500-RUUTMEETRINE SEINAVAIP LINNAHALLIS: Sadama kõrval merekaldal betoonkonnana lösutava Linnahalli ümber käivad juba aastaid maitse-, väärtus- ning finantsvaidlused. Juku-Kalle Raid otsustas üle pika aja ahervaremesse sisse kiigata, kuna meenus, et Lenini-nimeline Kultuuri- ja Spordipalee peidab endas tänaseni Enn Põldroosi loodud maailma suurimat gobelääni, mille mõõdud on umbes 50 korda 10 meetrit. Nii Põldroos kui ka gobelään on alles.
Esimese asjana, mida Linnahalli sisenenu kuuleb, on täielik haudvaikus, millest hakkab mõne aja pärast välja kasvama erineva kõrguse ja sagedusega tilkumine. Tilk-tilk-tilk. Katus on paljudest kohtadest läbi, põrandale on veelõksudeks üles seatud päevinäinud ämbrid. Metoodilise tilkumise ja vaikuse helikokteil tuletab midagi meelde – jah, muidugi, „Stalkeri“ saundträkki. Umbes seda kohta, kus kolm tsooni sisenenut torus vees kahlavad. Enn Põldroosi gobelään aga on täiesti alles ning väidetavalt kunagi tulekahjuvastaselt nii kõvasti ära immutatud, et senini pole seda võtnud ka ruumide tiisikusniiskus. Kunagi tõmmati seda lahti, kui kusagilt siginesid aukülalised, selle jaoks oli eraldi mootor. Gobelääni enam mootoriga keegi lahti ei keri, kuna mootor on lihtsalt otsad andnud. Nagu kõik muugi Linnahallis. Aga te võite ette kujutada, kuidas käsitsi lahtikerituna katab vaip maast laeni ja otsast ääreni suure lava tagumise seina. Täiesti ajuvabalt hiiglaslik kunstitükk, on näha küll, et ilmselt maailma suurim. Kui just Põhja-Koreas pole kõigi rahvaste sõber lasknud suuremat kududa.
Gobelääni kohta on kõige parem küsida muidugi autorilt endalt.
Raid: Nii, kui me tuleme nüüd korraks selle gobelääni juurde, jõuame kuhugi 1970-ndate lõppu, kui seda asja seal projekteerima hakati. Kuivõrd sina olid üldse teadlik, misasi see linnahall elik ametliku nime järgi V. I Lenini Kultuuri- ja Spordipalee olema hakkab?
Põldroos: Ega ma enne ei teadnud midagi. Mina ühinesin kogu asjaga alles siis, kui projekt oli juba kusagil… – noh, küllaltki kaugel. Olid juba mingid piirjooned. Ja see oli ühesõnaga nõnda, et seal kohe kuulutati välja konkurss sellele hiigelsuurele gobeläänile. Ning mul õnnestus see konkurss ära võita.
Sa tegid gobelääni, mille kohta öeldakse, et see on maailma suurim.
Vähemalt ma tean seda, et omal ajal sai järele vaadatud ja siis ta oli küll. Siis oli isegi kange tahtmine hakata seda mingitesse rekordiraamatutesse sokutama. Aga eks neil aastail langesid ajaloole kõik need suured poliitilised murrangud peale ja ei olnud enam aega sellega tegeleda ja pärast jäigi.
Kui sa selle gobelääni konkursi võitsid, kui palju sa pidid laveerima, et ei peaks valmis nikerdama midagi nõukogulikku – töölisklassi kangelaslikkust ja partei tarka juhtimist sümboliseerivat? Sest lõpptulemus on pigem abstraktne kui sümbolistlik, ent vaevalt et algselt esindusehitisele sellist teost taheti.
No muidugi olid ootused sotsialismi kajastamise osas. Aga teisalt, ega tookord polnudki aeg niivõrd hirmus selles suhtes. Eks ülemused olid juba harjunud ka natuke ja teadsid, et teen midagi vabamalt. Igatahes – nii palju küll, et see kavand, mida ma alguses tegin ja millega ma konkursi ära võitsin, see hiljem mind ennast üldse ei rahuldanud ja ma tegin ta täiesti uue. Lõpptulemusel ei olnud selle esimese kavandiga üldse mitte mingit seost.
Sa võitsid konkursi ära ja siis vaatasid, et ei kõlba?
Ma vaatasin jah, et ei olnud see, mis ma oleksin tahtnud. Seal esmavariandil olid ka mingisugused figuurid peal, natuke poolabstraktne lahendus oli. Mul pole seda enam alles ja ega ma täpselt mäletagi, mis seal oli. Igatahes, lepingu sõlmimiseks tuli esitada juba natuke edasiarendatud kavand. Siis ma pakkusingi juba täiesti uue variandi välja, mis võeti rõõmuga vastu. Selle asjaga tegeles Kultuuriministeerium. Ja Kultuuriministeeriumis olev monumentaalkunsti nõukogu.
Nonii, meenutame, kes meil tollal kultuuriminister oli, kui juhtiva poole pealt ehitas ühiskonda juba kangelaslik Karl Vaino? Või kellega sa suhtlesid?
Ega ma seda enam mäleta. Minister oli küll asjast teadlik, aga ega ma temaga väga suhelnudki. Rohkem olid need kõikvõimalikud ministri asetäitjad… Uusvald oli seal peamine, kelle valvsa kepi all sai toimetatud.
See on ikka paras jalgpalliväljak. Mis aastal sa selle, täiesti uue kavandi, mille järgi tegema hakati, valmis said?
Mul läks kaks-kolm aastat joonisekavandi tegemiseks, võta siis avamisest kolm aastat tagasi. Siis võib see aeg enam-vähem tulla välja. See oli kuskil 1982 või 83, mul on aastate peale vilets mälu. Ikkagi üksjagu aega oli juba Linnahalli avamisest läinud. Iga päev muidugi ei mõtle ka selle asja peale.
Niipalju ma tean, et kõrgendatud nõudmisi sa gobelääni osas ei täitnud. Sul ei olnud seal piisavalt viisnurki ega töölissümboolikat.
Nojah, eks kogu aeg anti vaikselt märku, et oleks vaja. Aga seni, kuni asi käis Kultuuriministeeriumi tasemel, olid pehmetel toolidel siiski enam-vähem intelligentsed inimesed ja probleemi eriti ei olnud. Aga kui asi hakkas juba minema tulisemaks, siis muidugi maandus kohale kogu suur poliitladvik. Ja need hakkasid jaurama päris kõvasti.
No ja mis nad sulle ütlesid?
No ikka sedasama, et seda pulbitsevat nõukogude tegelikkust on vaja. Et seda on kohe hirmsasti tarvis. Optimistlikku kaasaega! Tulevikku!
Su gobeläänil on ju ilusti tehasele viitavad mutrid peal, hammasrattad ka. Mida veel!
Jah, läks õnneks, need on kaks pisikest detailikest, mida peaaegu ei märkagi ja mis on ära peidetud, ent ikkagi olemas.
Nendega laveerisid ennast välja või?
Asi oli nii, et muidugi taheti seal igasugust värki ja aeti peale. Ma isegi mingid kavandid tegin, kus oli natuke rohkem neid soove arvestatud. Aga kui läks juba tööjoonistega rahmeldamiseks ja asi läks valmistamisse ning mutid hakkasid seda kuduma, siis ma läksin vaikselt tipa-tapa tagasi esialgse kavandi juurde ja selle väikese hammasrattakese ja Saturnikese panin sinna kuhugi. Peitsin ära.
Keegi ei mäletanudki pärast enam?
Nojah! Sest vaata, nende sakstega oli ju see nõu, et ega nad alati pahad inimesed ka ju ei olnud. Eks nemad pidid ka oma palka välja teenima, et ideoloogiliselt juhivad ja suunavad. Oli selliseid kordi, mil tuldi kokku – neid ei protokollitud, seda ma teadsin – ja siis kiitsin takka, et jaa-jaa-jaa ning hiljem tegin ikka nii, nagu ise tahtsin. Et äkki keegi pärast ei mäleta. Ja kui tuleb ka korralik asi lõpuks välja, siis üldse ei mäleta midagi, vaid ütlevad, et just seda me tahtsimegi. Kõige tõsisemaks läks asi siis, kui taheti, et gobeläänil peab ikka Lenin ka peal olema. See oli juba raskem. Aga sellest ma ka kuidagi viilisin ära. Umbes niiviisi, et kindlasti-kindlasti, kui on vaja, siis kuidas teisiti. Ainult et, kas see on ikka kõige õigem koht, kus niimoodi edasi-tagasi veetakse Lenini pilti kusagil lava peal? Muudkui ette ja taha, ta peaks ikka kusagil mujal, auväärsel kohal olema. Algul võttis võrdlemisi kõhedaks küll. Niipalju ma neid tundsin, et viimane asi on hakata vastu vaidlema. Sest kui vastu vaidled, siis lähevad just täkku täis ja kontrollivad, et kuhu see jäi. Kui olla leebe ja lõbus ning kloppida vastu selga teineteisele ja naeratada ning napsu pakkuda, siis on kõik korras.
Kas sa tead ka, et selle gobelääni tootmiseks läks rohkem kui kaks tonni lõnga?
Itaalia lõnga sealjuures. Sai ka ju enam-vähem välja arvestatud, kui palju võiks olla. Ja tulid siis täpselt kõik need toonid, mis ma ette andsin.
Nii et itaallased tundsid asja. Kas gobeläänist tehti enne ka vähendatud mudel?
Jah, 1 : 10 mõõtkavas, viiemeetrine. Aga, mis kõige hullem – tuli valmistada üks ühele tööjoonised kudujatele. Kogu see 50 korda 10 meetrit, 500 ruutmeetrit, kus oli näidatud täpselt ära, kust üks lõng tuleb ja teine toon sisse läheb. See oli ikka päris ropp tegemine, arvestades, et ei olnud ju arvuteid ega midagi. Et millised toonid kokku lähevad, kust üks algab ja teine lõppeb. See kõik pidi olema näidatud ja selle järgi mutid kudusid. Seesama üks ühele paber jooksis kogu aeg telgedel taga. Mul läks kaks aastat nende tegemiseks, kogu aeg käpuli põrandal maas. See oli jube asi ikka, teinekord ei tahaks küll niisugust asja teha.
See gobelään on huvitaval kombel küllaltki hästi säilinud.
On küll, ma arvasin, et koid panevad kohe nahka.
