Vaino Vahing rääkis oma eluajal sedavõrd palju individuatsioonist, et kohati jäi mulje, et ta on pelgalt selle protsessi teoreetik, kes mõiste maaletoojana on ise sellesse kinni jäänud. Õigupoolest, ega ma teagi, kuidas tõelise iseduse saavutamine praktikas välja peaks nägema, sellest kõnelemine ?piili alla ja ?piili peale reedab aga kas kõrvaltvaataja hoiakut või takerdumist sellesse torusse, mille teises otsas terendab kujuteldav Selbst.
Tunnelis Vaino
Lavastus näitab Vahingut hetkel, mil ta on tunnelis kinni. Mitte kinni selleks, et saaks järgneda edasisamm, vaid lihtsalt kinni, peadpidi torus. Olgugi kiusatus seda vahefaasi poetiseerima hakata, pole sel ometi mõtet, kuulatagu parem vaikust, sest Vahing kõneleb selles vaikuses oma masohhistlikku monoloogi, mis võib-olla on kuidagi seotud tema järgmise loomepuhanguga, aga võib-olla on täiesti lahus ja kuna me õiget vastust ei tea, siis tasub keskenduda üksikdetailidele. Me teame ta loomingut, me teame ta retoorikat, me teame ta müüti ja loome seda kaasa, aga kõik ülejäänu on pelgalt konstruktsioon, umbes nagu Isegi.
Isedusvaevad
Andres Keil suudab seda seisundit veenvalt edasi anda. Just nimelt mitte kutselise näitleja kombel, aga seevastu just nõnda, nagu Vahing ka ise näitlejarolliga suhestus, ehedalt. Ülejäänud tegelaskonnast on raskem aru saada, seda mitte näitlejamängu mõttes, vaid dramaturgi-lavastaja Ivar Põllu taotluste osas. Katrin Pärna Maimu/Mati kaksikrollis on Vahingu Anima ja Animus teineteist leidnud, Ragne Pekarevi kehastatud naistel on raskem vahet teha, aga see tuleneb pigem situatsioonidest, kuhu lavastaja nad on asetanud. Androgüünide ja isedusevaevas lõhestunud tegelaste taustal tekib aga kiusatus ka Martin Kõivu Evaldit vastavalt olukorrale erinevate Vaino (ja Mati) antagonistidena ümber mängida. Lisaks Hermakülale näiteks Aavikuna, aga see ei kõneleks vist jälle Põllu konkreetses valikus?
Muutuja rollid
Kui lõpus juba arvasin, et sain osa ühest Vahingu Angst’i teaduslikult kiretust ja kunstiliselt kirglikust kirjeldusest, siis Tõnu (Katrin Ruus) ilmumine epiloogiks tekitas taas segadust. Ka Tepandi 12-keelne on mõnikord häälest ära, kuid see ei jää domineerima tema märgina. Ivar Põllu lavastuses pani häälest keeratud Tõnu aga siiski mõtlema, et äkki ei uuritagi kiretult individuatsioonivõimalusi, vaid naerdakse selle otsinguid välja.
Aga kas Tõnu on sel juhul tegelaste kaasaegne, kes viitab neisse otsinguisse juba sisse kodeeritud veale või on see tagantjärele tarkus tänasest perspektiivist? Või pigem samuti vaid üks realistlikult esitatud muutuja tollaste tingimuste kausaalse seoseta reas?