LAPSED POMMIRAHE ALL: Tallinnas Suurgildi hoones eksponeeritav Eesti Ajaloomuuseumi ja Tartu Mänguasjamuuseumi ühisnäitus „Lapsed ja sõda. 1941–1944“ käsitleb laste sõjaaegseid õudusi ning rõõme. Kuraatorid Karin Konksi ja Helena Grauberg muugivad teema lahti.
Kui 19. sajandil kujunes Euroopas arusaam lapsepõlvest kui turvalisest, hoitud ja muretust eluetapist, siis 20. sajand oma brutaalsete sõdadega tõi reaalsusesse segipaisatud lapsepõlved. Eriti valusalt puudutas Eesti lapsi just Teine maailmasõda.
Kuigi sõja aja laste elus oli palju kaost, olid neil ka oma mängud, mis tahtsid mängimist, oma toimetamised ja rõõmudki. Tallinnas, Suurgildi hoones eksponeeritav Eesti Ajaloomuuseumi ja Tartu Mänguasjamuuseumi ühisnäitus „Lapsed ja sõda. 1941–1944“ seda teemat käsitlebki. Näituse üks kandvatest osadest on perioodi tutvustamine rohujuure tasandil – see pole kuiv ajalooline ülevaade, vaid kajastab laste igapäevaelu sõja ajal personaalsete lugude kaudu. Pool näitusest aga annab seda aega edasi ajalooliste esemetega seotud mälestuste kaudu. Alateemadena on esindatud lapse sünd, sõjategevus, kool, organisatsioonid ja meelelahutus.
Igapäevaelu kukkumine
Sõda mõjutas lapsi erineval moel, nende saatus sõltus paljudest teguritest (vanemate päritolust ja sotsiaalsest staatusest, täiskasvanute otsustest, sõjasündmustest jne). Ühisnimetajaks võib ehk tuua senise igapäevaelu radikaalse muutumise ning sõja jalust ajutiselt või jäädavalt oma senisest kodust lahkumise.
Elasime Tartus raudteesilla juures. 1944 olid suured pommitamised ja siis me olime sihtmärk. Õhuhäire hakkas ja lõppes, hakkas ja lõppes. Ükskord algas pärast lõunat, ema küpsetas kooki, isa oli kodus. Mina jooksin välja, vaatasin taevasse ja hüüdsin, et juba meie kohal. Ma nägin selle lenduri pead aknast. Ta pikeeris otsejoones meie õue peale. Mina jooksin varjendi ust lahti tegema ja tema tulistas inimesi jooksu pealt. Õu oli padruneid täis. Jõudsin ukse lahti teha ja nii suur õhusurve oli, et lendasin mürtsti trepist alla. /…/ Meie maja peale oli kaks pommi kukkunud, aga see pool, kus minu ema ja isa olid pliidi taga kõhuli, oli alles. (Helli, s 1934)
Näitusel eksponeeritakse viit keskset lugu, mis tinglikult esindavad paljude sarnase elusaatusega laste lugusid. Need ei ole siiski abstraktsioonid, vaid konkreetsete inimeste fragmenteeritud lapsepõlved. Seal on mitu korda kodu kaotanud linnatüdruk Menda, maale kolinud Kalju, sakslaste eest Venemaale pakku läinud juudi soost Aavi, välismaale Saksamaa kaudu lahkunud Aimi ning perega Venemaale küüditatud ja seal orvuks jäänud Tiidu lood.
Eesmärgiks oli kajastada lapse pilku elule Teise maailmasõja ajal. Päris vahetut kogemust polnud siiski võimalik taastada, sest algallikateks on vanemaealiste inimeste mälestused, mis on kirja pandud või räägitud tänapäeva perspektiivist vaadatuna – seega on algselt kogetu ja toonased mõtted-tunded segatud praeguste hinnangutega. Ühe haruldase erandina on näitusel väljas Tiidu 10-aastaselt kirjutatud päeviku katkend, milles tema pere viis aastat varem toimunud küüditamist kirjeldavad read mõjuvad rabavalt oma peaaegu rahulikus üksikasjalikkuses.
(FOTO: 10-aastase poisi Tiidu päeviku katkend. Erakogu)
Verd ei näe
Filmide ja teleuudiste harjumuspärasest otseselt jõhkrat vägivalda või vigastatud kehade, laipade jne kujutamisest on näitusel hoidutud, sest üheks näitusekülastajate sihtgrupiks on tänased lapsed. Rusutuse ja rahutuse visuaalne pool on pigem välja mängitud summutatud värvilahendusega, suletud ruumidega. Elulugusid ilmestavad küllaltki diskreetsed, kuid samas praegustele noortele kergesti arusaadavad, peaaegu koomiksilaadis tehtud pildid. Lapselikkust annab edasi vooklev, otsekui lapsekäega kirjutatud tekstikujundus.
(FOTO: Verd küll ei näidata, ent püüame siiski anda rahu ajal elanud inimestele ettekujutust, mida sõda tsiviilelanikele tähendas. Tallinna tüdruku Menda lugu esitavad fotod õhurünnaku järgsetest pere eluruumidest Kadriorus Köleri tänava korteris. 1943. aasta sügisel, õhurünnaku järel pildistas fotograafist naaber Kirsmaade korterit, siin on foto Menda isa töötoast. Foto: erakogu)
Lapselik uudishimu sõja vastu
Isa rääkis sageli, et sõja lõhna on õhus. Mõtlesin, et lõpuks ometi on midagi põnevat tulemas… (Maret, 7-aastane)
Kuigi sõda tõi hirmu ja muret, siis paradoksaalsel kombel tekitas sõda lastes ka elavat uudishimu, ja üsna sageli nad ei tajunud ohtu. Eriti just poisikesed käisid ringi ja otsisid laiali jäänud sõjamoona ja mängisid sellega. On lausa uskumatuid lugusid, kuidas lapsed tankitõrjemiine lõhkasid, granaate koju viisid ja neid vanemate eest peitsid jne.
(Foto allkiri: Fotol on 13-aastane Kaadi, kes poseerib sõpradega sõdurikiivris, vööl granaat ja puss, jalas sõdurisaapad, kaaslastel lisaks sõjamoonale näpus ka sigaretid. Foto: erakogu)
Sõjaaja vähesed asjad
Sõjaajal oli lastel väga vähe asju ja Eesti muuseumikogud on selle koha pealt õige napid. Õnneks leidus küllalt lahkeid inimesi, kes tõid näitusele lisa.
Kõigil neil esemetel, mis tänaseni alles hoitud, on oma lugu. Need lood räägivad vanemate armastusest oma laste vastu ning püüdest võimaluste puudumisele vaatamata oma lapsi õnnelikuks teha. Kuid ka oludest, mis on sundinud lapsele kalleid asju eluks vajaliku vastu vahetama. Laste asjades kajastuvad nii argi- kui ka pidupäev, nii kohustused kui ka mängud.
Argipäevaks vajalike asjade defitsiit on tänastele keskealistele tuttav teema, sõjaajal oli see lihtsalt äärmuslikum. See viis teinekord väga nutikate lahendusteni – nii võib näituselgi näha valgest langevarjusiidist lapse ristimiskleiti, vineerist tehtud ja sissepõletatud Miki-Hiire kujutisega koolikotti. Mälestustest tuleb muu hulgas esile, kuidas lasteriideid tehti vanadest täiskasvanute riietest, voodilinadest, suhkrukottidest ja isegi lippudest.
Üldiselt olid lapsed sõja ajal leplikumad, nad ei pööranud asjadele nii suurt tähelepanu nagu tänapäeval. Esemelisest maailmast on lastel tihti emotsionaalselt lähedane side olnud vaid mänguasjadega, eriti kui see juhtus olema lapse ainus mänguasi. Kriitilises situatsioonis on see ainus lapsele kallis asi vahel muutunud ülioluliseks esemeks, mida ilmtingimata pidi kaasa võtma, kui lahingute eest pageti. Näiteks saab näitusel näha suurt vineerist bussi, mille 3-aastase Reinu vanaema oli 1944. aastal saanud vahetuseks või ja liha vastu ning mida väike poiss vedas vapralt enda järel lahingute eest metsatallu pakku minnes. Selliseid südantliigutavaid lugusid on näitusel teisigi: lahingute eest maa alla peidetud nukk, varjendis kingituseks saadud niidirullist ja riidest tehtud tugitoolid, Rootsi kaasa võetud kaks koerakest jne.
Õnnelik aeg
Ühel hetkel enam lahinguid ja pommitamisi polnud, sõda oli läbi. See ei tähendanud Eesti jaoks sõjaeelse elu taastumist, kuid ometi võis elu jätkuda senisest rahulikumalt. Koplis elanud Ija (s 1938) meenutab: See pommivarjendisse minek oli nii tavaline, arvasin, et nii peabki olema. Kui ema ütles, et nüüd on sõda läbi, siis küsisin: „Mis nüüd saab?“ Ema vastas: „Nüüd ei tule enam järjekordi ja saab poest kommi osta.“
Näitus aitab külastajal mõista, millised elusaatused, rõõmud ja raskused olid meie vanematel ja vanavanematel. Ehk aitab see hetkeks mõtiskleda ka oma elu üle, et leida üles see, mis on kõige tähtsam ja olulisem – rahu. Vaid nii saavad lapsed jääda lasteks ning meiegi tunda rõõmu oma laste üle. Soovime meenutada, et tegelikult on elu Eestis hea. Aga mitte alati pole see nii olnud ja mitte igal pool maailmas pole see ka praegu nii.
Kuigi sõda tõi täiskasvanutele hirmu ja muret, siis paradoksaalsel kombel tekitas seesama sõda lastes ka elavat uudishimu.
Üldiselt olid lapsed sõja ajal leplikumad, nad ei pööranud asjadele nii suurt tähelepanu nagu tänapäeval.
Näitus „Lapsed ja sõda. 1941–1944“ on avatud 15. maist 2015 kuni 5. jaanuarini 2016 Eesti Ajaloomuuseumis Suurgildi hoones (Pikk 17, Tallinn).
