Jaan Tooming, Anne Türnpu ja NO99 poisid. Selline kooslus siis. Ja pooleteisttunnine “Macbeth”.
Kowalsky on ebaprofessionaalne ja ütleb otse – mulle see lavastus ei meeldinud.
Sest. Esietendusest lähtuvalt.
Selle lavastuse kontseptsioon on küürakas. Ühele poole viltu. See on suvaline. Toominga ja Türnpu (kes lavastajad ja ise Macbethi ja Leedina laval) omasuvaline. Jah, muidugi, iga lavastuskontseptsioon on omasuvaline, aga siin liigselt. Sellel lavastuselon ainult üks plaan. Ja see plaan ei anna ennast kätte, kui sa meeletuid pingutusi ei tee, et teksti jälgida. Vastasel korral ei saa sa mitte midagi aru, mis laval, noodipultide taga, toimub. Ning selles ei ole vaataja süüdi, kui ta aru ei saa. Selles on süüdi olematud, punkteerimata, ehk isegi läbimõtlemata, kindlasti läbilavastamata, rõhud.
Jah, lavastajatel on seal üks mõte, mõte, mida Kowalsky isegi ei proovi sõnastada – ta ei saanud sellest aru -, aga selle mõtte edasiandmise teenistuses ei ole lavastus. On mingi üks ähmane idee, mis isegi mitte ähmaselt voolavaks pealiiniks ei vormu. On hajusus. Midagi ei jää meelde.
Selles lavastuses on mõte jõust, on mõte jõuetusest. Aga seal ei ole ei jõudu, ei jõuetust. On Leedi, kes karjub koleda häälega. Miks, ei saa aru?
Lavastuse lõpus on üks elus stseen. Stseen, kus juhtub. Kus täringutega publikule tulevikku veeretatakse. See on ilus, valus, hirmutav ja vabastav. Aga see ei lunasta eelnenud kannatusi.
Tooming ütles esika lõpus, et Uku Masing on sada korda parem kirjanik kui Shakespeare. Tooming ütles kuukene enne esikat “Nädalise” teatrikülgede intervjuus, et ta mõtles, et jätaks selle tüki tegemata (sest Masing on parem kui Shakespeare, või kuidagi nii), mis siis, et lepingud on tehtud.
Kowalsky ütleb, et jah, Tooming, oleks võinud jätta tegemata. Küll oleks teatri juhtkonnaga kokkuleppele saanud. Sest Kowalsky ei taha teatris näha asju, mida tegijad ei taha teha.
Kõik. Punkt.