ALUMISE SAHTLI KANDIDAAT: Mart Soidro uuris Indrek Tarandilt ja Eerik-Niiles Krossilt, kuidas peaksid vahetuma valitsused valimistevahelisel perioodil.
Aeg lendab linnutiivul. Sul võivad olla ju ilusad plaanid, näiteks mõtiskleda vabariigi aastapäeva eel vanade võitluskaaslastega presidendi institutsioonist ja võimalikest seadusemuudatustest riigipea valimisel. Aga siis saadab eurovolinik Siim Kallas kirja juhtivatele erakonnakaaslastele ja teatab, et ta oleks huvitatud teatepulga ülevõtmisest „nii parteiliinis kui ka täidesaatva organi töös“. Veel hilissügisel oli Kallas seenior huvitatud presidendiametist (LP, 2. XI 2013), nüüd paelub teda olla peaminister Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal 2018. aastal.
Partei juhtorganitest irdunud Meelis Atonen oli vaimustuses, käis ühest avalik-õiguslikust saatest teise ja näitas isegi lauale seatud vigurite abil, millised koalitsioonid on tõenäolisemad ja paremad Eesti rahvale („Ringvaade“, 12. II 2014). Mõni päev hiljem kõnetas üliõnnelik Kärt Anvelt Kuku raadio „Nädala tegijas“ transpordivolinikku kindlas kõneviisis kui järgmist peaministrit ja soovis selles raskes ametis edu.
Kõik nii õnnelikud ilmselt ei olnud. Me ei tea, kui üksmeelselt (või pika hambaga?) otsustas terve plejaad poliitilisi broilereid erakorralisel juhatuse koosolekul, et peaminister Andrus Ansipi tagasiastumise korral volitab erakonna juhatus Siim Kallast moodustama järgmist valitsust (ERR, 21. II 2014).
Kohtusin Indrek Tarandi ja Eerik-Niiles Krossiga 23. veebruari pärastlõunal ühes isevärki majas, kus esimesel korrusel on pagariäri ja pandimaja ning ülakorrustel korterid vaatega Pika Hermanni tornile. Seda vestlust kokku kirjutades meenus, et täpselt veerandsada aastat tagasi lehvis seal viimast korda Eesti NSV „mereväelipp“. Mingi mees sehkendas nüüdki seal tornis, loodetavasti heade kavatsustega.
Unustasime sel pärastlõunal jälgida otseülekannet „Vanemuise“ kontserdisaalist, kus peaminister andis teada, et paneb vastlapäeval ameti maha. Meieni polnud ka jõudnud presidendi kantselei avaldus „Peaministrikandidaadi saab põhiseaduse kohaselt määrata ainult Vabariigi President ja volitused valitsuse moodustamiseks saab talle anda ainult parlament. Ühelgi teisel moel ei ole seda võimalik otsustada.“
Sündmused arenevad kiiresti. Paar kuud tagasi oli Siim Kallas väga huvitatud veel presidendiametist…
Tarand: Aga nüüd on ta huvitatud Euroopa eesistuja ametist, et näidata sakslastele, kui mitu korda ta on kangem mees.
Ka veerandsada aastat tagasi otsisid Siim Kallas ja Andrus Ansip oma elus uusi väljakutseid. Rahva Hääle peatoimetaja asetäitjast sai Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees ning EKP Tartu rajoonikomitee orgosakonna juhatajast ÜE Estkompexim Tartu osakonna juhataja. Seekord tahavad nad omavahel ameteid vahetada…
Tarand: Euroopas ei leia voliniku lahkumine kolm kuud enne Euroopa Parlamendi valimisi ilma mõjuva põhjuseta mingit mõistmist. See näitab, et õigus on neil, kes kritiseerivad seda tohutut volinike armaadat, mis seoses laienemisega on tekkinud. See on järjekordne kinnitus sellele, et nende hulk peaks olema tunduvalt väiksem, sest neil ei ole seal midagi teha.
Kross: Lissaboni leping näeb isegi ette selle vähendamist.
Tarand: Kallas peaks tegema selge soti ja teatama, et soovib sellest kuupäevast lahkuda.
26. veebruaril teatabki Siim Kallase abi Hanna Hinrikus, et kui ettepanek volinikule tehakse, siis võtab Kallas valitsuse moodustamiseks palgata puhkust. Kohast Euroopa Komisjonis loobub Kallas aga alles siis, kui riigikogu on ta peaministriks nimetanud.
Kross: Kindlasti ei saa ta olla üheaegselt volinik ja peaminister. Aga kas ta saab olla üheaegselt peaministri kandidaat ja volinik? Tõlgendamise küsimus.
Tarand: Kallas peaks selgesõnaliselt teatama, et tahab teha Eestis valitsust ja ei saa Euroopas enam raudteeprojekte ja jõelaevandust kureerida.
„Kirjutan teile, härra Barroso, lahkumisavalduse!“ (Naerab)
Praegu on aga olukord, kus Kallas tahaks Eestis valitsust moodustada ja kui riigikogu ei anna talle seda volitust, läheb ta Brüsselisse tagasi volinikuks. Sellist olukorda ei tohi olla! Nad peavad oma portfelli kokku pakkima, kui tahavad rahvuslikel valimistel kandideerida.
Transpordivolinik ilmselt kardab, et kordub stsenaarium, mil president Lennart Meri poolt peaministrikandidaadiks määratud Kallas kogus 1994. aasta 13. oktoobril riigikogus vaid 40 poolthäält, 55 parlamendisaadikut oli vastu tema saamisele valitsusjuhiks. Kallas jättis ka toona tagaukse lahti ja jätkas kuni 1995. aasta riigikogu valimisteni Eesti Panga presidendina. Aga see selleks. Olen kindel, et seekord ei teki riigikogus Kallase nimetamisega mingeid probleeme. Läbi huumoriprisma: IRL-il ei maksa pujäänitseda, sest Reformierakonna ukse taga teevad sotsid juba sooja. Mitte keegi ei ole huvitatud erakorralistest valimistest.
Tarand: Arvan, et peale Reformierakonna oleks kõigil võita. Kõik kolm on rohkem valimisteks valmis ja parema trendiga kui reformierakondlased. Tõsi, nad ei pruugi ise nii mõelda.
(Krossilt) Mis dokumendi alusel IRL töötab? online casino Kui valitsus astub tagasi, peab partei uues olukorras nõu.
(Pilkavalt) Kas teid on ajalehe vahendusel kutsutud Siim Kallase koalitsioonivalitsusse?
Kross: (Pahuralt) Minu meelest ei ole meid siiani isegi ajalehe vahendusel kutsutud. Kõik on lahtine.
Tarand: Võib-olla on nad ise midagi ikka ajalehtedes vihjanud? Tuleb kontrollida! Aga teil peaks ju tekkima siis parteisisene demokraatlik arutelu!
Kross: Esiteks me hetkel ei tea, kuidas uue valitsuse kokkupanek kavatsetakse mängida. Kas koalitsioonileping kehtib või ei kehti? Ja ega koalitsioonilepingusse pole ühtegi nime sisse kirjutatud, jagatud on vaid ministrite portfellid. Ja peaministriportfell kuulub Reformierakonnale.
Tarand: Just. Äkki tuleb uus koalitsioonileping sõlmida?
Kross: Ma ei tea, kas valitsuse tagasiastumisega koalitsioonileping lõpeb või mitte. Kui tuleb uus peaministrikandidaat, peab tulema kutse koalitsiooniläbirääkimistele. Erakonna volikogu peab andma mandaadi läbirääkimisteks.
Muidugi ei kehtinud Reformierakonna jaoks 2011. aastal sõlmitud koalitsioonilepe. Siim Kallas teatas pärast Reformierakonna volikogult volituste saamist, et ei välista koalitsiooni ühegi parlamendierakonnaga.
Tarand: Arvan, et Reformierakond laiab liiga palju. Nii ei ole seda ikka viisakas teha, olenemata sellest, kas oled mees metsast või mees komisjonist. Ühe partei juhatus ei saa ruulida üle kõigi põhiseaduslike institutsioonide ja legitiimsete erakondade.
Ainuke asi, milles neil on õigus: peaminister on viinud meid majanduslangusesse, on väsinud ja ei soovi enam valitsust juhtida. Muidugi peab tagasi astuma!
Eks nüüd hakkab president konsulteerima ja selle põhjal ütleb, kellele ta teeb ülesandeks valitsust moodustada. Praegu on ju kõik tagurpidi – mängima on hakatud näitemängu lõpust.
Kuidas valitsusvahetus peaks siis välja nägema?
Kross: Üldiselt on ju valitsuse moodustamine üles ehitatud eeldusel, et see toimub pärast valimisi. See on otsene demokraatlik legitimatsioon. Valija on andnud erakondadele oma mandaadi, neil on enamus riigikogus ja nad moodustavad valitsuse. Kui see vahetus toimub valimiste vahel, nagu nüüd meil, kus peaminister ei taha enam peaminister olla, siis ta astub koos valitsusega tagasi. Edasise jaoks on põhiseaduse paragrahv 89, mis pealtnäha üsnagi täpselt kirjeldab, mis edasi saama hakkab. Mida see uus olukord põhiseaduse mõtte järgi tähendab, seda võib põhiseaduse kommentaarist mingil määral aimata. Minu jaoks on üks probleem selles, et meil on üks taoline vahetus 1997. aastal olnud.
Selle vahega, et Mart Siimann oli siis VIII Riigikogu liige, kui ta peaministri kandidaadiks sai. Tõsi, ta mandaat oli väga õhuke – 484 häält. Toompeale pääses ta kompensatsioonimandaadiga ja oli üldjärjestuses Tiit Madissoni järel 208.
Kross: Siimann oli siiski valimistel osalenud ja tol hetkel ka Koonderakonna aseesimees. Kui lugeda põhiseaduse kommentaari, mis ütleb, et kui peaminister astub tagasi, nimetab president peaministrikandidaadi, enim hääli saanud erakonna liidri. Või selle erakonna liidri, kellel on n-ö hääled koos ja kel on võimekus valitsust moodustada.
Pärast 1999. aasta valimisi oli Savisaarel küll kõige rohkem hääli, aga tal ei olnud parlamendis enamust. Laaril seevastu oli. Kui lugeda nende tarkade meeste arutlusi põhiseaduse kommentaarides, siis Lennart talitas ilmselt legitiimselt.
Täna on aga olukord, kus tuleb üks mees, kes on küll väga lugupeetud, aga ise valimistel ei osalenud. Ei ole vähemasti esialgu erakonnas kõrges ametis, ei liider ega isegi aseesimees…
See mees on Reformierakonna auesimees, Eerik! Ja 2001. aastal „parandas“ ta Lennart Mere vea, sõlmides koalitsioonileppe Savisaarega. Aga see selleks. Kuidas president Ilves peaks talitama?
Kross: Mul isiklikult on kerge probleem, ma ei saa aru, kust tuleb see legitimatsioon? Hea küll, Reformierakonnal on õigus valida oma liidriks, keda nad soovivad. Kui see on tehtud ja praegune peaminister soovib lahkuda, on see põhiseadusepärane, et uus liider saab ka nende peaministrikandidaadiks.
Kui ta saab parlamendilt volitused valitsuse moodustamiseks, hakatakse mängima mängu, justkui oleksid toimunud valimised ja kogu poliitiline maastik mängitakse ümber. Toimuvad koalitsiooni läbirääkimised ja ühtäkki on kõik kombinatsioonid võimalikud. Ma ei ole kindel, kas see on põhiseaduspärane.
Tarand: Ma ei ole selles samuti kindel.
Kross: Tundub nagu uue võimustruktuuri või kombinatsiooni tekitamine ilma valimisteta.
Tarand: Minu arvates presidendi roll põhiseaduse järgi selles seisnebki, et ta keeldub sellise kandidaadi esitamisest ja palub esitada kandidaat, kes on valimistel osalenud.
Kross: Põhimõtteliselt saab president kellele iganes teha ülesandeks moodustada valitsus. Aga selle aluseks peaks olema otsene seos viimaste riigikogu valimistega, mitte mingi erakonna juhatuse paber.
Reformierakond lähtub põhimõttest, et põhisedus ei sea piirangut, et valitsuse liige peaks olema valitud riigikogusse. Põhiseadus rõhutab võimude lahususe põhimõtet, et valitsuse liige ei tohi olla samaaegselt riigikogu liige…
Tarand: (Ei lase ennast triviaalsetest käibetõdedest segada) President võib esitada kaks korda kandidaadi, kes ei saa vajaminevaid poolthääli riigikogus kokku. Ja kolmas kord läheb selle kandidaadi esitamise õigus riigikogu kätte.
Kross: See on tõlgendamise koht. Kas see teine kandidaat võib olla sama kandidaat või mitte. Selle üle on võimalik vaielda.
Tarand: Igal juhul, kui president esitab kaks tüüpi või ühe tüübi kaks korda ja see ei leia riigikogus toetust, siis kolmas kord tuleb kandidaadi esitamine riigikogu kätte. Kui see neil ei õnnestu, tulevad erakorralised valimised. Riigimehelik käitumine nii riigikogu liikmetelt kui ka presidendilt oleks siirduda erakorraliste valimiste juurde. See nõrgendab ju valitsust, kui selle moodustab inimene, kellel puudub riigikogu valimistelt saadud mandaat.
Kross: (Kainestavalt) Presidendi ülesanne on siiski nimetada peaministrikandidaat, kes on võimeline valitsust moodustama.
Tarand: (Ei jäta jonni) Nõus. Aga ta ei saa alluda ka sellisele sõnastusele: „Reformierakonna juhatus volitas Siim Kallast valitsust moodustama.“
***
Pärast meie vestlust on Reformierakonna retoorika muutunud. Tuure on vaiksemaks keeratud ja presidendi institutsiooni suhtes lugupidavamaks muututud.
Lehe trükkimineku ajal võtab president Toomas Hendrik Ilves peaminister Andrus Ansipilt vastu tagasiastumisteate, kuid ei alusta veel parlamendiparteidega konsultatsioone uue peaministrikandidaadi määramiseks. Istub hoopis koos ametliku ja äridelegatsiooniga lennukisse ning sõidab visiidile Jaapanisse, kust naaseb 8. märtsil.
Vastlapäeval teavitas Ansip oma tagasiastumisest ka riigikogu, kuid tegi seda esialgu kirjalikult, sest korralisi istungeid sel nädalal parlamendis ei toimunud. Suuliselt informeerib Ansip tagasiastumisest riigikogu 10. märtsil. Sel kuupäeval algavad ka kõigi eelduste kohaselt konsultatsioonid kõigi parlamendierakondade esindajatega.
Indrek Tarand: Riigimehelik käitumine oleks siirduda erakorraliste valimiste juurde. See nõrgendab ju valitsust, kui selle moodustab inimene, kellel puudub riigikogu valimistelt saadud mandaat.