NOVELLID JÄRGMISE KORRANI: KesKus’i toimetuse ühisel hääletusel Eesti šefimaks kriitikuks kuulutatud Arno Oja koorib Maarja Kangro raamatu „Dantelik auk” lehtedest täitsa lahti – viies osas.
Oma rahvuslikku kuuluvust minetamata on Maarja Kangro (edaspidi MK) selles raamatus üdini eurooplane, kes avaleheküljest peale puistab teksti sisse võõrsõnu ja ohtralt võõrkeelseid (itaalia, saksa, inglise) väljendeid. Ta jutustab verbi perfektiivsest aspektist (puhtfiloloogiliselt võimatu määrang!), segades seda möödaminnes paralleelreaalsuste ja entroopiaga. Kõik olgu kujutlusvõime piires inkrustaabel, opaakne ning transtsendentne!
1.
Novellikogu tegevuslikku külge arendavad enamasti naisjutustajad, keda tähistab lihtsalt vormel „mina“, S. või Z. Lugude põhihäälestuse annab niminovell, kus minategelane suvalises marketis letilgi nähtava öko-apelsinipoisi Marco saatel rändab geisritemaal Islandil, kuni nad jõuavad väävliaurudes keeva lombini, mis ühe meelest on ajalooline „dantelik auk“, teise arvates lihtsalt „mädamuna järele lehkav põrguauguke“ (lk 8), kust paistab „mustade kiirtega päikese“ (rumeenlane Emil Cioran) hävitav kuma.
Kuid päike taevas näitab üha oranžimaid kiiri. Sest vahepeal on august välja lipsanud nähtamatu põrguingel, kes asub elama jutustaja kehasse ja koorib muuseas apelsini ära. Usun, et „läbipaistmatul ja transtsendentsel“ Marcol selle vastu suuremat ei ole. Temaga me enam ei kohtu, aga taevas särab apelsinikarva päike ning kogu järgnev raamat on täis apelsinilõhna (kasvõi sünteetilist), -viile ja -koori. Raamatu esikaanelgi punavad apelsinilõigud. Viimati kohtume apelsini „ilusa hõõguva verega“ („Klaasnuudlid“, lk 93) ühes kirjanike loomemajas tulisoolasest roast prügiämbrisse jäänud plöga nähes. „It is delicous“ (lk 85), üksnes ümisevad seepeale kõik kombekad kaaskondsed. Needsamad, kelle meelest Herta Müllerile (naiskirjanikule) antud Nobeli preemia on lihtsalt užas (õudus – vene k).
2.
Omaette tähelepanu väärib, et „dantelikust august“ on maailma vupsanud mitte suvapõrguline, vaid taevast pagendatud langenud peaingel Lucifer isiklikult. Sest kes teine veel teaks, et oma loodut vaadates „lõpuks haletseb jumal ikka vaest iseennast“ (lk 69) ja et „jumala öeldamatu nimi võib ühtlasi olla ka JAMA nimi“ (lk 2)? Lk 10 annab kunagine peaingel peaaegu märkamatu vihje, et ta viibib juba 7. korda maa peal. Kuna MK teine proosaraamat sisaldab just seitse novelli (kirjutatud 2011–12), siis on Lucifer järelikult kohal igaühes neist.
Kooritud apelsini südamikust avastab nüüdne põrguvürst postsotsialistliku (või -kolonialistliku) Ida-Euroopa, mis Sloveenias, Eestis või Valgevenes on pea ühte nägu. Ehkki sealmailgi tuntakse armastust ning naine „tahaks kellegi pärast lolliks minna ja kiimas iba suust välja ajada“ (lk 29), kipuvad sealsed mehed enamasti olema „ebakirglikud sitarattad“, keda kõiki saadab lähimineviku „postajannaja (minu kursiiv – A.O.) jama“ (lk 31). Too omakorda seletab lahti MK siinse sõnalise leivanumbri „intelligiibel“, mis venekeelse liitsõnana (интель = intelligent (halvustav üldmõiste); гибель = hukk, häving) ei tähista midagi muud kui intelligentsi hävingut või hukkunud intelligenti.
3.
Põhja poole kiikav keevaline „lõunamaa taanlane“ (danese = taanlane, it. k) Giulio Danesi püüab „õhtumaa allakäigust“ napilt pääsenud Leedut küll Mitteleuropaks ja peaaegu Saksamaaks pidada („Giulio ja Leedu küsimus“, lk 62), ent ilmutab seejuures ise tõsiselt intelligiibseid kalduvusi. Königsberg oli tal Leedu linn ja Immanuel Kant kirjutas algselt leedu keeles… Niisuguse mõttekäigu eest karistab Ülemiste vanake meest ülemiste hingamisteede katarrini viiva allergilise viirusega.
Kõige olemusliku taustal hakkab silma, et kirjanik MK tekstide vahele on tema kunstnikust õde Kirke joonistanud oma raamatu, mille pildisõnumid aitavad tekstides kirjapandut lahti mõtestada. Lk 97, vahetult enne novelli „Chick lit ja tõlkekristused“, on pildile jäänud ka MK ise oma eluhiilguses. Tegelikult tema ongi „tõlke-, kirjastamis- ja lugemiskristus“ (lk 103) ühes isikus.
Nimetatud novellis aga küpseb tema (või siis autorilähedase naiskirjaniku Z-i) ja ühe vana armukese vahel uutmoodi Silvergate. Nimelt leiab kriitik Silver Z-i raamatu esitlusel, et kogu nn naiskirjandus on õigupoolest bestselleriks pürgiv chick lit. Täpsuse huvides jääb see termin tekstis tõlkimata, kuid umbkaudne vaste oleks „valgustatud tibikirjandus“, mille ideaali on nähtud teleekraaniltki tuntud „Seksis ja linnas“. Mis aga MK-d puudutab, siis on ta kindlasti kirjanik ja valgustatud naine, ent ei mingil juhul tibilooja. Kuigi feministkunstnik Sandra Jõgeva on juba MK esimeses proosaraamatus „Ahvid ja solidaarsus“ näinud intellektuaalse naise „Seksi ja linna“ (Sirp, 04.06.2010).
4.
Tõlkimata jäänud ingliskeelse chick lit’i paariliseks sobib siinses kontekstis aga hästi prantsuskeelne JOUISSANCE (antud juhul naiselik rõõm ja nauding, tihti seksuaalse alatooniga), mida MK ise psühhoanalüüsile tuginedes hiljaaegu väärtustas Maire Jaanuse raamatus „Kirg ja kirjandus“ (2011). Kui me lisame veel poststrukturalistliku feminismi atika soola, siis võime julgelt kinnitada, et kahele määratud toiduportsjon, mis novellis „Homaarid kahele“ tuuakse üksikule naisele, sümboliseerib tegelikult austusavaldust kahele prantsuse suunanäitajale, on „hommage au Jacques Lacan et Hélène Cixous“.
Eestis ent ajavad kirjandusasju endiselt peamiselt mehed ning seda vahel üpris isemoodi. Novellis „ Žürii“ saabub grupp mingi kirjandusvõistluse väidetavaid asjamehi autorile otse koju. Nad norivad tüli, varastavad asju ning klobivad peremeest. Ehkki kusagil eksisteerivat ka teine (õige?) žürii, omandab võistluse peapreemia ometi Paul Kass. Mees, kes „auhindajailt“ enim peksa sai.
5.
Raamatu lõpunovellis „Saluut“ sõidab meeskirjanik Rebane mingisse külaraamatukokku lugejatega kohtuma. Saanud kiiruse ületamise eest trahvi, näeb ta äkitselt kummalist ilutulestikku (mis tegelikult võisid olla lahkumiseks valmistuva ja ajutiselt raamatukoguneiu Heleni kesta ümber asunud Luciferi süüdatud põrgu märgutuled, spetsiaalselt Rebasele). Ent Rebane ei oska „saluudis“ sümbolit näha ja „tänutäheks“ ta ainus kuulaja sureb kohapeal ning mees ise tunneb ennast kõikjal kohatuna. Ta võiks olla laibaautojuht, aga selliseid teeneid põrguinglid ei vaja. Lucifer lahkub Heleni seltsist ning poeb „dantelikku auku“ tagasi. Järgmise korrani.
Lõpetuseks niipalju, et MK novellid pole klassikalised, aga on ometi novellid, mitte pelgalt jutud või lood. Ning huvitavad, vahel suisa kelmikadki.