Eesti on väikeriik. Maailm on suur. Maailmapoliitikas ei jõua Eesti riik just igale poole. Võtta endale suurriigi funktsioonid välispoliitika ajamisel oleks kulukas ja suure tõenäosusega ka ilma praktilise resultaadita. Väikeriigina on väga tähtis oma jõudu oskuslikult sihtides jagada.
Vastandused
Eesti on olnud välispoliitikas aastaid üliaktiivne. Endine Soome peaminister Paavo Lipponen on kunagi pahuralt küsinud, et mida see Eesti sealt Kaukaasiast otsib. Soome ei otsi sealt midagi. Nii see tõesti on. Aga kellelgi ei tule pähe kritiseerida Soome välispoliitikat, et Soome riigiisadel polevat oma avalikkusele välispoliitika kohta midagi öelda, ometigi on Soome meist mitu korda üle nii ruutmeetritelt kui ka rahvaarvult.
Enamiku Euroopa väikeriikide välispoliitika on tagasihoidlik ja konservatiivne. Aetakse eeskätt oma majandushuvide asja ja hoitakse sidet oma naabritega. Miks Eestile see mudel ei sobi? Oleme Euroopa Liidu ja NATO katuse all. Garantiisid peaks ju jaguma?
Tegelikult see ongi poliitiline realism, millega Eesti välispoliitika ajajatel ja esindajatel iga päev tuleb kokku puutuda. Me oleme aastaid vastandanud end maailma suurjõududega päris mitmetes küsimustes. On olnud ka hetki, kus oleme jäänud oma põhimõtete kaitsmisel päris üksi.
Krediit pole lõputu
Euroopa Liidu liikmena peame käituma arukalt, Venemaa on EL-ile oluline kaubandus- ja majanduspartner. Nagu Hiinagi. Aeg-ajalt tehakse seetõttu Euroopa Liidus otsuseid, mis on meie jaoks küsitava väärtusega. Sellised hetked ongi meie jaoks raskeim välispoliitiline väljakutse – kuidas oma positsioone esitada selliselt, et me ei muutuks liidus ühe teema (või mõne väikese kinnisidee) riigiks ja samas ei takistaks koostööd majanduse või ka näiteks kuritegevusega võitlemise valdkonnas riikidega, kus arusaamine demokraatiast ja inimõigustest erineb meie omast.
Meie krediit ei ole lõputu. Väikeriigi puhul on kompromiss paratamatus, aga vahel ei saa sedagi.
Eesti ei ole hetkekski pärast liitumist NATO ja Euroopa Liiduga kaotanud oma eesmärki. Me oleme geopoliitilisest asendist tulenevalt, olemasolevatele garantiidele vaatamata välispoliitilise prioriteedina hoidnud Eesti julgeoleku edasist kindlustamist (samal ajal minimeerides võimalusi meie siseasjadesse sekkumiseks). Olles kirjeldanud meie liitlastele ohte, on mõnedki neist ohtudest kahjuks ka praktikas realiseerunud. Oleme nii mõndagi saavutanud – tõestusena võtke või NATO avaldus, et alliansil on agressiooni korral Eesti kaitseplaan olemas.
Tugev surve
Surve Eesti riigile on jätkuvalt tugev. Venemaa on andnud miljoneid dollareid Ameerika Ühendriikides baseeruvale PR-firmale Ketchum, et pidada globaalset lahingut, muuhulgas ka Eesti mainega. Eesti välispoliitikale on ette heidetud, et seda väljakutset pole vastu võetud. Seni on lähtutud propagandasõdade kuldreeglist, et pärast lahingut ei mäleta keegi, kellel õigus oli. Seega on targem selliseid sõdu ignoreerida. Kuid õigus on ka nendel, kes viitavad Vene-Gruusia sõja valguses, et jutt ei olnud enam ainult äraostetud lääne meediast, vaid ka näiteks lobistide kaudu mõjutatud lääne tipp-poliitikutest. See on kaheldamatult koht, kus Eesti välispoliitika tegijatel tuleb tõsiselt kaaluda meie edasisi samme.
Eesti välispoliitika oluliseks osaks on välismajanduspoliitika. Kui Soome riigil on Moskvas majandusküsimustega tegelemas 30 inimest, siis meil ainult üks. Pole siis ime, et meil on Soome eduni selles valdkonnas veel pikk tee käia.
Samas on turud, kus me võiks edukamalt tegutseda, kaugel ja võõrad ning mis peamine – meil puudub diplomaatiline esindatus, millele Eesti ettevõtjad võiksid toetuda. Ehkki viimastel aastatel oleme laiendanud aukonsulite võrgustikku, on see võrgustik võrreldes mõne muu Põhjala riigiga meil ikkagi väike. Aeg on hakata looma poliitilist kapitali maailma nendes piirkondades, kus on arengupotentsiaal, kus on kasvavad turud ja kus on ka raha.
Võimalused
Eesti välispoliitika probleem ei ole minu nägemuses eesmärkide puuduses, neid jagub meil piisavalt. Me oleme väikeriigina lihtsalt piiratud, et neid eesmärke saavutada.
Vaid poliitikast väga kaugel olevad inimesed võivad uskuda, et Eestile kasulikud otsused sünnivad seeläbi, et Eesti riigijuhid tippkohtumistel rusikaga lauale põrutavad. Väikeriikide võimalused seisnevad sageli selles, et suurriikide juhtidele avaldab survet avalik arvamus või riigisiseste institutsioonide surve. Või näiteks kui Eesti maailmavaatelised parteid ei ole üleeuroopalistes parteides mõjukad, siis on ka Eesti välispoliitika manööver piiratud. On, mille kallal veel tööd teha.
Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas on korduvalt rääkinud sellest, kui tähtis on Eestile stabiilsus. Et Eestit maailmas esindavad näod liiga kiiresti ei vahetuks. Et valitsused püsiks kauem. Sama tuleb tõdeda ka meie riigi välispoliitilise kursi kohta.