SOTSIAALSUS, ÜHISKOND, ROOTSI: Mis seal Rootsis siis muidu toimub ka? Uudiseid on igasuguseid, aga kunstiuudiseid meieni eriti ei jõua. Kristlyn Liier tutvustab Tartu kunstimuuseumis avatud asjakohast näitust.

Tartmusis on alates 18. jaanuarist avatud näitus „Lugusid kuulumisest. Kaasaegne kunst Rootsist“, mille kuraatorid on Joanna Hoffmann ning Hanna-Liis Kont. Näitus tutvustab kunstnikke, kes on oma teosed sidunud sotsiaalsete ja ühiskondlike teemadega. Tartu Kunstimuuseumis on varem eksponeeritud ka teiste lähiriikide kunsti, nagu näiteks „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ (2015, kuraator Rael Artel), „Parandamise esteetika tänapäeva Gruusias“ (2016, kuraator Marika Agu) ning „Ebamugavad küsimused. Kaasaegne kunst Venemaalt“ (2017, kuraator Julia Polujanenkova).

Küllaltki kirju kamp

Kuna varasematel aastatel on Tartu Kunstimuuseum keskendunud Ida-Euroopa kunstile, siis seekord võeti suund läände – sooviga suunata pilk ning tähelepanu probleemidele ning ühiskondlikult tundlikele teemadele, mis võivad esineda heaoluühiskonnas. Rootsi kaasaegse kunsti maastik on muutumas järk-järgult aina mitmekesisemaks ja rahvusvahelisemaks, mistõttu reflekteerib see Rootsi ühiskonna olemust ka laiemalt. Näitusel esindatud kunstnike hulgas on nii immigrante, immigrantide lastena juba Rootsis sündinud kunstnikke kui ka mitmenda põlve rootslasi.

Näitusel eksponeeritud teosed heidavad pilgu ja pööravad tähelepanu teemadele nagu kõrvalejäetus, diskrimineerimine ja kohanemisraskused. Nende teoste kaudu jutustatakse vaatajale kunstnike isiklikke lugusid. „Lugusid kuulumisest. Kaasaegne kunst Rootsist“ keskendub küll Rootsi kunstile ja kontekstile, kuid käsitletavad teemad ja küsimused kuulumisest ning mittekuulumisest on universaalselt tähenduslikud, mistõttu võimaldavad need ka siinsel kunstipublikul samastuda ja paralleele tõmmata.

Nihe ja küsimused

Näitusel eksponeeritavad teosed on ühest küljest väga erinevad, ent teisalt jällegi väga sarnased. Esmapilgul võivad täiesti erinevatena tunduda Sirous Namazi klaasist lühter seeriast „Kaksteist kolmkümmend“ ning Santiago Mostyni video „Viivitus“, kuid pikemal süüvimisel on ühisosad täiesti olemas. Klaasist lühter on rekonstruktsioon, mis on loodud kunstniku mälestustest. Teos kannab edasi kunstniku lapsepõlve meenutusi elupaigast, millest lahkumine oli sunniviisiline. 1979. aasta 15. novembril rüüstati ja hävitati Shirazi linnas Iraanis bahá´ί-usuliste tagakiusamise käigus tema kodu. Mõned aastad hiljem emigreeruti Rootsi kui usupõgenikud ning sealt edasi tuli Namazil kuuluma hakata täiesti teistsugusesse ühiskonda.

Kuulumisega seotud probleeme kajastab ka Mostyni muusikavideo „Viivitus“. Teose peategelaseks on kunstnik ise, kes jalutab mööda Stockholmi tänavaid ning läheneb heledanahalistele skandinaavlastele, seejuures ka õrnalt neid puudutades. Nahavärvi poolest eristub kunstnik videos teistest, jättes õhku küsimuse, et kuidas tema kui tumedama nahaga kunstnik peaks kuuluma ühiskonda, kus ta nii selgesti eristub? Kas kuulumine uude ühiskonda on võimalik või jääb autsaideriks olemise tunne edasi kestma?

Lisaks neile kajastab Meira Ahmemulic oma videos „Midagi head peab juhtuma“ isiklikku lugu sellest, kuidas teistsuguse taustaga inimestel on keerukam püüelda oma unistuste poole võõras ühiskonnas. Video põhineb kahel paralleelselt vaataja ees lahti hargneval lool, kus üks tegelane emigreerub Serbiast ning teine Rootsist Ameerikasse. Sel korral tekib nihe ning küsimus, et miks peaks keegi, kes juba elab heaoluühiskonnas (Rootsis) tahtma sealt lahkuda?

Penid ja teosed

Omavahel haakuvad ka Annika Erikssoni „Ma olen koer, kes oli alati siin (loop)“ video ning Meric Algüni „Laenutamata raamatute kogu“ kohaspetsiifiline installatsioon. Erikssoni videoteos keskendub Istanbuli gentrifikatsiooniprotsessidele (gentrifikatsioon on linnalise keskkonna uuenemine ja ülesehitamine, mis toimub, kui jõukamad keskklassi elanikud kolivad allakäinud piirkondadesse, tõrjudes välja sealseid alamklassi elanikke – toim.), mis on edasi antud linna äärealadel pesitsevate hulkuvate koerte kaudu. Koerad sümboliseerivad videos marginaliseeritud gruppe, kes jäävad ühiskonnaprotsessidele ette. Algüni kohaspetsiifiline installatsioon esitleb raamatuid, mis on jäänud laenutamata. Eri viisidel heidavad mõlemad kunstiteosed tähelepanu ühiskonna väärtushinnangutele ning tekitavad küsimuste ahelaid. Kas koerad, kes ei sobi kokku linna uute arengusuundadega, tuleb hüljata ja kõrvale heita? Kas kohalik kogukond ei hooli? Miks on need raamatud kohaliku kogukonna poolt kõrvale heidetud? Mida ütleb see nende inimeste huvide ja väärtushinnangute kohta?

Ära visatud asjad

Sügavamalt tegelevad kõrvaleheidetuse ja mahajäetuse teemadega Sahar Al-Khateebi kohaspetsiifiline installatsioon ning Tova Mozardi valik fotosid. Al-Khateebi kunstiteos „Nimeta“ on valminud leidmaterjalidest, mis kõik on ühel või teisel moel kõrvale heidetud või oma funktsiooni minetanud. Kunstnik ei ilusta ega paranda oma leidobjekte, vaid kasutab neid sellistena, nagu nad on, ning rõhutab mingil määral isegi nende puudujääke. Perioodil, mil Al-Khateeb oma installatsiooni valmistas, toimus Tartu Kunstimuuseumis ka uste vahetus – vanad kõrvaleheidetud uksepiidad said taaskasutuse kunstiteose näol. Puudustega mööblitükid justkui sümboliseeriksid inimesi, kus esmapilgul nii-öelda veaga isikud võivad ühiskonnas leida enda jaoks uue koha ja tähenduse. Ühest küljest lavastatud ning teisest küljest reaalsuse piiriga mängivad Mozardi fotod illustreerivad üksildustunnet, eraldatust, kõrvalejäetust ning aja kulgu. Fotod justkui kõneleksid eksistentsiaalsetest teemadest. Neist õhkub ärevust ja pingetunnet ning ühel või teisel moel suhestuvad need kõigi näitusel eksponeeritavate teostega.

Väljapääs

Nii-öelda lõppakordi annab näitusele Dana Sederowsky performatiivne video „Eriteadaanne: Väljapääs“. Suurel ekraanil rõhuvalt ja närviliselt kujutatu, kes on kunstnik ise, küsib vaatajalt mitu korda: „Kus asub väljapääs?“

Kohati segaduses ja hirmunud olekus tegelane muudab selle teose psühholoogilisemaks ning monokroomne taust lisab pinget juurde. Samas ruumis roheliselt helendav väljapääsumärk justkui ironiseeriks video sisu üle. Näituseruumist lahkudes jääb külastaja kõrvu siiski kummituslikult kõlama viimane oluline küsimus, mis seob näituse sisu tervikuks: „Where is the exit?“