katsetavate harrastusteadlasteta ei korruptsiooni olemasolust ega selle peenematest mehhanismidest ega ka päritolust. Sadu ja sadu õnnestunud maatehinguid ja planeerimisotsuseid ning rendileppeid ja erastamisi on Eestis toimunud tänu iidsele ökosüsteemsele mehhanismile. Kurb on vaadata, kuidas kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtud nagu püha inkvisitsioon oma alatute meetoditega pruugivad oma väge tänaste Giordano Brunode ja Galileo Galileide kallal, kelle siiraks sooviks on välja tuua iidne tõde.
Jõuluvana, kinkija, heategija, üllasmees – nimetage, kuis tahate – on meie geneetilisse koodi sisse kirjutatud ning otsib meist väljapääsu 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Laskem kinkimiskirg kapist välja. Kas saab ja tohib niivõrd julmalt käsitleda selle loomuliku ja ürgse kire kütkes olijaid? Tõsi, selle kirega liialdamine võib lõppeda pärdikuks, tallalakkujaks või lihtsalt pätiks muutumisega, aga ega siis jõuga tõe vastu saa.