ELUKATE PÕNEVAD RAJAD: Tallinna Loomaaed rajati 1939. aastal ja sai tänavu 80-aastaseks. KesKus otsis üles ühe tõelise loomaaia-veterani ja ühe poolveterani, et sellest maailmast veidike rohkem teada saada. Lubage lahkelt esitleda: Anne Saluneem, kes töötab loomaaias aastast 1964, ning Marika Hiob, kes on siin aastast 1977.
Metsloomade pidamine on vana komme, eelkõige tegelesid sellega uhkuse ja jõukuse märgiks kõikvõimalikud valitsejad. Esimesed teadaolevad „kollektsioonid“ pärinevad juba 5000 aasta tagusest ajast, omamoodi „loomaaedu“ peeti nii Mesopotaamias, Egiptuses kui ka Hiinas. Kes on lugenud sumeri rahvuseepost „Gilgameš“ (eesti keelde pani selle kõigepealt füüsik Boris Kabur, seejärel akadeemilisemal viisil Amar Annus, kes on ka KesKus’i autor), see mäletab kirjeldust valitsejalossist, mida ümbritseb vinge park seninägematute taimede-loomadega, kus jalutavad tiigrid ja ulukid, kellele seal jahti peetakse. Seega on loomaaiad sama vana nähtus kui inimkultuur, vaid põhjused „kogude“ pidamiseks muutuvad. Roomlased näiteks pidasid oma „loomaaedades“ pigem selliseid elukaid, keda oli maitsev veini kõrvale haugata, keskaegsete valitsejate jahipargid on samuti hästi tuntud.
Lihtrahva jaoks näidati aga loomi rändtsirkustes. Kohe meenub äsja uuesti eesti keeles avaldatud Hugh Loftingi „Doktor Dolittle’i tsirkus“, kus kirjeldatakse tsirkuseloomade kohutavaid tingimusi, seal eksponeeriti loomi ka valede siltide all. Kui lugeda Tallinna 19. sajandi ajalehti, on ka nendes juttu loomade eksponeerimist laatadel, kuhu nad puuridega kohale toodi, aga ka kõikvõimalikest muudest kurioosumitest – näiteks näidati rahvale „näkineidu“, tegelikult üht täidlasemat prostituuti, kelle külge oli kinnitatud nahkne kalasaba. Või siis sai koos karupoegadega näha naisekeha mudelit ehk „venust, mida saab tükkideks lahti wõtta“.
Tantsivate karude näitamine pole Eestis olnud mingi haruldus, mõmmik pandi lihtsalt plaadile, mille alla tehti tuli ning kuumuse tõttu ta seal siis „tantsiski“. Kõik see on tänapäeva loomaaiandusest muidugi kaugel, ehkki esimene loomaaed, mis tänini tegutseb, avati Viinis juba 1752. aastal.
Kuidas sündis Tallinna loomaaed? Ega siingi pole teadasaamiseks muud keerulist vaja, kui digaris või raamatukogus vanu ajalehti lapata. Lehtedes räägitakse loomaaia vajalikkusest juba 1920. aastatel, ent siis see värk artiklitest kaugemale ei jõudnud. Jää hakkas liikuma järgmisel kümnendil: 1936. aastal loodi esmakordselt vabariigis looduskaitse inspektori ametikoht, mille sai endale Gustav Vilbaste. Püsti pandi ka riigiparkide valitsus, mida riigivanem Konstantin Päts mahitas toonase kombe kohaselt juhtima oma noorema venna Peeter Pätsi. Samal ajal ilmus juba tsensuuri tingimustes ajalehes Uus Eesti lugu sellest, et riik vajab loomaaeda – esiteks pedagoogilistel põhjustel, kuna inimesed ei tundvat loodust; teiseks turismi edendamiseks; kolmandaks toodi tänapäevalgi tuttav põhjus, et paljud liigid on Eestis hävimisohus ning neid tuleks kaitsta. Asukoha üle vaieldi mitu aastat: pakuti nii toonast Nõmme linna kui ka Piritat ja muid paiku, ent lõpuks maandus see asutus Lasnamäe veerele Kadrioru külje alla, olles territooriumilt küllaltki miniatuurne. See kõik pidi olema ajutine lahendus, mis teatavasti osutub alati kõige püsivamaks. Loomaaed jäi Lasnamäele kuni 1982. aastani, mil ta Veskimetsa koliti.
Iga kord, kui tänases loomaaias ringi hulkuda, võiks meeles pidada Aleksei Turovski öeldut: „Ega meie, inimesed, oleme loomade jaoks samasugused veidrad eksponaadid nagu nemad meilegi!“
***
Aga paksunahaliste majas, elevandi tagahoovis kohtume me loomaaia pikima staažiga töötaja Anne Saluneemega, kes müttab aias aastast 1964, ning Marika Hiobiga, kes töötab siin aastast 1977. Kindlasti tuleb ära õiendada üks oluline asi: loomaaias töötavad inimesed ON isemoodi. Nad ei tööta seal. Nad elavad seal.
Kuidas inimesed loomaaeda tööle sattuvad?
Maarika: Mina sattusin jumala juhuslikult. Pärast keskkooli lõpetamist tuli tööd leida nagu ikka… Tulin maalt Tallinnasse. Tahtsime minna aiandisse koos sugulasega, aga loomaaed jäi lihtsalt tee peale ette. Ja siis mõtlesime, et astuks sisse ja vaataks, mis seal toimub – et ega seal niikuinii tööd ei anta, kõik kohad kindlasti täis. Aga meile üllatuseks selgus, et tööd on – just vastupidi! – oi kui palju. Kohe pandi asjad pihku ja suunati tegutsema.
Anne: Aeg oli muidugi täiesti teine. Mina sain loomaaeda tööle 13-aastasena, vahetult enne, kui 14 täis tuli. Eelnevalt oli mind loomaaiast juba ka välja visatud… Asi oli selles, et kogu oma kommiraha kulutasin ma kogu aeg loomaaia piletite peale – pilet maksis 30 kopikat. Kuni kassatädidel lapsest kahju hakkas ning nad lasid mind edaspidi ilma piletita sisse. Mina panin otseteed lõvide juurde. Ostsin kommiraha eest alati väikese käntsaka liha ja läksin lõvi toitma: viskasin lihatüki üle piirde ja ükskord ronisin ise ka üle. Siis tuli üks surmani kohkunud töötaja, tiris mind sealt ära, sai teada, et mul pole piletit, viskas territooriumilt välja ning ajas kuni seebivabrikuni sõimates taga. Sellist räuskamist ja roppu keelt polnud ma enne kuulnud, jooksin nuttes eest ära. Ent haigus on haigus, eemale see mind ei hoidnud; edaspidi ostsin pileti ja käisin ikka. Kusjuures tööle sain sinna sugulaste tuttavate tuttavate tuttava kaudu ning kartsin kohutavalt, et too sõimlev proua on ikka veel seal. Aga selgus, et oli lahti lastud, eks tal oli väike napsuviga küljes.
Loomaaed oli muidugi midagi muud, mis ta täna on. 1983 koliti siia Veskimetsa. Aga on hulkade kaupa inimesi, kes mäletavad seda ülikitsast, haisvat ja nagu purjuspäi kokku klopsitud Kadrioru loomaaeda.
Anne: Seal, jah, oli ruumi kuni 3 hektarit, alguses koguni vaid 2,7, aga pärast suurendati seebivabriku poole. Loomi oli seal palju. Sel ajal oli Karoly Stern meil direktoriks ja tema oli ikka paras kollektsionäär. Kus nägi kusagil midagi huvitavat, siis selle kohale tõi. Siis oli alati see jama, et kas on ruumi või ei ole. Ta ütles iga kord, et küll me leiame ruumi, küll me leiame. Ja ausalt öeldes, alati sai see ruum ka leitud. Jalutamiseks seal väga võimalusi ei olnudki. Ükskõik, kuhu vaatad, igal pool olid puurid. Aga hoolimata väikesest territooriumist – või just tänu sellele! – oli suhtlus töötajatega igapäevane ja väga lähedane. Ja loomad harjusid sellega väga hästi. Neil ei paistnudki olevat mingit stressi, sest kogu aeg toimus midagi – sa nägid kõrvalt teisi loomi ning suhtlus töötaja ja looma vahel oli avatud ja arusaadav.
Maarika: Noorloomadega käidi jalutamas, sealsamas, puurist väljas. Rihma otsas, muru peal. Loomadele oli see ka hea, et nendega kogu aeg tegeleti. Praegu räägitakse, et loomi on vaja treenida ja nende keskkonda rikastada. Sellest siis ei räägitud, aga seda tehti kogu aeg.
Anne: Kunagi oli rohkem paljunevaid loomi ja ka ema poolt maha jäetud või kunstlikult kasvatatud loomi. Siis oli võimalik nendest lahti saada ja teistesse loomaaedadesse ära anda. Praegu on põhimõtted hoopis teised: loomaaiad tahavad ainult neid loomi, kes on emaga üles kasvanud.
Miks need teised põhimõtted tekkinud on?
Anne: Tahetakse, et nii, nagu loom on looduses, oleks ta ka loomaaias. Ta on esiteks tugevam, kui ema on teda kasvatanud, ja teiseks on loomadel looduses võimalik valida erinevaid liigikaaslasi, aga meil on see küllaltki komplitseeritud. Paaride moodustamiseks on vähe võimalusi. Varem oli, aga nüüd on teistmoodi. Nüüd on tähtsamatel liikidel rahvusvahelised koordinaatorid, kes määravad paari ära – geneetilise baasi alusel, et ei oleks suguluses. Ja on ära määratud, kust loomi saada ning kuhu viia. Praegu ongi tekkinud selline olukord, et loomaaedades on loomi väga palju ja neid pole enam kuskile panna.
Maarika: Tingimused on väga head ja kõik paljunevad. Vanasti polnud muret, alati sai lahti. Nüüd on terves Euroopas tingimused nii head, et loomad paljunevad väga hästi. Aga neid pole vaja enam.
Anne: Samuti ei saa kuigi palju haruldasi loomi loodusesse lasta – ei jõuta lihtsalt rehabilitatsioonikeskusi teha nii palju. Sest ega loomaaia looma ei lasta kunagi paugupealt metsa tagasi, vahepeal harjutatakse ikka mingis keskuses. Nad saavad seal pojad ja siis need alles võib-olla lastakse loodusesse.
Maarika: Vanas loomaaias olid näiliselt väga väikesed aiad. Aga palju aedu läks ülesmäge, mööda pankranniku serva. Kui on mägi, siis kaljukitsed ja mägilambad olid ikka rõõmsad, nende jaoks andis see aiale kohutavalt palju juurde. See üles-alla liikumine on ju neile loomuomane.
See vana territoorium oli ka nii väike, et kohe oli näha, kui keegi lahti oli ja sai midagi ette võtta. Meil seal ikka loomad panid putku, need aiad olid ju hargnenud igalt poolt ja ei pidanud kinni!
Tallinna loomaaia esimene loom oli 1939. aastal ilves ja seetõttu sai ta loomaaia vapiloomaks.
Anne: Jah, ilves Illu! Illu saadi nii, et Eesti sportlased olid Soomes laskevõistlustel ja said esikoha, aga auhinnaks anti elus ilvesepoeg. Eks siis mõeldi, mida temaga teha. See oli siis algrakuke, mille puhul mõeldi, et hakkame siis ka loomaaeda tegema. Tasa ja targu, niimoodi see loomaaed sündiski. Liike hakati vaikselt juurde tooma. Põhiliselt olid kohalikud loomad, kes leiti metsast – hundid, rebased jne. Väikesed pojad. Kusagilt Alutaguse metsast leiti karupoeg, sellele pandi nimeks Jüri. Aga hiljem tuli välja, et ta on hoopis Mari! Karupojal läks tükk aega, enne kui uue nime ära õppida suutis.
Karoly Stern oli legendaarne loomaaia direktor, temast on ikka kõik vanad töötajad pajatanud. Millega ta siis silma paistis?
Anne: Ta tundis kõiki loomi lihtsalt väga hästi, uuris ise ja oli väga hea joonistaja. Ta oli väga suur fanatt loomade alal. Ja mis oli tema juures oluline – mida tänapäeval ehk üldse harva kohtab –, ta oli eriline töötajate hoidja. Eks seepärast temast räägitakse ka. Tema suur soov oli alati see, et inimesed oma kohalt ei lahkuks. Ta käis iga päev terve loomaaia ja kõik töötajad läbi ning teadis, kus midagi toimub ja mis kus juhtus.
Maarika: Vana loomaaed oli ju nii väike, et kõik tundsid kõiki. Nüüd on nii, et ei tea midagi, mis teisel pool toimub, inimesi ei tunne tänaval äragi, kui tal tööriideid seljas pole. Loomi tunneme ehk pareminigi kui teisi töötajaid.
Loomaaia Veskimetsa toomine oli pikk protsess, mis kestis ju aastaid…
Anne: Stern oligi see, kes selle koha leidis ja hakkas asja ajama. Sest algul oli väga palju vastuargumente, hämati, pakuti teisi kohti jne. Kaalu Mati ajas siis edasi seda asja. Eks loomade ületoomine oli omaette protsess: vedada, viia, nad kasti saada ja veel tuhat jama.
Maarika: Siin siis ju ka alles ehitus käis ja loomad algul elasidki peaaegu et kastis. Ja toodi kõigepealt ainult avamise ajaks ja viidi pärast tagasi. Need on siin vanad sõjaväehooned ja kõike ei olnud jõutud veel ringi teha.
Anne: Need, mis praegugi seal Põhjavärava juures, loomaaia alguses, alles, sõraliste majad, need toodigi ju Kadriorust siia ja kohendati ümber. Kõike ei jõutudki päris uuena ehitada.
Kas teie lemmikud on need, keda ise talitate? Me oleme siin elevantide apartemendi tagaaias.
Anne: Mina hakkasin siin tööle nii noorelt, et seda on väga raske öelda, sest nii palju erinevaid liike on läbi käinud. Aga põhiliselt olen alati kiskjalistega tegelenud. Ikka vist see kõige suurem armastus on nende vastu. Seda keelt ja suhtlemist ja omavahelist tunnetust on väga palju… Aga samas ka teised loomad. Kõik nad saavad siin armasaks. Vanasti öeldi, et hüäänid, issand kui õudsed loomad! Kui ütled inimestele, et no vaata talle näkku, vaata, kui ilusad silmad tal on, kui naeratav nägu tal peas on! Siis nad tõesti vaatavad, et jah, ei olegi nii hull. Kui sa kedagi ikka titest peale kasvatanud oled, siis on nad sulle truud surmani, sa võid käia ja katsuda ja pai teha ja mängida. Suured kaslased kaasa arvatud.
Nüüd on mul suur rõõm, et meie tiiger Pootsman seal Tšehhis on. Sai pruudi, jõudis ikkagi selle naisukese ära oodata. Sest meil oli ta siin üksinda nii kurb. Kui on ikka jooksuaeg ja ta on üksik, siis need on sellised hetked, kus sa elad loomaga kõik kaasa. Pruut oli küll poole vanem kui tema, aga noh, eks naine peagi targem olema. Kaslastel on nii, et kui nad on pikalt üksinda, siis nad muutuvad liigikaaslaste suhtes agressiivseks.
Maarika: Anne taltsutas Pootsmani ära. Ta oli alguses ikka paras metsik poiss. Pärast aga Anne vilistas ja Pootsman kohe tuli.
Anne: Loomadega peab õppima käituma. Moskvas on kaks loomaaeda, üks neist on selline, kus on haruldaste loomade kompleks. Sinna külastajaid ei lasta, ainult töötajaid. See on just see koht, kust saab viia loomi loodusesse tagasi, kui on vajadus. Ja Pootsman oli seal kasvanud, väheste silmade all. Siis ta ei suutnud taluda inimesi, seda, kui luuk lahti tehti. Kord oli siseruumi liha jäetud sulama, ta oli tõmmanud võrgu lahti, käinud ja maiustanud ning hommikuks oli puuris tagasi. Loomal peab laskma harjuda, kunagi ei tohi talle midagi peale suruda. Loom peab tahtma sinuga ise suhelda. Ja on loomi, kes suhelda ei taha, nagu inimesedki. Siis tuleb nendega käituda algul vaikselt, pool-küliti, pool-heaga ja pool-naljatades, kuni jää hakkab sulama.
Marika: Mina olen ka paljusid talitanud ja ega päris lemmikut olegi. Paljude loomadega on nii, et nad tunduvad alguses igavad – näiteks sõralistega on nii, et ei saa neist hästi aru. Kiskjad meeldivad kõigile, sest nad on ilusad, graatsilised ja põnevad. Aga mida rohkem sa neid sõralisi jälgid ja mida rohkem sa neist teada saad, seda põnevamaks läheb. Igasugused närilised meeldivad mulle samuti. Ja ega ma ka mingi erand pole, mulle meeldivad koerlased ka. Üldiselt on selline reegel, et sotsiaalsed loomad meeldivad mulle rohkem, sest nad tahavad suhelda. Näiteks karu, kes looduses üksi elab – temaga on raske suhelda. Aga võib-olla olen ise ka natuke laisk.
Anne: Me töötame ju selleks, et tahame loomade jaoks midagi teha. See ei käi nii, et loom peab meiega nunnutama. Meile teeb heameelt juba see, kui loom tunneb meid ja meie lõhna. Ja me saame tema heaks midagi teha. Loomaaeda töötajat leida on ju ikka väga raske. Siit on neid vahel kümnete kaupa läbi käinud ja me ei ole leidnud kedagi, kes sobiks. Töö on must, see on ohtlik, töötasu ei ole teab mis suur. Inimesel peab olema tahtmine loomade jaoks midagi teha. See töö siin pole mingi lihtne loomade nunnutamine…
Ärakaranud loomad
Anne meenutab, millised elukad on loomaaiast jalga lasknud. Enamik neist on siiski kätte saadud.
Vanas loomaaias tuli loomade ärakargamist küllaltki sageli ette. Enamasti lõppes see nii, et pahategija püüti kohe kinni ja tariti puuri tagasi. Territoorium oli väike, enamasti põgenik väga kaugele ei jõudnud. Aga eks loomad panid putku seepärast, et puurid olid viletsa konstruktsiooni ja kvaliteediga.
Meil on näiteks üks pelikan ära käinud, siis hulga kaupa kõikvõimalikke sõralisi. Üks nokklammas saadi näiteks alles kusagilt Lasnamäelt kätte. Oli teine roninud mingi kortermaja koridori ja asunud trepist üles jalutama, pärast aga hüppas trepikoja katusele.
Hundid panid kord plehku ja sõid ühel naisel hane koos munadega ära, pärast tuli loomaaiale muidugi kahjunõue. Ükskord tegid hundid jälle minekut ja murdsid kitse maha.
Dingod on meil lahti olnud, ja piisonid. Ehitus sellel alal oli tõesti väga vilets, praegu on puurid ikka palju kindlamad. Kui meil Moskva kolleegid vanas loomaaias külas käisid, siis esimene asi oli alati see, et nad küsisid, noh, kes teil täna lahti on? Päris jalga keegi ei lasknud, me ikka saime lõpuks kõik tagasi. Ehk mõni üksik erand välja arvata. Karudki käisid meil kord jalutamas, ühe ajas tiiger tagasi – karu läks oma avastusretkel tiigri puurist mööda, tiiger nägi teda ja hüppas käppadega vastu puuri. Ott ehmatas nii ära, et pani kiirelt oma puuri tagasi.
2 lugu
Elevandidresseerija elu mäletsejate sektsioonis
ELU LOOMAAIAS OLI LÕBUS: Erki Oras, kunagine elevanditalitaja 1980ndate algusest, pajatab seikluslikest loomaaiapäevadest, mil ta sinna hipina tööle sai. Hipid ja kõik muud värvikirevad armastasid üldse loomaaias töötada.
Loomaaeda elevantide dresseerijaks sattusin ma täiesti juhuslikult. See tähendab, ajalehekuulutuse peale. Äsja oli lõppenud mu karjäär Tallinnfilmi valgustajana ning mu loov natuur otsis uusi väljakutseid. Tegelikult ei leidnud seda tööpakkumist isegi ma ise, vaid selle sokutas mulle ette mu tollane abikaasa.
Kallite kuldrublade eest soetatud elevandid olid äsja loomaaeda jõudnud ja vajati kvalifitseeritud personali nende hooldamiseks. Seega olin üsna üllatunud, kui ma sellele töökohale valitud sain. Minu igasugune varasem kogemus loomadega piirdus õpilasmalevas karjaskäimisega ning tollase abikaasa lambakoeraga jalutamisega. Minu enam kui tagasihoidlikust kogemustepagasist hoolimata vormistati mind tööle elevantide dresseerijaks ning minu hoole alla said kolm aafrika elevanti Fien, Draai ja Carl. Takkajärgi ma ei mäleta, kas maksid elevandid kokku mingi müstilise 60 000 kuldrubla või oli see ühe elevandi hind. Kokkuvõttes oli see kokku minu jaoks üpris naljakas. Kusjuures ametlikult olen ma ilmselt ainus elevantide dresseerija Eestis, sest enne mind hoolitsesid elevantide eest tavalised loomaaiatöötajad (nende ametinimetusi ma ei mäleta) ning pärast mind vormistati teised elevantidega töötajad tööle ulukihooldajatena.
Intelligentsi ja kolhoosirahva liit
Elu loomaaias oli lõbus. Mitte küll nii lõbus nagu Eddie Murphy komöödiafilmis, vaid pigem naljakas nagu Dovlatovi juttudes. Või B. Traveni „Surmalaevas“.
Kui loomaaia n-ö fassaadi moodustavad nunnud, ilusad, graatsilised, ähvardavad, jõulised loomad, siis kulissidetagune oli tollal märksa huvitavam. See tähendab, et sinna kogunenud seltskond oli märksa värvikam sealsest neljajalgsete kooslusest. Veidi meenutas sealne kontingent Tartut, see tähendab, et esindatud oli intelligents ja põllumehed-loomakasvatajad. Sekka mõned linnavurled.
Intelligentsi esindas eeskätt direktsioon, eesotsas Mati Kaaluga, samuti jäi meelde kohalik infoinsener (loe: sekretär) Kai Luik (kes tollal kandis neiupõlvenime Hoogand), loomaaia kunstnik Heli Veigel ning raamatukoguhoidja Tiiu Viires (vist). Igati positiivsed mälestused on jäänud Uudo Timmist ja Tiit Maranist. Eraldi tahaks mainida Marika Hiobit, kellest sai alguse minu pikk ja viljakas sõprus bioloogidega. Tänu sellele on tal minu südames senini kindel kohakene ja meenutan teda suure soojusega. Loomaaia fotograafiga, kellel oli asjakohane nimi – Väino Silm –, ajame tänaseni juttu, kui tänaval trehvama juhtume.
Monty Pythoni mäletsev tsirkus
Aga intelligentsi jagus ka talitajatele. Eriti vedas kitsedel, keda sattusid minu ajal talitama mälu-uurija, muusik ja laulja Mart Johanson ning tulevane Postimehe kultuuritoimetaja Hendrik Alla. Oma riietusruumi jagasime veel punkarist luuletaja Harri ja narkomaanist muusiku Toomasega.
Lisaks neile pesitses meie unisex-riietusruumis ka õndsatest maainimestest vanapaar, kes lehmade asemel hooldas antiloope ja tegi seda suure südamesoojusega. Veidi hiljem ilmusid meie riietusruumi veel kaks elevandihooldajat – vene-juudi kirjanik Boriss Štein ning Imbi Taniel, kes oli enne elevantide juurde tulekut olnud umbes 20 aastat Moskva tsirkuses kloun.
Tegelikult oleks ilmselt kogu meie mäletsejate sektori hooldajatest (ja dresseerijatest) saanud moodustada paraja tsirkusetrupi. Keskaegse. Muuseas, kirjanik Šteini mainib oma Tallinna-lugudes mitte just kõige soojemate sõnadega minu lemmik Dovlatov. Aga siis ei teadnud ma sellest veel midagi.
Distsipliiniga hiirte ja uriini vastu
Elu mäletsejate keskel oli umbes sama põnev nagu elu lehmalaudas. Elevandid olid õnneks erandiks, sest neid pidime me tõepoolest dresseerima juba varasest noorusest ning selle üheks peamiseks põhjuseks olid hiired ja uriin. Need mõlemad faktorid mõjuvad halvasti elevantide tallanahale ning kui need tallad hooletusse jätta, siis võib asi varem või hiljem lõppeda näiteks veremürgistusega. Nii pidime me järjekindlalt hoolitsema kabjanugade abil selle eest, et elevantide tallanahk oleks piisavalt sile ja ühtlane, ilma uureteta. Märksa lihtsam on aga koorida noaga elevandi talda, kui ta seda rahulikult paigal hoiab, mitte ei vehi samal ajal koibade ja londiga. Muidu võib ju näppu lõigata.
Štein, Fainštein ja Kopfštein
Pediküürile lisaks püüdsime anda oma elevantidele lisaväärtust ka mitmete teiste meelelahutuslike trikkidega. Kes kuidas.
Kirjanik-ulukihooldaja Štein näiteks õpetas elevante oma londiga inimeste taskutest seal leiduvaid esemeid välja koukima. Mina isiklikult selle triki moraalses väärtuses kahtlesin. Küll aga oli Boriss juba oma karjääri esimestest päevadest leidnud ühise keele loomaaia tollase teadusdirektori Fainšteiniga ning tihtipeale istusid nad pead koos ja arutasid mingeid omi asju.
Nii polnudki ma väga üllatunud, kui ühel hommikul tööle tulles kostis elevantide ruumist korduvalt ja läbitungivalt sõna „Kopfštein“, pidades seda oma lihtsameelsuses semiitliku triaadi kolmandaks liikmeks. Tegelikult muidugi polnud tegu isegi inimese, vaid Boriss Šteini suurejoonelise plaaniga õpetada elevantidele tiritamme. Nimelt pidavat tsirkuses kasutatama selle triki õpetamisel just käsklust „kopfštein“.
Granaadid Veskimetsas
Veel üks koloriitne ja karismaatiline figuur oli insener Vladimir Malõšev, kes ilmselt juhtis näiteks garaaži. Lisaks aga oli tal mitu ühiskondlikku ülesannet nagu tuleohutuse eest vastutamine ja loomaaia rahvamaleva juhtimine.
Ühe akuutsema probleemina vaevas teda koonusekujuliste tuletõrjeämbrite pidev kadumine tuletõrjestendidelt. Ilmselt kogu ülejäänud loomaaed teadis, et Uudo Timm ja ilmselt ka Tiit Maran kasutasid neid ämbreid pisinäriliste (loe: hiirte) püüdmiseks. Selleks kaevati ämber servani maasse ja pandi selle põhja sööt. Ablas näriline hüppas sööda lõhna peale ämbrisse, aga välja sealt enam ei saanud.
Mingil saladuslikul moel leidis härra Malõšev siiski mõne ämbri üles. Õnneks ei hakanud ta süüdistama noori teadureid, vaid leiutas oma versiooni, miks ämbrid metsas maa sisse on kaevatud. Kõige loogilisema lahendusena tundus talle, et poisikesed mängivad metsas sõda ja on kaevanud ämbrid maasse, et sinna täpsuse peale sümboolseid granaate loopida. „Oh püha lihtsameelsus!“ oleks siin hüüatanud Jan Hus.
Praekartulid Lõuna-Aafrika moodi
Elu oli tollal raske. Ega ta praegugi kerge ole, aga ega talitaja ja dresseerija palgaga tollal lihtne ei olnud. Seega tuli vahel enne palgapäeva või lihtsalt tühja kõhuga elevantide portsust pisut manti võtta.
Heina ja rohu jätsime rahule, meie ohvriks langes peamiselt keedukartul ja mugulsibul, mida elevandid nagunii pigem jalge all tallasid. 50 : 50 kartulid ja sibulad, mida päevalilleõlis praeti, maitsesid magusad, mis sest, et elevandid aeg-ajalt pannil olevat püüdsid enda poolt juba läbiseeditud toiduga vürtsitada, seda täpsete londiliigutustega sinna loopides.
Oma kõhu said pannilt demokraatlikult täis nii kultuuriinimesed kui ka maarahvas. Vastutasuks said elevandid meilt vahel viinereid, mis meeldisid neile enam kui näiteks banaanid.
Mis maksab 3 liitrit elevandiuriini?
Igasuguseid hulle ja ullikesi liikus tollal ringi märksa rikkalikumalt kui tänapäeval. Ei tulnud neist puudu ka loomaaias. Ühel päeval ilmus meie elevandiaediku köögipoolele võõras naisterahvas, kes põlevi silmi elevante vahtis.
Olles külalistega üsna harjunud, ei teinud me võõrast välja, kuni ta pöördus meie poole kummalise palvega. Nimelt olevat tal vaja suuremat purgitäit elevandiuriini. Ning mitte tasuta, vaid ta oli nõus maksma uriini eest hinda, mis oli kallim kui õlle ja odavam kui korraliku veini liitrihind. Materiaalselt mõtleva inimesena ei kõhelnud ma hetkegi sellisest suurepärasest pakkumisest kinnivõtmisega. Oma liitrid tädi sai ja meie saime oma raha, aga Imbile ei andnud veel pikka aega rahu, miks küll elevandiuriini vaja võiks minna. Delikaatsete ja kultuursete inimestena me seda ostjalt küsida ei julgenud ning nii on see jäänud saladuseks senini.
Püha inkvisitsioon kiskjamajas
See mälestus viib meid välja suhteliselt ohutust ja flegmaatilisest mäletsejate keskkonnast. Nõrganärvilised võivad siinkohas lugemise lõpetada ja lehte keerata.
Niisiis, meie kõrvalmajas pesitsesid lisaks muudele loomadele ka suured kiskjad – lõvid ja tiigrid. Mingil põhjusel oli neile elussööda andmine keelatud, kuid samas toodi nende majja regulaarselt suuri koguseid elavaid kanakesi kiisudele toiduks. Ühekaupa nende peade kaksamine oleks olnud füüsiliselt ja moraalselt raske ning lisaks ka aeganõudev protseduur. Lisaks polnud tollal saadaval ka mugavaid Fiskarsi hekikääre, mis asjakohast protsessi ehk pisut kergendanud oleks.
Ma ei tea, kes või millal oli aga jõudnud lahenduseni, mis meenutab mulle püha inkvisitsiooni selle hiilgeaastatel. Nimelt võeti x arv elusaid kanu ning topiti need tugevast kilest valmistatud suurde turbakotti ning koti suu seoti tihedalt kinni. Kui koti liikumine nurgas lakkas, siis olid kanad n-ö küpsed ja neid võis rahumeeli kiskjatele ette anda.
Loodetavasti ei taassünni ükski neist kiskjamaja ulukihooldajatest, kes kõik olid naised, broilerina ega pea maitsma karma kibedat vilja.
