LOLL SAAB PEKSA ISEGI SOHOS: Marek Reinaas meenutab kõhkleva tänutundega üht bulgaarlast, vulgaarset läänt ning lõputuid spioonilugusid.
Maikuu viimastel päevadel viibisin Kiievis. Kastanid olid just lõpetanud õitsemise, palav ja rammestav õhk haises lõunamaa järele. Rahvusvahelise reklaamifestivali žürii esimehena vahtisin ühe silmaga suurelt ekraanilt erinevaid teleklippe ja teise silmaga aknast välja, kus ootasid pekk, borš ja külm õlu.
Päriselu ja festival
Tüünet äraolemist raputas uudis sellest, et Kiievis on tapetud Venemaalt pärit opositsiooniline ajakirjanik Arkadi Babtšenko, kellele lasti pidemetäis kuule kodumaja koridoris selga. Maailma üldsuse kahtlustavad pilgud pöördusid Venemaa julgeolekuteenistuste poole. Muuseas, ukrainlased ise ei olnud sellest uudisest väga erutunud, sest sõjaolukorras viibiva riigi jaoks ei ole palgamõrvad tõepoolest niiväga rabavad sündmused.
Järgmisel päeval aga saime teada, et ajakirjanik Babtšenko on igati hea tervise juures – tegemist oli lavastusega, mille eesmärgiks oli venelaste kurikaval plaan paljastada ja palgamõrtsukas koos teiste kaasosalistega kinni võtta. Tuli välja, et Venemaa eriteenistused olid palganud tegelase, kellele maksti 30 000 dollarit tükist: nimekirjas ootas oma saatust veel 30 võimaliku kuritöö ohvrit.
Päriselu osutus huvitavamaks kui ükskõik mis festival ja reklaamid. Kas tõesti on tänapäeval võimalik, et ühe riigi eriteenistused võivad mööda maailma ringi kosserdada nii, et laipade jada järel? Mida kuradit, see ei ole ju normaalne. Kutsuge politsei!
Põnevusromaanid ja päriselu
Meelde tuli loomulikult see, mismoodi Londonis üritati perekond Skripalile närvimürgiga otsa peale teha. Või polooniumikokteilide lahke käega väljavalamine Aleksandr Litvinenkole sealsamas Londonis asuva hotelli baaris. Või ka Ukraina endise presidendi Viktor Juštšenko näonahk pärast seda, kui talle dioksiini sisse söödeti. Kõigi nende traagiliste sündmuste jäljed viivad otsejoones Venemaale, kes piinlikult pilgu mahalöömise asemel üritab süütut nägu teha ja oma nina kuritegude uurimisse toppida.
Mis iganes nende skandaalsete sündmuste puhul tegelikult juhtus, jääb ilmselt igavesti saladuseks. Kuid fakt on see, et varem vaid põnevusromaanidest tuttavad lood ilmuvad usaldusväärsete telekanalite uudistes ja ajalehtede esikülgedel. Eks võib tekkida mitmeid küsimusi. Kas tegemist on uudisteorganisatsioonide erakordselt hea tööga info hankimisel ja edastamisel? Uue meedia viljadega, mille puhul ükskõik mille varjamine on lootusetu, kuna kõik on vaid kliki kaugusel? Või hoopistükkis Venemaa julgeolekuteenistuste erakordselt käpardliku tegevusega, kui üritatakse ellu viia juba Stalini ajast tuntud põhimõtet, et pole inimest – pole probleemi.
Kuiv martiini ja glämm
Selliseid mõtteid mõlgutades tuligi mul meelde üks noorpõlves loetud raamat – Bulgaaria kirjaniku Bogomil Rajnovi „Surra tohib vaid äärmisel juhul“. See on 1979. aastal kirjutatud ja eesti keeles 1988. aastal Mirabilia sarjas ilmunud põnevusromaan, mis kirjeldab värvikalt, mismoodi nägi välja rahvusvaheliste julgeolekuorganisatsioonide omavaheline madin vaadatuna raudse eesriide idapoolsest küljest.
Ja see vaatepilt on äraspidiselt naljakas. Neil oli kapitalism ja meil sotsialism. Neil mädanev ühiskonnakorraldus, aga meil progressiivne tulevik. Neil spioonid, aga meil luurajad. Neil must, meil valge.
Eks me oleme tänapäeval põnevuslugudes pigem harjunud narratiividega, mis pärinevad James Bondi ja tema kolleegide maailmast. Läänes on elu nagu ikka – kuiv martiini ja glämm, aeg-ajalt läheb mõni kurikael hulluks ja otsustab maailma ära hävitada või siis inimkonna oma perversse võimujanu ohvriks tuua. Ida pool juuakse aga kaheksanurksest klaasist viina ja peamine eesmärk on mõni pihta pandud tuumapomm salaja maha ärida. Elu on hall ning ainuke ilus hetk on see, kui tuppa astub naine, kes kannab imelikku venepärast nime, on kaunis ja tiirane.
Kopeerimise üllas kunst
Nõukaajal oli kombeks läänest pärit asju kopeerida ja nendest lootusetult käkkikeeratud kloone nikerdada. Liikuv ja rappuv taburet nimega Žiguli oli maha pandud Fiati-nimelise auto pealt. Apelsinimaitseline pläga, mis närides muutus suus jahuseks pudruks, oli väljamaal närimiskumm. Pisut sarnane lugu on juhtunud ka selle raamatu puhul – bondilik põnevusromaan on pärast bulgaarlasest kirjaniku fantaasiamaailma läbimist muundunud kommunismiehitaja käsiraamatuks.
Lugu ise on lihtne. Ilus ja tugev julgeolekutöötaja Emil Bojev suundub Londonisse, et imbuda seal paikneva kuritegeliku kamba hulka. Pätid plaanivad hirmsaid sigadusi sotsialistliku Bulgaaria vastu, kavatsedes läbi selle rahumeelse riigi panna käima rämeda narkotransiidi. Esimese asjana Inglismaa pinnal joob Emil Bojev end Soho linnaosas täis ja saab peksa, tänu millele võtavad kurjategijad ta omaks. Aga see on kõik vaid vapra luuraja sõjakavalus. Edasi hakkab pritsima verd ja pisaraid. Emil Bojevi osavus, tarkus ja hurm niidab jalapealt nii labaseid jõmme kui ka ilusaid naisi. Mängu sekkuvad kurjad ameeriklased ja LKA. Lõpp on arusaadavalt heroiline ja ettearvatav.
Totaalne mandumine
Aga miks see raamat siiski mulle meenus? Ja miks ma tõeliselt nautisin selle uuesti kättevõtmist ning lugemist?
Romaani süžee pole mingil moel parem ega halvem kui Bondi looja Ian Flemingu lood. Tulistamine ja tagaajamine on ühtmoodi lustlik – vahet pole, kas kuul on pärit kapitalistlikust või nõukaaegsest kirjandusest. Kuid Nikolai Rajnov pole lihtsalt üks suvaline Balkani krimikirjanik, ta on midagi palju enamat. Sulg tal lippab, dialoogid on nauditavad ja huumorisoon pole tal samuti umbes. Eks põhjus ole selles, et noorpõlves õppis ta nii teoloogiat kui ka filosoofiat, tema modernistlik luule on kindlasti tuntumgi kui tema põnevusromaanid, mistõttu on tunda, et tark ja arukas inimene kirjutab, keel põses, mingit kommunistliku pläraga vürtsitatud põnevuslugu ise rõõmsalt pihku itsitades.
Teiseks on see raamat põhjuseks, miks mul noorpõlves tekkis vastupandamatu soov reisida Londonisse. Emil Bojev möllab Soho linnajaos, mida iseloomustab totaalne mandumine, kus kõikjal käib prassimine, kus raamatupoed on muutunud pornoajakirjade kioskiteks, kus juuakse viskit, kus säravad kutsuv neoon ja sama kutsuv pahelisus.
Soho punane valgus
Lubage tsiteerida raamatut (lk 77): „Soho – see on keskpäeval ja õhtutundidel siia kokkuvoolavad rahvahulgad ja neid ootavad kohalikud asukad; see on tänavatüdrukud, kes jahivad oma saaki, ridikül kaenla all ja sigaret hambus; see on lärmakad kabareesse ahvatlejad, väljakutsuvas riides homoseksualistid, tänavakaubitsejad, kes müüvad pornograafilisi suveniire ja marihuaanat, tänavafotograafid ja sutenöörid.“
Ühele 17-aastasele Tallinna noormehele tundus see kõik nii põnevana, et tundsin – ma pean sinna pääsema, ma pean seda nägema! Tahan öökluppi ja striptiisibaari ja sigareid ja viskit ja kõike rohkem. Seal on elu ja pidu ja äge!
Seistes mõned aastad hiljem Soho kitsastel tänavatel, kus suuremalt jaolt asusid erinevad ontlikud asutused, tundsin end petetuna. Mõned teatrid, mõned restoranid, mõned baarid. Turistide hordid taarusid ringi ja kõige ohtlikum asi, mis sinuga juhtuda võis, oli võimalus, et mõni paks ameeriklane sulle varba peale astus. Vaid kusagil kõrvaltänava keldriurkast tuli punast valgust ja ukse peal passis võrksukkades mimsel, kes oli umbes sama seks ja paheline nagu meie kooliaja bioloogiaõpetaja proua Pobul.
Mis seal ikka, sukeldusin Sohos punasesse valgusesse ja mulle müüdi seal asutuses mu elu kõige viletsam ja kallim šampus. Ise olin loll. Aga loll saab isegi Soho linnaosas peksa.
