KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. Ulrike Birkenbach on seda meelt, et septembrikuised valimised ei toonud mitte tagasi ilmavaadet, vaid on sissejuhatus mingisse uude ajastusse.
Kirjutasin kuu aja eest, et liidupäeva valimistulemused olid minu jaoks šokk. Nii see tõesti oli. Sotsiaaldemokraatliku partei tugev tagasitulek, erakonna võime võita valimised ja olla olukorras, kus nüüd peetakse võimuliidukõnelusi, üllatas mind. Ja mitte ainult mind. Üllatas paljusid teisigi minu põlvkonnakaaslasi ja inimesi, kellega väärtushinnanguid jagame. Heas mõttes. Kuid jäänud – või isegi tekkinud – on terve rida küsimusi. Neist tahangi siinkohal rääkida.
Rohelised kui programmidikteerijad
Peagi ametist lahkuva liidukantsleri Angela Merkeli erakonnas on muutused muidugi suured. Kuid see on eraldi teema, millel on mõtet peatuda mõni teine kord – siis, kui on selge, kes alanud kemplusest võitjana selgub. Samas puudutab ka parteisisene lahing võimu pärast maailmavaatelisi küsimusi: proua Merkel juhtis ju CDU täiesti maailmavaatevabale kursile, tegi sellest erakonna, kellega võis end identifitseerida igaüks, kellele sobis tema isik. Ja on näha, et see on üks põhjuseid, mis tekitavad nüüd võimu kaotavate kristlike demokraatide seas segadust ja viha ning endalt küsitakse, kes meie seast on kristlased, kes demokraadid, kes midagi kolmandat. Ehk siis: erakonnas on päevakorral ilmavaade.
Kuid kas see tähendab automaatselt, et valimised võitnud sotsiaaldemokraadid võitsid, sest nad on sotsiaaldemokraadid või võitsid nad, sest on õppinud Angela Merkelilt ja minetanud maailmavaate niivõrd, kuivõrd see on võimalik. Sellele on muidugi raskem vastata. Valimiskampaaniat meenutades tundub esmalt, et oma ilmavaatelise programmi suutsid kõige edukamalt valijatele meeldivaks teha hoopis Rohelised – mitte ükski partei ei pääsenud ilma oma keskkonnapoliitilise agendata ega selleta, et tuli vastata ajakirjanike ja avalikkuse küsimusele, kuidas reageeritakse ühele või teisele Roheliste väljaütlemisele või ettepanekule. Need puudutasid muidugi eelkõige keskkonda. Seega – isegi kui Rohelised ei võitnud valimisi protsentuaalselt (partei sai 14,8% häältest ja oli kolmandal kohal sotside ja kristlike demokraatide järel), siis ilmavaateliselt ometi, dikteerides teistele ette programmi.
Küsimused maailmavaate osas
Kõige vähem lasid end Rohelistest kõigutada Vaba Demokraatlik Partei ehk liberaalid, kes esinesid jõuliselt programmiga, mis oli omamoodi vastand Rohelistele. Seega mõjutasid Rohelised liberaale küll, kuid pöördvõrdelises mõttes. Kas see õnnestus? Jah ja ei – üksteist ja pool protsenti ning neljas koht valimistel oli tugev tulemus, kuigi üsna sama nagu nelja aasta eest, mil saadi veidi üle kümne protsendi häältest. Ning nüüd sepitseb partei koos Rohelistega valitsusliitu ja kuni koalitsioonilepingu sõlmimiseni me ei tea, kelle ilmavaatest sinna rohkem mõtteid või hoiakuid jõuab.
Kuid tulles tagasi sotsiaaldemokraatide juurde, siis selle partei ilmavaate osas on valimisvõidule vaatamata palju küsimusi. Erakonna kantslerikandidaat, senine rahandusminister Olaf Scholz (kes ei ole erakonna esimees, olgu rõhutatud) on paljude meelest rohkem proua Merkel kui Merkel ise. Ja seda just halvas mõttes: maailmavaate täielik eiramine, puhas olupoliitika, madalaima ühise nimetaja otsimine. See on kriitika, mis tuleb Scholzile ka tema enda partei seest. Ja kriitika, mida saavad väga mugavalt ära kasutada vastased ühes teises kontekstis: öeldakse, et kui Scholzist saab liidukantsler, hakkavad niite tõmbama noorsotside juht Kevin Kühnert ning teised SPD vasaktiiva tegelased… Kas see nii on, teab vast ainult Scholz ise, kuid igal juhul on kehv, et liitvabariigi juhtiv partei ei näi ka ise teadvat, millist ilmavaadet ta esindab. Või kas ta üldse esindab ilmavaadet või ainult teatud isikute arusaamu sellest.
Ajalugu sai Saksamaa kätte
Mis viibki tagasi algusesse: kas septembri lõpus toimunud liidupäeva valimistega tuli maailmavaade meie poliitikasse tagasi või mitte? Algul tundus tõesti, nagu oleks põhjust rõõmustada: sotsid on jälle sotsid, kristlikud demokraadid peavad pärast pikki Merkeli-aastaid taas hakkama oma programmi sisuliselt põhjendama, Rohelistel on reaalne põhjus rääkida endale südamel olevatest asjadest jne. Praegu ma selles enam nii kindel ei ole. Jah, arutelud liitvabariigi poliitikas olid tõsised ja vajalikud, kuid need olid ometi arutelud isiksuste vahel ning neis selgus, et aruteludel osalejad ei pruugigi esindada mitte kedagi peale iseenda. Lihtne ja labane tõde muidugi, kuid ometi selline, mida oli kerge unustada ja mille unustamise nimel tegid asjaosalised ka ise tööd, püüdes jätta valijatele mulje, nagu oleks iga erakonna tippkandidaadi taga terve tema partei.
Nüüd, mil valimised on läbi ning ühed peavad võimukõnelusi, teised lakuvad haavu, tuleb välja ebameeldiv tõde, millest olen ennegi kirjutanud: ajalugu on liitvabariigi kätte saanud, me ei ole immuunsed nendele ühiskondlikele tõbedele, mis on suurel määral muutnud meie naaberriikide poliitilisi süsteeme, tehes nad palju isikukesksemaks ja nõrgendades seni püsinud institutsioone.
Ehk siis: maailmavaade ei tulnud tagasi, vaid hoopis indiviidile keskenduv juhtimine hakkas meid mõjutama senisest veelgi rohkem. Tõsi – pärast seda, mil liitvabariiki on juhtinud üks liidukantsler nii kaua, et on valimisealisi inimesi, kes ühtki teist isikut sellel positsioonil ette ei kujutagi, ei tohiks see olla üllatus. Aga näib, et on. Ja see pole hea.
Lääne-Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s 1955) on Frankfurdi Goethe Ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.
