Nüüd aga on tekkinud plaadifirma, mille missiooniks on kadunud pärlite otsimine ja üllitamine. Väga nõukoguliku nimega plaadifirma Frotee omanike vastu tundis sügavamat huvi Dr Alimentado. (Vt ka frotee.ee.) Seetõttu kaevaski ta need välja. Tere hommikust, Martin Jõela ja Erki Pruul. Seda ikka teatakse, et Eestis tehti nõukogude perioodil palju mitmekülgset ja kohati suhteliselt friiki muusikat. Viimase kahe aastakümne jooksul on selles valdkonnas ilmunud mitmed retrospektiivsed kogumikud ja ka albumid. Siiski on kõik need väljalasked olnud enam-vähem ühekordsed ettevõtmised või siis tuntud estraadinimede hitikogumikud. Rääkige endast, kust te pärit olete ja milline on teie suhe muusikaga? Martin Jõela (M.J): Muusikategemise tausta mul ei ole, kuid huvi nii kuulamise kui ka kogumise vastu on mul väikesest peale ja teismeeas 90-ndate lõpus hakkasin aru saama, mis mind huvitab. Tahtsin endale väga plaate vinüülidel, mis tundus kohalike olude tõttu raske, kuni sain aru, et meid ümbritseva Ida-Euroopa vinüülidel võib olla palju varjatud pärle, mida hakkasin otsima ja jätkan nüüd hullunult vinüülide jahtimist. Erki Pruul (E.P): Eks ta ikka kodust ja sõpradest alga kõik. Muusikakool mind ei huvitanud, laulukoorist põgenesin jalkatrenni, aga kodune vinüüliriiul paelus mind väga. Muusika kuulamine ja kollektsioneerimine on alati olnud väga tähtsal kohal mu elus. Millal ja kuidas tekkis huvi Nõukogude Eesti muusika vastu? M.J: Huvi on nagunii hea muusika vastu, isiklik maitse kipub tihtipeale otsima muusikat aastatest enne 90-ndaid, seega on nõukaaegne ikkagi paratamatu omadussõna. Arvan, et üks musafänn tunneb nagunii huvi oma rahva või kodumaa popmuusika vastu ja eestlased olid ikka eestlased ka Nõukogude Liidus. Kahjuks oli sel ajal vähem võimalusi plaatide salvestamiseks või avaldamiseks, ka muu maailma popmuusika mõjud jõudsid siia hilinemise või moonutusega. Samas, piiratud olud muutsid kohati ka leidlikumaks, näiteks eestikeelsed versioonid lääne lugudest, kuigi sooviti ka inglise keeles laulda, või see, et vähestele öistele salvestussessioonidele võeti kaasa ikka parimad lood, et mitte aega raisata. E.P: See nõukaaegne on jah päris halb omadussõna, millest aga vabaneda on suht keeruline. Oluline meie tegemiste puhul on pigem see, et oli periood, kui muusikud ei otsustanud ise, mida nad välja anda tahavad ning seetõttu on arhiividesse ja artistide kätte jäänud palju avaldamata muusikat. Huvi vanema muusika vastu on minu puhul tegelikult täpselt sama suur kui uuema best online casino vastu. Kuidas te ise hindate nõukaaegset muusikat? M.J: Halba popmuusikat tehti igal pool ja tehakse endiselt. Praegu vaadates olid kõige õõvastavamad kiidulaulud parteile, kuid see võis anda muusikule võimaluse endale südamelähedasemaid lugusid salvestada. Muusikariistade vähesus ja raskesti kättesaadavus aitasid kohati kaasa siiruse suuremale osakaalule võrreldes tehnilise teostusega. Ehk üritati anda olemasoleva juures endast parim, seeläbi ise teadvustamata, et tehnikast ongi tähtsam muusikute andekus. Kahjuks jäi muidugi selliste olude tõttu ka palju head eesti muusikat salvestamata. E.P: Halb on tõesti see, et otsused, mida välja anda ning raadiotes mängida, tehti tihti mitte muusika taseme, vaid hoopis muude kriteeriumide järgi. See hakkas omakorda ka muusikat mõjutama – artistid näiteks üritasid võimalikult neutraalseid laulutekste kasutada, et millestki kinni poleks hakata. See kõik väljendus tihti täiesti iseloomutus keskpärasuses. Heaks võib aga jälle pidada seda, et kuna piirid olid kinni, siis ei olnud võimalust järgida ka niiväga mujal toimuvat. Sellest tingituna võis sündida jälle midagi täiesti ainulaadset. Palju nõukaaegset eesti muusikat on ametlikult avaldamata. Kuidas te seda muusikat leiate? M.J: Suurem osa eesti muusikast salvestati nõukogude ajal Eesti Raadio stuudios ja raadio fonoteek säilitab seda pärandit. Nüüd nende seast huvitava muusika

leidmine nõuab aega ja teadmisi, eks osa lugusid ole varem kuuldud raadios või on nimed ette jäänud kuskilt. Väntorelit näiteks kuulsime ikkagi 90-ndatel ilmunud kassetikogumikult – 60-ndate biitmuusikast on ju mahuka raamatu kirjutanud Vello Salumets. Kas te katsute ka tolleaegsete muusikutega kokku saada ja nende loomingust rohkem teada? M.J: Vanemat, eriti avaldamata ja unustatud muusikat ilma saatetekstita plaadile panna tundub kui poolik töö. Nii nagu meie eeskujud välismaalt, kogume ka meie infot esitajate kohta, mille paneme kirja plaadiümbristele. Muusika räägib küll enda eest, kuid ansamblite ajaloo säilitamine on väikene austusavaldus neile. E.P: See on jah algusest peale olnud meie eesmärk – anda plaate välja koostöös tolleaegsete artistidega. Nad peavad olema sellega nõus ja tulema mõttega kaasa ehk siis jagama meiega tolleaegset originaal-pildimaterjali ja taustainfot. Kõike seda me siis plaadiümbristel ja kodulehel jagame ka huvilistega. Üks mõte on ka selles, et tihtilugu hakkabki see muusika üldse tööle alles taustainfot teades. Siiamaani on meil artistidega selles mõttes koostöö väga hästi sujunud ka. Ja siis oligi, et käisite fonoteegist läbi ja… E.P: Plaadifirma sünd oli mõnes mõttes asjade loomulik käik. Rääkisime omavahel niikuinii kogu aeg ainult muusikast, vahetasime plaate ja kondasime koos plaadipoodides. Põhiliselt just obskuursuste otsimine on see, mis meid mõlemat eriliselt huvitab. Lihtsalt tuli plaadifirma mõte ükspäev välja öelda ja kuus kuud hiljem olid esimesed kaks plaati käes. Kuidas on nõukaaegse muusikaga lahendatud õigusprobleemid – kellele kuuluvad siin avaldamise ja omandiõigused? M.J: Õigused lähtuvad seadustest, autoriõigused on jäänud ikka autoritele, neilt ei saa neid ära võtta. Kui me saame lood Eesti Raadio lintidelt, siis kuuluvad fonogrammiõigused ERR-ile. Lihtlitsentsi korras saame loa kokkulepitud arvu piires plaate välja anda. Kuidas te näete selle muusika potentsiaalset publikut-ostjaskonda? Miks inimesed selle muusika vastu huvi tunnevad? Kas huvi on vaid Eestis või ka väljaspool? M.J: Frotee rõõmuks tunnevad ka noored eestlased oma popmuusika mineviku vastu huvi ja meil ei ole midagi selle tutvustamise vastu. Ja vastavalt vanusele ei saa seda ka nostalgia süüks pidada, hea muusika peaks olema ajatu ja huvi selle vastu on siiras. Enamik meie väljaannetest ilmub vinüülplaatidel piiratud tiraažis, nii et oleme arvestanud, kui suur on meil tegelikult vinüüliostjate hulk. Paraku ei jõuaks me kõiki vinüüle ainult Eestis ära müüa, nii et oleme arvestanud ka välismaa huvilistega. Eesti muusika jõudis samuti harva väljapoole Nõukogude Liitu, nii et huvi on olemas selle vastu, mis siin toimus – eks ta on omamoodi eksootika. Seni on meie plaadid hästi vastu võetud. E.P: Jah, üllatavalt palju Frotee plaate ostetakse väljastpoolt Eestit. Eks siin mängib oma rolli eksootikafaktor, aga põhiliselt ostetakse ikka muusika enda pärast. Kah omamoodi eesti muusika eksport, millest praegu palju räägitakse.