Marek (M.R): (tellides) Oled nüüd riigikogus ja peeneid veine jooma hakanud?
Juku-Kalle (J-K.R): Vaatame… (õnnelikult) Siin on ju täiesti normaalne veinibaar! Näed, õlut pakutakse ka!
M.R: Kuidas see ikka juhtus, et sa üldse kandideerisid ja riigikokku pääsesid?
J-K.R: Kandideerisin ma kolmandat korda. Teades absoluutselt, et sisse ei saa ega ka taha saada. Aga mulle – pideva Venemaa ja muude põnevate riikide külastajana – väga meeldis, et seda võib teha. Kaks esimest olid kohalikud valimised, vastavalt Res Publica ja Roheliste nimekirjas. Esimesel korral sain 69 häält, teist ei mäleta, aga veidi üle saja, nüüd tiba üle tuhande. Ühesõnaga – areng.
Ma olen üldse poliitikahuviline. Esimeses klassis, 1981, sain rinda oktoobrilapsetähekese, mis läikis ja suutis mind pooleks päevaks kole uhkeks teha. Selle esimese poole päeva sisse mahtus ka film Uljanov Leninist, keda mina kutsusin “väikeseks Volodjaks”. Päeva teine pool algas siis, kui mu vanaisa hakkas mind kutsuma “seltsimeheks”. Seejärel sain aru, et midagi on valesti. Eks hiljem sain ka aru, mis.
M.R: Kas tegid seda edevusest?
J-K.R: Nojah. Mats Õunalt, kelle käest küsiti ükskord, et kas 13-aastane peapaelaga mägedest pori täis seljakotiga Juku on edev, vastas, et sigaedev on. Ma ise samas võtsin oma peapaela hoopis sitaks tõsiselt, kurat, ma olin kindel, et sõnum on ja nii! Aga jah… Edevusest küll, ma nimetan edevuseks kindlasti mõtet: aga vot teengi. Teatud pungist, äh, seegi edevuse vorm. Et võib. Ja lahe on ka, kui isegi väikesel viisil oma nahaga osaleda.
J-K.R tellibki asjalikult ja hea huumorisoonega Korgi veinisommeljeelt õlut. Ja seda ka saab. Vähemalt viite eri sorti.
M.R: Milline sinu valimiskampaania välja nägi?
J-K.R: No ei olnud. Riigikogu valimiskampaanial oli Laariga selge sott, et olen igal pool nimekirjades viimane. IRL-il oli samal ajal kampaania “Leping valijaga”, ja siis ma trükkisin pastaka, kus oli kirjas, et “sa ikka vaata ka, millele alla kirjutad”. See toimus siis IRL-i rahade eest. Luup oli ka, seal peal oli kirjas: “Ja nüüd vaata uuesti, millele alla kirjutasid”. Maksis kusagil 4000 krooni. Bro?üüridesse ja mujale ennast panna ei lubanud, parteisse – nagu ikka – ei astunud. Asi selles, et olin nutipuudel – tegime sõpradega kampaaniat Mart Nutile, kes minu arust peaks kindlalt parlamendis olema – filmisime videosid, tegime plakateid, jaotasime bro?üüre. Päris suur hulk inimesi võimles, Tiit Pruuli, Mart Soidro. Voldikuid sai jaotatud ja… Aga siis tuligi välja, et see on kõik tööõnnetus, Nutt riigikokku ei pääsenud, mina aga küll.
M.R: Saad riigikogulase palka ja oled nüüd rikas peigmees. Mida papiga peale hakkad?
J-K.R: Rikas peigmees? Peab pikema pausi ja mugib mõtlikult tandoori-kana minivõileiba ja kreveti croissant’i. Ei tea. Mingil moel olen ma suutnud ka enne kogu aeg umbes sama palka teenida, selle ära jaotada, kõikvõimalikeks toetusteks, aga ka sõpradega toiduks, joogiks ning reisideks teha. Enne oli lihtsalt veel raadiod, teled jne. Ma arvan, et oma rahahoidmisprintsiibilt olen ma täiesti mõttetu peigmees, kes on rikas kuu esimesed viis päeva. Edasi läheb harjumuspäraselt, eks ma olen seda elu juba niimoodi õpetanud, et ta oma raha minu juures ei hoia.
M.R: Riigikogu liikmed seletavad kogu aeg, kui vastutusrikas ja tööga koormatud amet see on. Sul on nüüd aastake kogemust. Kuidas asjad tegelikult on?
J-K.R: Täpselt nii nagu igasuguse teisegi tööga. Homer töötab vist siiani tuumajaamas… Meil on ka neid, kes siiani töötavad. Kui asju väga tõsiselt võtta, on koormus päris õudne. Mina, muuseas, pole kah pidanud kunagi enne niipalju rabelema. Aga näiteks Herkeli tempo peale ei taha mõeldagi.
M.R: Sa oled riigikogus 8 parlamendirühma ja 12 toetusrühma liige. Mis asjad need toetusrühmad on ja millega neid süüakse?
J-K.R: On parlamendirühmad ja on toetusgrupid. Parlamendirühmad on Eestil nende riikidega, mis saavad Eestist aru ja kellest meie aru saame. Ametlikult. Venemaa, Hiina, USA ja legaalsed alternatiivikud nagu Läti, Poola, Prantsusmaa või Vatikan. Toetusgrupid on aga tehtud mõeldes nendele inimestele, nähtustele või rahvustele, kes elavad küll mingi meile ametlikult arusaadava riigi territooriumil, ent kellest nende või meie riik ametlikult aru ei saa, ei või, ei taha ja ei tunnista. Aga riigisiseselt käivad asjad suhteliselt sarnaselt.
M.R: Riigikogu on seadusandlik organ. Milliseid seadusi sina oled meie riigile andnud?
J-K.R: Seadusi ei saa esitada üksikisik, vaid fraktsioon. Enamasti õnneks. Ma ei taha mõelda ka, kui Toobal asuks seaduseelnõusid esitama. Seadusemuudatuse või uue seaduse ettepaneku saad sa isikuna (ilma fraktsiooniga rääkimata) esitada siis, kui sa a) oled saanud niipalju hääli, et toimetad väljaspool fraktsioone või b) astud fraktsioonist välja. Aga on edumeelseid ja ka täiesti jaburaid eelnõusid. Näiteks n-ö Kreeka abipakett. Muuseas, naljakaid juhtumeid ajaloost leidub. Alati. Meil on 20-ndate vabariigi päevil töötanud ka minister, siseminister, kes samal ajal varjas mingis oma toredas agulikorteris Viktor Kingisseppa ja tema kuivikuid ja kes samal ajal osales meie õigusruumi kujundamises… Nüüd on enamasti agulikorterid saadikute jaoks juba kättesaamatu minevik – sissetulek ei võimalda -, ent huvitavad mehed ei anna alla. Viimase 20 aasta jooksul on riigikogus olnud ka mees, kelle ainukeseks sõnavõtuks jäi, et kingaviksimise aparaadil on viks otsas…
Minu seadusloomega on sel aastal olnud nii, et kahjuks olen sunnitud aeg-ajalt koalitsioonile vastu hääletama, olgu ehedaimaks näiteks seesama Kreeka abipakett või lähitulevaks ACTA. Samas olen suutnud seista hea Kultuurikoja ja looduslike pühapaikade eest; ilma minu jõuramiseta poleks koda tänast toetust mitte kuidagi saanud. Unistus on aga ikkagi ühendada riigikogulase palk miinimumpalgaga ning osa kultuuriministeeriumi kuludest, sümboolseltki, asetada Kaitseministeeriumisse. Sest misasi see riigikaitse ikkagi on kui mitte kultuur? Väga äge oleks ju, kui Eesti oleks esimene riik, kes oma 2% kaitsearvesse kirjutab ka osa kultuurist.
M.R: Sa ei kasuta oma kuluhüvitisi. Kas sa tead, mis sellest kasutamata rahast edasi saab? Korraldatakse riigikogu jõulupidu ja suvepäevad? Ostetakse paberit ja pastakaid?
J-K.R: Vaata, see ei ole sihuke nimeline raha, et Võsa papi eest ostame pastakaid. Ai-jaa, nad ei jäta ju järele, ma mõtlen Võsa, ja nad ei jäta ju sentigi. Tead, ma olen suhteliselt veendunud, et see minu raha jääb riigikantselei hallata ning sellega teostatakse mingeid tobedusi. Olen ammu susinud, et kulutamata jäänud hüvitised võiks saadik kuhugi ametlikult suunata. Näiteks mina suunaks need kirjastusse, mis võiks võtta, ütleme näiteks, Riigiarhiivi avaldamata asjad ette ja ära avaldada. Või nende teadustööd toetada. Täna aga läheb see vist jah peldikupaberiks. Samas tuleb kusagilt alustada, olgu see või peldik. Kuluhüvitistega on pigem empaatiline suhe: no mispärast ma peaksin need välja võtma kui teised – sama väärikad tegelased, on nad mu sõbrad õpetajad või akadeemikud – nikerdavad ise?
Ma olen samas kuluhüvitisi kasutanud ka. Dalai laama vastuvõtuks näiteks, kuna siis riigipoolset raha ei tulnudki.
M.R: Ma tean mitmeid kenasid inimesi, kes riigikokku pääsedes atrofeeruvad umbes kahe aasta jooksul ning ei suuda enam maast ega ilmast aru saada. Kas seda teeb riigikogu õhk või puhvet?
J-K.R: Ma tean 1992. aastast ka palju inimesi riigikogus, kellest sittagi järele ei jäänud. Samas tean ma ka vastupidiseid juhtumeid. Vähemuses, aga tean. Ma arvan, et seda teeb see, et inimesed käivad liiga vähe puhvetis üksteise õhku hingamas.
M.R: Arvestades eelnevat, on sul veel aastake aega?
J-K.R: No mina ei saa endale diagnoosi panna. Samas leppisin sõber Mart Nutiga kokku, et kui sein peale istub ja ma imelikuks muutun, annab tema mulle esimesena vastu kaela. Ma loodan, et sina ka. Samas – siiani pole ükski sõpradest sümptomeid näinud. Paljud ju mõtlesid, et kui riigikokku sattusin, hakkan üleriigiliselt nalja viskama. Ei hakka.
M.R: Miks sa kultuurikomisjoni liige ei ole?
J-K.R: Mis mõte sel on? Loomulikult üritasin ma minna komisjoni (väliskomisjon), millest ma vähem tean. Või, noh, Venemaa-teadmised on üle keskmise, aga Eesti välissuhtlus on ikkagi palju laiem.
Siiani minu tulemuslikumad tegemised on niigi kultuurialaga seotud. Parem ikka proovida sekeldada ka millegi sellisega, mida sa veel nii täpselt ei tea.
M.R: Kas sul on Venemaaga rohkem armastusesuhe või vihkamisesuhe?
J-K.R: Nykäneni panema ei hakka, tema suhteaabitsast pärineb legendaarne sedastus fifty-sixty, sport pole minu rida, isegi purjus suusahüppaja oma mitte. Mul on slaavi kultuuriga puudutus olemas kauge aja tagant, vanaisa Aleksander tõlkis Dostojevskit, tõlkis poola rahvuseepose, tõlkis raamatuid t?ehhi, serbohorvaadi jm keeltest.
M.R: Kas veneviha on Eesti jaoks väärtuspõhine poliitika või sügava kompleksi põhine poliitika?
J-K.R: No meil ei ole veneviha. See on impeeriumiviha ja pigem hirm. Täiesti arusaadav tunne. Seda tundes toodab keha penitsilliini ilmselt, mis on siiani paljude tüsistuste eest meid ju kaitsnud. Peale selle pole ma kunagi kohanud ühtegi eestlast, kes oleks vihanud mõnda vene kultuuriilmingut. Aga teisest küljest – mõnikord lähen kupuliseks, kui kuulen sõna “väärtuspõhine”. Misasi see on? Faktiks jääb, et iga maa sõitleb oma tõekspidamiste eest ning kasutab selleks kõiki mõeldavaid vahendeid.
M.R: Kas riigikogus on ka kultuurne rahvas?
J-K.R: Hiina mõistujutulaadne küsimus. Randpere õiendas kusagil lehes (kui riigikokku sain), et tolknen seal ilma lipsuta ja nii nagu käin mujalgi. “Mingi asi võiks ikka püha olla,” ütles ta. Nüüd käib ise ilma lipsuta, mis tähendab siis, et kultuuritase on kohutavalt langenud? Samas – me toome ju riigikokku igal kuul 101 KesKus’i ja kuhugi nad kaovad…
M.R: Riigikogus on spordisaal, kus ühiselt kehakultuuriga tegeleda. Kas toimub ka ühiseid ettevõtmisi, et oma vaimukultuuri arendada?
J-K.R: Ma just vaatasin miskit ajakirja, kus Sven Sester demonstreerib oma kaotatud kilosid. Kahjuks ei näita ta pekki kühvlil, mis oleks ju lõbus. Ma ise olen seal jõusaalis käinud, et seda oma sõpradele näidata. Aga rahulikult võivad elada ka Arne Niit ning see ?enja või ?anna-nimeline vene poiss, kes kõigile riideid laenab – ma leidsin majast ka juuksuri. Nad tegid mulle aparaati kasutades jummala korraliku nullsoengu. Ja juuksuri närve peab kiitma, kuna samal ajal karjus kõlaris onlainis saalis esinev Maarika Tuus-Laul.
M.R: Kui silmakirjalik on keskmine riigikogulane?
J-K.R: Tundub, et on. Silmakirjalik olemise mõõde võiks olla see, et sa räägid paljudele seda juttu, mida sa räägid oma lähedastele. Ja uskuge, see protsent selles majas on äraütlematult pisike. Kui sa ei räägi ikka koosolekul sama mis muidu sõpradele, on asjad nirusti.
M.R: Kas sa tunned kõiki oma kolleege?
J-K.R: Jumal hoidku, kaugel sellest. Tihtipeale mõtlen koridoris, et kes see veel on.
M.R: Millal sa viimati oma valijatega kohtusid? Tunned sa nende ees mingit vastutust?
JK.R: See on üks põhilisi poliitilisi valesid – kohtun oma valijatega. Meil on sihuke valimissüsteem, et sa ei tea, kes on su valijad. Kuidas sa saad kohtuda “valijatega”? Ma kohtun pidevalt kõikvõimalike inimestega.
Sõbralik sommeljee astub ligi ja küsib J-K.R-dilt: “Kas te tõesti üldse veini ei joo?” J-K.R valab M.R-ile ja endale klaasi veini. “Veinikultuuri ma igatahes toetan.”
M.R: Muide, sa ikka tead, et ma sind ei valinud?
J-K.R: No aga sellisel juhul – KesKus’i toimetuses näeme!
*
Lugeja küsib Facebook’is
Mis sa tegelikult arvad, et suudad seal korda saata?
Ei ole hiromant, aga eks annan oma parima.
Kas ühel riigikogu liikmel on üldse võimalik Eesti riigis midagi muuta?
On. Aga parem, kui neid muutjaid oleks mitu.
Mis selle töö juures kõige raskem on ja millest selle töö juures kõige rohkem rõõmu tunned?
Raske on see, kui kohtad ignorantsust. Ja rõõmustavad vastavalt need olukorrad, kui seda ei kohta!
Millest riigikogu puhvetis kõige rohkem puudu on?
Dialoogist. Parlamentaarset suminat ja kuluaarides vaidlemist napib.
Kas särtsuv sõnakasutus pole häirinud tööalaseid suhteid?
Eks tänased kolleegid teadsid seda enne juba niigi. Paljusid olen ju teles või lehes või raadios intervjueerinud.
Mis paneb jätkuvalt imestama?
Inimeste võimalus ajada erinevates kohtades absoluutselt erinevat juttu.
Kas on alati arukas kõik, mis pähe tuleb, ka välja öelda?
Võib-olla ei olegi. Aga ehk on veel vähemarukas lihtsalt kuss olla.
Seoses lammastega, kuidas on korraldatud pügamine?
Erakonniti on pügamine erinev. Mõned on väga ära pügatud, aga eks see ole näha ka laudaelu käsitlevast ajakirjandusest.
Hommikuse konjakijoomise oled juba maha jätnud?
Peab vastama nagu Väikevend preili Hildur Soku eest: seda pole õnnestunud veel alustada.
*
Parlamendirühmad
Eesti-Venemaa parlamendirühm / Eesti-Armeenia parlamendirühm / Eesti-Albaania parlamendirühm / Eesti-Moldova parlamendirühm / Eesti-Georgia parlamendirühm / Eesti-Ukraina parlamendirühm / Eesti-Aserbaid?aani parlamendirühm / Eesti-Kirgiisi parlamendirühm
Ühendused
Muinsuskaitse ühendus / Tiibeti toetusrühm / Taiwani toetusrühm / Kodanikuühiskonna toetusrühm / Toetusrühm inimõiguste ja poliitiliste vabaduste eest Iraanis / Soome-ugri toetusrühm / Looduslike pühapaikade toetusrühm / Kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm / Saadikuühendus “Inimõiguste kaitseks Põhja-Kaukaasias” / Narva toetusrühm / Setomaa toetusrühm / Toetusrühm demokraatia eest Valgevenes