KUIDAS KOLMAS MAAILMASÕDA HIILIB PÕHJAST: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel uurib, miks Venemaal joonistatakse viimastel aastatel kaarte, mille kohaselt ründab vaenlane peagi Arktika lumiste väljade kaudu.
Aastaid tagasi kirjutasin koos vene kolleegidega granditaotlust ühele Venemaa fondile, et saada raha plaanitava Siberi-uurimise projekti jaoks. Protsessi käigus avastasin, et kolleeg kirjutas üheks projekti aktuaalsuse põhjenduseks „võimalik on kolmas maailmasõda Arktikas“. See põhjendus ei mõjunud ja raha me ei saanud. Mõned aastad hiljem viibisin Jakutskis konverentsil, kus Arktikas asetleidva kolmanda maailmasõja narratiiv uuesti üles kerkis. Seekord oli küsimuseks, kas tasub elus hoida üle terve Venemaa põhjaosa laiali puistatud väikesi külasid. Tõusis püsti lugupeetud teadlane ja lausus: „Varsti hakkab kolmas maailmsõda Arktikas ja Venemaal on sellepärast vaja seal omada omaenda elanikkonda! Nad markeerivad meie territooriumi.“
Arktika kiire militariseerimine
Kolmas maailmasõda nii või teisiti, ent alates 2014. aastast on Venemaal eksisteeriva massilise sõjapsühhoosi ja ümberpiiratud kindluse mentaliteedi raames tekkinud ka hulk „teoreetikuid“, kes armastavad fantaseerida NATO tulevase invasiooni teemadel, kusjuures rünnakut oodatakse põhjast, üle Põhja-Jäämere. Kui internetist otsida, siis leiab hulgaliselt tekste, kaarte ja videoklippe, mis üritavad tõestada, et NATO rünnak Venemaale leiab aset läbi Arktika. Minu enda lemmik on üks Youtube’is regulaarselt esile kerkiv videoklipp, mille kallal autorid on kõvasti vaeva näinud. Seal jooksevad rasvased liikuvad punased jooned Põhja-Jäämerest lõunasse, teevad elegantse kaare Uurali mägede lõunaosas ja liiguvad siis kombitsatena Moskva ning Peterburi peale.
- aasta 6. juuni Postimehes kirjutas Vladimir Juškin sellest, et Arktikast võib saada uus suurriikide kokkupõrkekoht. Oma artiklis tsiteerib autor ka Moskva Riiklikus Ülikoolis töötavat sõjandusanalüütikut, kes väitis, et juba 2013. aastal võeti Kremlis vastu „strateegiline otsus alustada ettevalmistusi suureks sõjaks“, kusjuures Kremli arusaama järgi rünnatakse Venemaad igast ilmakaarest, kaasa arvatud põhjast. Sõja puhkemist oodatakse 2020. aastail, seega siis varsti.
Seega pole ime, et Venemaa valmistub vaenulike jõudude kallaletungiks Arktikas. Kiirkorras taastatakse ja moderniseeritakse vanu (enamasti hüljatud) nõukogudeaegseid sõjaväebaase, Venemaa Kaug-Ida sõjamerelaevanduse keskuses Tiksis käivad palavikulised ehitustööd, alates 2014. aasta Vostok-õppustest korraldatakse Venemaa Arktika-osas igal aastal kompleksseid õppusi, millest näiteks 2015 võttis osa 80 000 sõjaväelast, lisaks tehnika. Tänaseks on rajatud kahele Põhja-Jäämere saarele ülimoodsad kaugpommitajate maandumisrajad koos muu infrastruktuuriga. Venemaa Arktika militariseerimine on nii avalik, et isegi Läti välisministeerium märkis selle ühe globaalse ebastabiilsuse allikana ära selle aasta alguses üllitatud ettekandes. Ja Läti pole teab mis tegija põhjapolaarjoone taga.
Paradoksaalne olukord
Kui nüüd lugeda igat masti analüütikuid, siis on nad ühes asjas enam-vähem ühel arvamusel: Arktika on viimane koht, kus Venemaa teeb laialdast koostööd riikidega, kellega tal on pingelised suhted, paralleelselt sellega aga kasvavad just samas regioonis pinged samade riikide vahel. Venemaa on aktiivne osaline mitmetes koostööprogrammides, alates Arktika Nõukogust kuni kohalike projektideni nagu Barentsi mere ökoloogiline kasutamine koostöös Norraga.
Kuidas seda paradoksaalset olukorda seletada? Ühes asjas teevad mitmed analüütikud vea – nad panevad ühte patta võimalikud konfliktid Arktikas rahvusvahelistel või vaidlusalustel territooriumitel ja võimalikud konfliktid Vene Föderatsiooni põhjapoolsetel territooriumitel. Kui esimeste puhul on täheldatav võidujooks järjest enam kättesaadavatele ressurssidele, siis teise puhul oleks tegemist otsese sõjalise agressiooniga Venemaa vastu.
Siin on aga üks väike konks. Inimestel, kes joonistavad kaardile nooli sellest, kuidas NATO väed Põhja-Jäämerelt lõunasse Irkutski või Novosibirski peale suunduvad, ei ole vähimatki aimu, mida kujutavad endast Venemaa arktilised territooriumid.
Jooned strateegide fantaasias
- aasta oktoobri lõpus viibisin Jakuutia loodenurgas, Põhja-Jäämere äärses tundras, just seal, kust isehakanud diivanistrateegid Youtube’i videos tõmbasid läbi NATO vägede rünnakut tähistava rasvase joone. Meid oli neli inimest: mina, kohalikust etnograafist kolleeg Jakutskist ja kaks kohalikku kütti. Olime kahe mootorsaaniga teel Krasnojarski krais asuvatesse dolgaani küladesse ja pidime sõitma sadu kilomeetreid läbi lumise tundra. Teel arutasin kolleegiga just sama küsimust: miks suur hulk inimesi paistab olevat arvamusel, et kogu see Põhja-Jäämere äärne tühi tundra on sõjalises mõttes kohutavalt tähtis. See on ka põhjus, miks kogu Venemaa põhjaosa on kuulutatud piiritsooniks, kuhu minekuks isegi kohalikel on vaja luba. Kolleeg muigas ja osutas taamal kõrguvale sopkale (sopka on üksik ümara tipuga mägi) ning ütles: „Vot, see on hästi salajane sopka!“ Edasi läks meil kõik, mis minna sai, nihu. Üks mootorsaanidest kukkus kinnituisanud jäärakusse ja meil läks tükk aega selle väljatirimiseks. Siis lagunes teine mootorsaan keset tundrat. Kui me seda parandasime, tõusis tuul ja hakkas lumetorm. Edasi liikudes kaotasid kütid tee ja me pidime ööbima tundras umbes miinus 35-kraadise temperatuuri juures (seda peetakse sealkandis veel soojaks ilmaks). Tagasivaates oli tegemist kõige raskema Arktika-ekspeditsiooniga minu elus.
See seiklus pani mind mõtlema rasvastele joontele eelmainitud „strateegide“ ettekujutuses. Venemaa Põhja-Jäämere rannik on põhja-lõuna suunas mitmesaja kilomeetri ulatuses tundra, kus suudavad elada vaid väikesearvulised põhjapõdrakasvatajate ja -küttide kogukonnad. Suvel on kogu see ala sisuliselt soo, mis kihab sääskedest, talvel aga raskesti läbitav lumine tasandik. Peale selle kestab tundras novembrist kuni aprilli alguseni polaaröö, mis tähendab, et enam-vähem päevavalgusega periood, kui mingisugunegi suuremastaabiline liikumine on võimalik, kestab vaid mõne nädala jagu enne polaaröö algust. Aprillis algab polaarpäev ja iga tundrasse sattunud inimene riskib lumelt tagasipeegelduva päikesevalguse tõttu polaarpimedusega. (Mul on see olnud, ei soovita. Meiesugune kaotab umbes viieks päevaks silmanägemise, sest üliintensiivne päikesevalgus lihtsalt põletab silmad ära.) Mõlemal perioodil võivad igasuguse liikumise katkestada ootamatud lumetormid, mis kestavad teinekord nädalaid. Ma mõtlesin sellele, kuidas rasked sõjaväekolonnid läbi tundra lohisevad. Kui meie kergete mootorsaanidega takerdusime ja kogenud kütid kaotasid tee, siis kuidas siit lähevad läbi rasked tankikolonnid? Ma olen kunagi näinud, kuidas täistuisanud tundras pressib veoauto end läbi lume – kiirusega 3–4 kilomeetrit tunnis.
Mäng ei vääri küünlaid
Venemaa Arktika osa on sisuliselt inimtühi, seal asub hajali hulgaliselt väikseid külasid ning vaid paar suuremat tööstuslinna – Murmansk, niklitööstuse keskus Norilsk, Gazpromi kroonimata pealinn Salehard ja söekaevanduslinn Vorkuta. Ehk sealkandis polegi suurt midagi vallutada, sest nood linnad on n-ö suure maaga seotud vaid ühe liiklusarteriga, milleks on enamjaolt raudtee. Vallutades paar linna ja mõningad asulad, seisab vallutaja silmitsi varustusprobleemidega. Ka edasi ei lähe kergemaks. Kui vaenulikud tankikolonnid jõuavad metsapiirini, siis avastavad nad, et lõuna poole suundumiseks on nende käsutuses vaid üks-kaks teed, mis on reeglina mööda jäätunud jõgesid kulgevad taliteed, mis suure kolonni puhul moodustavad edasiliikumist pärssiva pudelikaela. Edasi tuleb läbida üle tuhande kilomeetri, et jõuda hõivamise vaeva väärt olevate linnadeni nagu Jakutsk, Krasnojarsk või Irkutsk.
Tõhus Arktikas sõdimine eeldab erilist väljaõpet ja varustust – selliseid väeosi on aga isegi Venemaal vaid paar tuhat meest, teistest riikidest rääkimata. Kui aga vaenuväed vallutaks mõne põhjapolaarjoone taga asuva linna, siis oleks Vene vägedel neid sealt raske välja lüüa. Võib ju visata kerged dessantväed, ent linnasõjaks vajalik rasketehnika tuleks heita avatud tundrasse, kus see siis vajub mutta või lumme (olenevalt aastaajast), olles ise vaenlase rakettidele nagu peopesal nähtaval. Ühesõnaga, see mäng ei vääri küünlaid. Laias laastus pole ühelgi riigil sõjalist võimekust vallutada Venemaa Arktikat, samamoodi nagu Venemaal pole võimekust seda regiooni kaitsta.
Ruum kangelastegudeks
Miks siis Venemaal ollakse nii sisse võetud võimalikust kallaletungist põhjapoolsetele territooriumitele? 2013. aastal tegi Moskva kõrgema majanduskooli politoloogiaprofessor Sergei Medvedjev sissekande Facebooki, milles ta väitis, et kuna Venemaa ei suuda oma Arktikaga midagi peale hakata, siis tuleks terve Siber anda rahvusvahelise kontrolli alla. Ühest sotsiaalmeedia postitusest tõusis Venemaal selline skandaal, et Putin ise võttis sõna ja teatas, et Uurali-tagused alad olid ja on osa Venemaast ning nii jääb igaveseks.
Asi on selleks, et Venemaa jaoks on arktilised territooriumid üks osa suurvõimu narratiivist. Nõukogude-aegne „kangelaslik“ põhjaalade „hõivamine“ on näide vene rahva ebatavalisest kangelaslikkusest, mida käsitletakse ei enam ega vähem kui võiduna – nõukogude inimese võiduna suurte territooriumite ja karmi kliima üle. Venemaa elanike jaoks on Arktika hõivamine ja asustamine ühes kategoorias võiduga Suures Isamaasõjas ning Gagarini kosmoselennuga. See on Suur Kangelastegu, mis demonstreerib nii Venemaa kui ka vene rahva unikaalsust. Utoopilised kuplialused linnad põhjapolaarjoone taga, jääpangal triivivad teadusjaamad, kangelaslikud polaarlendurid – neist räägitakse Venemaal tihti ja seda õpetatakse koolides. Arktika hõivamine on olnud Venemaal läbi ajaloo eesmärk omaette ja seda seostatakse – nagu Krimmi puhulgi – ajaloolise õigluse ning rahvusvahelise prestiižiga.
Narratiiv Vene Arktikast on ka otseselt seostatav nõukogude minevikuga: ega ilmaasjata ütelnud Putin juba 2010. aastal Franz Josephi maad külastades, et Venemaa peab alustama oma põhjaterritooriumitel analoogiliste suurprojektidega nagu nõukogude ajal. Pluss fakt, et Venemaa Arktikast rääkides kõneldakse siiamaani „hõivamisest“ (osvojenie) ehk kangelastegudeks on ruumi küll. Seega pole ime, et tänapäeva vene meedia ja kirjanduse analüüsijad on täheldanud rahvusliku metanarratiivi olemasolu – Venemaa on unikaalne Põhjala riik.
Oluline on ilus pilt
Vene võim ja meedia peavad kogu seda kangelastegude ja ohvritega üle külvatud suurt territooriumi (umbes 70% Vene Föderatsiooni territooriumist) „põliseks vene alaks“, mida ohustavad vaenlased, eeskätt USA ja NATO. 2014. aastal teatas Putin Seligeri noortelaagris, et Arktika on potentsiaalne konfliktide kolle USA-ga. Viimasel ajal usutakse Venemaal, et NATO kõrgendatud huvi Arktika vastu on osa Venemaa rahvusvahelise marginaliseerimise ja nõrgendamise strateegiast. Tõenduseks tuuakse Arktikaga seotud projektidele peale pandud sanktsioonid, mis oluliselt takistavad jälle „hõivamist“.
Lõpetuseks võib öelda, et Arktikas puhkeva kolmanda maailmasõja narratiiv on Venemaal suures osas mõeldud sisetarbimiseks. See haakub väga hästi Venemaal propageeritava n-ö ümberpiiratud kindluse kuvandiga ja aitab rahvale näidata seda, kuidas president ja valitsus „meie huvide“ eest seisvad, sõltumata ilmakaarest. Kuna lõviosal Venemaa elanikel on oma riigi põhjaterritooriumitest sama udune aimdus kui nooli joonistavatel „ekspertidel“, siis annab iga sammu demonstreerida kui järjekordset võitu Venemaa võimsuse ning rahvusvahelise prestiiži kasvatamise strateegias. See, et Venemaa majandusteadlased on Primorski kobarsadama, Hiinaga loodud vabakaubandustsoonid või ka Sila Sibiri gaasijuhtme kuulutanud läbikukkunud projektideks, ei tähenda midagi. Oluline on ilus pilt.
Selle teema parim illustratsioon on möödunud aasta alguses levinud kaadrid Venemaa uutest arktilistest kiirreageerimisjõududest, kes kasutavad liikumiseks põhjapõtru. Ma nägin sellest reportaaži BBC-st, olles Uppsalas konverentsil. Pilt on ilus. Valges erirõivastuses sõdalased hüppavad liikuvalt nartalt ja sööstavad automaate valmis hoides lahingusse. Kes on aga kokku puutunud põhjapõdrakasvatusega (mina olen!), siis see teab, et selline väeosa tekitab rohkem probleeme kui kasu. Põhjapõder suudab joostes läbida ainult väga lühikese vahemaa ja väsib ruttu. Nendega opereerimiseks on vaja väljaõppinud inimesi, ent nomaadielu tundvate põhjarahvaste seast pärit kutseealiste arv väheneb pidevalt ja needki üritavad teenistusest viilida. Põhjapõtrade hoidmine on komplitseeritud, sest tegelikult on nad rändloomad.
Uppsalas sain tuttavaks ühe Rootsi sõjaväelasega, kes on polaarvägede ohvitser. Ta rääkis, et 1980. aastail olid ka neil põhjapõdrad, ent siis mindi üle mootorsaanidele. Kõigi eelduste järgi likvideeritakse ka Venemaal põhjapõdraväeosad varsti, kui seda juba juhtunud ei ole. Ent sellest televiisoris ei räägita.
