MURED NAGU PÜHAPÄEVAKOOLI VÄLJASÕIT: Mart Laar meenutab, kuidas ta käis pea 30 aastat tagasi esimest korda Rootsi Riksdagis ning vaatas, kuidas seal maadeldakse viinerieelnõuga. Täna tundub, et Eesti on jõudnud sarnasesse aega, mistõttu tuletab Laar meelde hetki, mil pidi veel rabelema, mitte kaasmunejatele torti saatma.
Esimest korda 1991. aastal Peeter Luksepa saatel Rootsi Riigipäeva (Riksdagi) külastades hämmastas mind tõsiselt, mis küsimustega seal tegeleti. Samal ajal, kui Vilniuses surid vene soomusmasinate roomikute all inimesed, Riia vanalinn oli barrikaadides ja Toomkirik muudetud laatsaretiks, Tallinnas valmistati aga Molotovi kokteile, arutati Rootsi parlamendis loomade õiguste hartat ning milliseid lisandeid võib viineris kasutada, et seda tohiks üldse viineriks nimetada. Meil võis inimene end juba õnnelikuks pidada, kui kuskilt üldse viineri välja võlus.
Vahe meie ja nende vahel pole ilmselt kunagi tundunud nii suurena kui sel hetkel. Samuti üksijäetuse tunne. Ja kuidas suudetakski siin meie vabadusjanu ja meeleheidet mõista, kui elatakse sedavõrd teistsuguses maailmas. See ei ajanud mind isegi mitte nii palju vihale, sest milles olid nemad süüdi, et olid normaalsetes oludes kasvanud. Pigem käis peast läbi kuratlik mõte, et huvitav, millal ei pea Eestis enam muretsema vene tankide või selle pärast, kas nurgapeal poes täna vorsti on, millal hakkab Eesti parlament tegelema sama „huvitavate” eelnõudega nagu see siin?
Naguvaidlus naguasjade üle
Nüüd on see hetk käes. Samal ajal, kui Ida-Ukrainas surevad Ukraina sõdurid Venemaa agressiooni tõrjudes ja Valgevenes trotsivad relvitud meeleavaldajad juba nädalaid vägivalda, käib Eestis kõike muud enda alla mattev debatt abielu mõiste üle. Veelgi enam, vaieldakse meeleheitliku ägedusega referendumi üle, mis nagu nüüd teame, polegi tegelikult päris referendum ja seal ei muudeta põhiseadust ega ühtegi muud seadust, vaid tahetakse lihtsalt nendelt, kes viitsivad sedavõrd sisukal ettevõtmisel osaleda, teada, et kas peaks seda kunagi edasi arutama?
Kõik see lust läheb paraku maksma paar miljonit, poolt- ja vastuleer saab vastastikku süüdistusi loopides endale poliitilist kapitali koguda, ainult Reformierakonnale tunduvad jäävat tühjad pihud. Sest nagu viimasel ajal ikka, ei suuda nad kuidagi sõnastada seisukohta, mis ka tavainimesele arusaadav oleks. Niikuinii toetab osa inimesi samasooliste abielu seadustamist osaliselt selleks, et Ratase valitsusele kaigas kodaratesse torgata.
Ukrainlased ja valgevenelased on loomulikult viisakad inimesed, nad ei avalda avalikult imestust, milliste tähtsate küsimuste arutamise juurde on hea elu Eesti viinud. Aga kardan, et salamisi liiguvad nende mõtted umbes samu radu pidi mis minul omal ajal Rootsi parlamendis.
Otsustada tuli kiiresti
Tänase hetkeni jõudmine, ehkki see hetk on pisut kummaline, nõudis otsuseid. Ja mitte vähe. Ja üsna suurte asjade üle. Ning ega siis ei mõelnud, et ükspäev, umbes 2020, muutub elu parlamendis asenduseluks. Üks mu Lääne kolleeg pihtis, et kui tema valitsus oleks pidanud tegema kasvõi kümnendiku sellest otsuste hulgast, mis meie kunagi, oleks nad ilmselt juba ammu lahti lastud.
Otsustasime tasakaalustada riigieelarve ja stabiliseerida majanduse, teha lõpu kolhoosikorrale (seda tõsi küll kiputakse nimetama „põllumajanduse hävitamiseks”), viia ellu omandireform, erastada, viia Eesti esimesena maailmas ühetaolisele tulumaksule, saavutada kokkulepped Vene vägede väljaviimiseks, relvastada Eesti kaitsejõud. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata, aga vast aitab.
Tehti ka arvukalt väiksemaid otsuseid, mis hiljem võimaldasid teha juba päris suuri. Tihti oli suurtel otsustel ka arvukalt pisemaid tagajärgi. Näiteks otsustasime käivitada erastamise ja Kunda linn polnud mõne aastaga enam mitte hall, vaid taas värviline. Või kehtestasime karmid keskkonnanõuded ning kõige viletsamas olukorras veneaegsed ettevõtted läksid ise pankrotti.
Las koputab, niikuinii ei avata
Oli ka hetki, mil pidime väga suuri otsuseid tegema teadmata, kas nendega üldse kuhugi välja jõuame – ehk tühja. Või on kõik see vaev üks tühi töö ja vaeva nägemine?
Alustades 1999. aastal tõsist pingutust NATO-sse pürgimiseks nii see paraku tundus. Eesti võimalustesse lähimas tulevikus NATO-sse kutse saada, ei usutud ei Eestist väljaspool ega sees. Tegemist oli sedavõrd väikese võimalusega, et seda ei hakatud isegi eitama – sest miks eitada midagi, mida olemas pole? Huvitaval kombel oli sedavõrd totaalne uskumatus Eestile isegi kasuks. Sest Eesti olematutesse võimalustesse NATO-sse kutse saada jäi uskuma ka Moskva. Seda raporteerisid talle ju arvukad NATO laienemist takistama suunatud Eestis tegutsevad agendid.
Ükskõik, kas nad rääkisid kogenud poliitikutega nagu Edgar Savisaar või Jaak Allik, kõrgete sõjaväelaste või välisdiplomaatidega, vastus tuli kõikjalt sama: kutse saamine NATO-sse on Eesti jaoks vähemalt lähitulevikus mõeldamatu. Ning kui seda kõik kinnitasid, miks ei pidanud Moskva seda uskuma? Tulemuseks oli aga Vene välisluure ja diplomaatia täielik möödalask ehk ärgati alles siis, kui oli juba liiga hilja ja NATO laienes mitte ainult kunagise Nõukogude Liidu territooriumile, vaid lausa Venemaa ühe suurema keskuse külje alla.
Kui Vladimir Putin nimetas Nõukogude Liidu lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, siis XXI sajandil on seda tema jaoks NATO laienemine endistesse Nõukogude liiduvabariikidesse. Nüüd teame ka, milliseid vahendeid on Venemaa valmis kasutama, tõkestamaks naabrite lähenemist NATO-le.
ID-määrija
Teine tühjusesse tehtud otsus oli ID-kaardi käikuandmine. Sellelegi eelnes hulk otsuseid nii Eestis kui piiri taga, mõni neist ka ebaõnnestunud tagajärgedega. Sest seegi kogemus.
Paraku ei aidanud miski kaasa sellele, et oleksime täpselt teadnud, mida ID-kaardiga tulevikus täpselt ette võtta. Ettekujutus oli ju olemas, teadmist aga kohe kindlasti mitte. Sest keegi polnud midagi sellist varem teinud.
Pole ime, et ID-kaardi kasutuselevõtu vastased Reformierakonnast väitsid, et tegu on väga kalli vidinaga, mis inimestele peale surutakse, kuid millest keegi ei tea, milleks see üldse kõbab või mis sellega teha. Mõni Reformierakonna naljahammas leidis, et parimal juhul saab sellega võid leiva peale määrida. Jäime siiski endale kindlaks ja ID-kaart sai tehtud. Järgnev on, nagu öeldakse, ajalugu.
Kindlasti polnud otsuste tegemine alati lihtne. Vahel oli olukord ikka üsna närviline. Sest suuri asju otsustades pidid väiksemad tihti otsustamata jääma. Või sai neid hiljem otsustada. Paraku oleks just need valijatele tihti rohkem meele järele olnud. Nii läksid protestiaktsioonid valitsuse vastu vahel ikka üsna energiliseks. Kui tänapäeval kipuvad meeleavaldajad mõnikord omavahel kokku minema, siis vanasti olid need rohkem ikka ministrid, keda sakutati. Mäletan ka üsna hästi, kuidas mingi meeleavalduse käigus Toompea lossi ette kaks siga lahti lasti. Ning pean tunnistama, et polnud sugugi mugav Narva sõita, kui sulle enne soomusvest triiksärgi alla selga aeti, sest seal olevat ähvardatud Laar Narva tulekul maha lasta.
Pühapäevakooli väljasõit
Ma väga vabandan oma tõe ja õiguse eest põhimõttekindlalt väljas olijate ees, aga mitmed täna kirgi kütvad diskussioonid tunduvad mulle läinud aegade mõttevahetustega võrreldes lapselalinana. Sest siis arutati Eesti jaoks eksistentsiaalsete probleemide üle, nüüd pole selle järele vähemalt hetkel vajadust.
Eesti jaoks eksistentsiaalne probleem oli, on ja jääb ka tulevikus julgeolek. Julgen aga arvata, et LGBT kogukond ei suuda ükskõik kui värviliste vikerkaarelippudega Eesti julgeolekut kõigutada. Samuti ei suuda seda teha need, kes kuulutavad, et neile on vikerkaarevärvid lapsest saati vastikud olnud ja soovitavad nende kandjatel pigem Rootsi sõita. Rääkida mingist vihakõnest või diskrimineerimisest on siin ikka tugevalt üle pakutud.
Põhiseadus ei saa takistada kedagi loll olemast. Mõeldes omal ajal Narvas potte-panne kokku taguva vihase massi või Marju Lauristini ärarebitud mantlivarruka peale, mõtlen vahel, et oleme unustanud, kuidas päris protestid välja näevad. Sest tänapäeval meenutavad need rohkem pühapäevakooli väljasõitu rohelisse.
Valitsus on jätkuvalt kõige lollim maailmas
Kas meile meeldib seda teha või mitte, kuid oleme tõele näkku vaadates sunnitud tunnistama, et Eesti on oma taastatud iseseisvusega päris talutavalt hakkama saanud. Vaadakem kasvõi kogu maailma raputava Covid-19 viirusega toimetulekut. Ei tea, mis oleks meist saanud, kukkunuks ta meile kaela näiteks 1993. aastal.
Mitmedki tänased võimalused on loodud varasemate suurte otsuste poolt – praeguses olukorras oleks Eestil raske kui mitte võimatu nii soodsatel tingimustel laenu saada, kui varem poleks eelarve tasakaalu nõudest küünte ja hammastega kinni hoitud, hoidudes sel teel enda lõhkilaenamisest. Ning e-valimistest võiksime vaid und näha, kui me omal ajal poleks ID-kaarti kasutusele võtnud. Ja nii edasi ja nii edasi. Olles igatahes seni hakkama isaanud, pole mingit alust arvata, et järsku enam ei saada. Ning seda sellele vaatamata, et meil on jätkuvalt kõige lollim valitsus maailmas – nii nagu igas teises riigis, välja arvatud Venemaa ja Põhja-Korea – ja vähemalt osa meie kaaskodanikest on peast täitsa segased.
Olge rahulik, see kõik käib asja juurde. Nii on alati olnud ja nii jääb ka tulevikus. Ehk nagu linnuteelind Karl August Hindrey imeilusas kunstmuinasjutus laulab: „Ei ole viga midagi, ei ole viga midagi, küll läheb mööda kõik, küll läheb mööda kõik.”
Ajaga võidu
Ajaloolane Mart Laar sai valmis raamatu „Ajaga võidu“. Teos on mälestusraamat ning järg sama sarja esmaraamatule „Pööre“. Kui „Pööre“ pajatas 1980-ndate lõpust, taasiseseisvumisest ning Laari esimesest valitsusest, siis „Ajaga võidu“ võtab ette 1990. aastate lõpu, mil Mart pidas teist korda peaministri ametit. Selle aja võtmesõnad olid Euroopa Liit ja NATO; kodanik Taavi Rõivase peenhäälestuseni jõuti palju hiljem, kust kaugele ei jäänud enam ka Jüri Ratta tänane vabanduse- ja tordipoliitika.
