VENE ÖKOAKTIVIST EESTIS: Teet Korsten ajalehest Põhjarannik kohtus Eestisse kolinud Vene opositsionääri ja ökoaktivisti Jevgenia Tširikovaga.
Arvamusfestival Narva Lossipargis tõi kohale ka Venemaa ühe tuntuma ökoaktivisti Jevgenia Tširikova, kes leidis Eestist äsja asüüli tagakiusamise eest, mida ta kodumaal taluma pidi. Kuna arvamusfestivalil Tširikova vaid kuulas, otsustas Põhjarannik ise tema arvamust pärida.
Kui kaua Te olete juba Eestis elanud ja mis Teid siia tõi?
Kuu aega ja mul on siinolekuks elamisluba kaheks aastaks. Valisin just Eesti, sest esiteks on tegu juhtiva riigiga internetitehnoloogiate vallas, aga ma võitlen Venemaa propagandaga – oma valdkonnas. Minu keskkond on sotsiaal-ökoloogiline portaal activatica.org, kuhu iga inimene võib kirjutada sellest, mis tegelikult toimub, mida ta oma aknast näeb ja millega ta igapäevaselt kokku puutub. Tegu on meie, Himki metsa kaitsjate kingitusega Vene kodanikuühiskonnale. Leiame, et see on väga oluline, sest meil pole paraku jäänud meediakanaleid, kus saaks vastavaid lugusid avaldada.
Tavalisel aktivistil pole lihtsalt pääsu allesjäänud kanaliteni – seal esinevad privilegeeritud opositsionäärid ja tavalist inimest tema probleemiga lihtsalt ei võeta kuulda. Ja Eestis pole isegi tunnet, et olen kuhugi ära sõitnud – tunnen end siin nii harmooniliselt, nii keele kui ka looduse tõttu. Siin on samuti jahe nagu Moskvaski. Tunne on, nagu oleks saabunud Venemaale 2010.–2012. aastal, kus kõik tundus olevat veel võimalik; oli veel helge, polnud selliseid repressioone. Inimesed Eestis on helged ja õnnelikud.
Olen Teid näinud ja kuulnud (Echo tegemisi näeb internetis – T.K) raadiojaamas Echo Moskvõ esinemas. Millal Te viimati seal sõna saite?
Viimati olin seal saatekülaline pärast oma teisi valimisi – lootsin võita Himki linnavolikogu valimistel (2012. aasta 14. oktoobril kandideeris J.T Himki linnapeaks. Neil valimistel esines J.T toetuseks muu hulgas kultusrežissöör Eldar Rjazanov – T.K). Himki on linn, kus võitlesime kohaliku metsa eest ja tegu oli tõsise ja pilkupüüdva kampaaniaga. Mulle oli see kampaania oluline, sest seda toetas peaaegu kogu opositsioonispekter – Ljoša (Aleksei) Navalnõi aitas ja väga paljud teised, kes osalesid kampaanias ning olid ka varem üles astunud ausate valimiste eest. Teemad, mida olen üles tõstnud, on minu meelest praegu suurimad väljakutsed nüüdisaegse Venemaa jaoks – eelkõige kliimamuutus. Riikliku ilmaameti (Гидрометцентр России) andmeil – need on ametlikud Venemaa andmed – toimuvad kliimamuutused Venemaal 2,5 korda kiiremini kui planeedil tervikuna.
Meie väljakutse ei ole kallaletung lähiriigile, meie vendadele, ega võõraste alade annekteerimine, vaid see on seotud ökoloogiaga. Meil põlevad turbaväljad – inimesed lämbuvad, suremus kasvab. Siberis Hakassias on aprillis 25 kraadi sooja ja algab koletu olukord seoses metsapõlengutega. 25 kraadi sealkandis on täiesti ebanormaalne ja riik ei tee midagi, et seda olukorda parandada. Keegi ei taha seda meenutada ega sellest kirjutada – see on liiga kurb teema. Mulle on oluline sellest internetis rääkida. Praegu on minu missioon aidata Vene aktiviste. Olen Eestis, sest adun, et vanglast ei saa nende asjadega tegeleda, aga Venemaal on suundumus opositsionääride kohapealt praegu väga halb: toimub „puhastus“.
Mis Teid Venemaal ähvardab?
Mul oli probleeme ja alustati kriminaalasju, samuti üritati minult ühiskondliku tegevuse tõttu lapsi ära võtta. Kaitsesin Himki metsa, sest minu kodu kõrvale taheti läbi metsa rajada föderaalset maanteed ja kogu mets taheti infrastruktuuri huvides maha raiuda – poolteist tuhat hektarit! Tegu on viimase suurema Moskva lähistel asuva metsaga, Moskva on väga saastatud õhuga ning meile oli see mets hädavajalik – nagu kopsud –, et oleks võimalik normaalselt hingata. Võitlesime kaua ja aktiivselt ning mingil etapil neli aastat tagasi pakkusime välja alternatiivse maantee kulgemise variandi ja toimetasime selle (tollase) presidendi Dmitri Medvedevini. Ta tunnistas, et kahjuks otsustas grupp eraisikuid föderaaltrassi kulgemise ja tema ei saa sellega midagi peale hakata; ta tunnistas oma jõuetust. Alternatiivsed variandid jõudsid meediasse ja selgus, et ei peagi metsa maha võtma, et saab maantee teisiti rajada – võib rahvast kuulda võtta ja õigesti talitada.
Ent järgmisel päeval tuli poliitiline miilits ja eestkosteametid üritasid mult lapsi ära võtta, lähtudes valekaebusest, et ma piinan neid ega anna süüa. Tollal olid nad 4- ja 9-aastased. See oli suur šokk, me võitlesime ja kogu asi jättis muidugi negatiivse jälje. Samas oli see väga õpetlik: sain aru, millist kohta tahetakse rünnata. Ma ei ole ainus inimene Venemaal, kellelt tahetakse tema poliitiliste vaadete ja ühiskondliku tegevuse pärast vanemaõigusi ära võtta. On olnud juhtumeid, kus ongi võetud. Muidugi rünnatakse erinevaid kohti – minul oli selleks emadus. Seegi oli üks faktoreid – sain aru, et tahan oma tegevust jätkata, aga samas ei taha, et mind santažeeritakse. Kui mul juhtub midagi Vene Föderatsiooni alal – loomulikult käin seal edasi, ma armastan seda maad –, juhtub see minu, mitte mu lastega, kes on sel ajal Eestis.
Kas olete nõus väitega, et mingil hetkel olid Venemaa teravaimad teemad võib-olla seotud ökoloogiaga, aga nüüd on teravamaid probleeme?
Pärast sõja algust ei taha keegi ökoloogiast enam midagi kuulda, sest on kõlavamaid teemasid, mis täitavad eetri. Aga tänaseks genereerib Kreml ise sündmusi ja teemasid, mis juhivad tähelepanu igapäevaprobleemidelt kõrvale. Venemaal pole mingitki vajadust uute alade järele, tal pole vajadust naaberriikidega sõdida. Ja kindlasti ei pea Venemaa otsima fašiste teistest riikidest – neil tuleb tegeleda oma maaga. Leian, et eelkõige tuleb tegeleda ökoloogiaga, sest kui räägime Moskvast ja teistest suurlinnadest, siis õhu ja vee seisund on katastroofiline.
Mul on õnnestunud käia Norilskis, mida peetakse üheks maailma kõige saastatumaks paigaks. Norilsk on katastroofipiirkond – nikli hankimine on maailma laastavaim nbso online casino reviews kaevandamine. See, mis on tehtud Norilskiga, on tõeline kuritegu. Tean, et kohalikud inimesed ja rahvad ei saa seal loomi karjatada, ei saa seal piirkonnas üldse elada. Aga selliseid katastroofipiirkondi on Venemaal palju – ehkki maa on suur ja rikas ning on ka korras ökosüsteemiga paiku. Praegu on ökoloogide jaoks eriti halb aeg, sest seadusi muudetakse moel, mis võimaldab ümber korraldada looduskaitsealasid.
Minu sõber Jevgeni Vitiško, kes elas Krasnodari krais, võitles seadusemuudatuse vastu, mis võimaldas enne olümpiamänge looduskaitsealade muutmist. Ta võitles selle vastu, et oligarhid ja kohalik võim ei rajaks sinna ebaseaduslikult suvilaid – Krasnodari krai kuberner Aleksandr Tkatšov ehitas Musta mere äärde, kõige tundlikumasse piirkonda suvila. Samuti käib jutt Putini ja Gundjajevi (partiarh Kirill) suvilatest. Nüüd on aga Ženja vangis ja kui lähiajal Venemaad külastan, püüan temaga kohtuda.
Kui palju võib olla Venemaal inimesi, kes on loodushoiu eest seismise pärast pokri pistetud?
Ma ei pea isegi mõistatama – meil on activatica.org’is üleval ettekanne, mille valmistasime 2013. aasta kohta ja seal on mõiste „ökovang“ (экоузник), sest kõiki ei panda ju vangi; mõnel vedas, kui ta pelgalt vangistati – ka tapetakse, tungitakse nurga taga kallale ja tehakse invaliidiks. Võite neid arve vaadata (http://activatica.org/problems/view/id/187/title/presledovaniya-jekologov-v-rossii-v-2013-doklad-proekta-jekouznik), neid on kümneid. Nende juhtumite kohta on vähe teada, aga suurema vastukaja pälvis Arctic Sunrise’i juhtum – see oli Greenpeace’i rahvusvaheline meeskond, kes võitles naftapuurimise vastu mandrilava alalt Arktikas.
Seal on ääretult õrn loodus ja naftapuurimine lõpeb kogu selle ala looduse hukuga. Inimesed, kes selle vastu võitlesid, pandi vangi – neid süüdistati piraatluses. Kogu maailm pidi ühinema, et neid vangistusest päästa. Mõelge – kui inimesi Euroopa Liidust pannakse nii lihtsalt istuma, mida siis veel venemaalastega tehakse! Ženja Vitiško istub Tambovi koloonias – ta sai huligaansuse paragrahvi alusel kolm aastat, sest kirjutas kuberner Tkatšovi plangule „Sanja – varas!“. Aga prokuratuur väitis looduskaitsjate kirja peale, et sellist suvilat – seega ka planku – ei ole olemas. Kolm aastat kahe sõna eest! Kuberner varastas rahvalt maa ja nad ei pääse nüüd mereni. Eestis näeb seadus ette, et pääsete kõikjal mereäärde.
Mis Teid on Eestis seni üllatanud?
Eelkõige edumeelsus seoses rohelise tehnoloogiaga. Venemaal ei ole suhtumine Eestisse muutunud – teda võetakse kui väikest riiki, kus on meeldivad väikesed kohvikud ja tore vanalinn Tallinnas, aga kus kõik on arhailine. Kui siia jõudsin, olin lausa šokis, kui selgus, et siin saab kodust väljumata tellida rohelise energiapaketi – saab näidata, et toetad taastuvenergia tootmist. Viie minutiga! Inimesed tahavad elada loodussäästlikult, kõik on normaalsed, keegi ei taha jätta endast räpast ökoloogilist jalajälge. On võimalus õigesti prügi utiliseerida, te võite osta ökotoitu, võite tellida elektritakso või üldse autost loobuda ja kasutada vaid jalgratast. Mulle tundub, et Eesti on päriselt 21. sajandi riik, sest õiged tarkvara-tehnoloogiad on siin kasutusel.
Huvitav on see, et meie vabadusliikumine, enne okupatsiooni alt vabanemist, sai alguse looduskaitseliikumisest.
Ma leiangi, et looduskaitse on poliitikast olulisem. Kui Ida-Virumaal kaevandatakse põlevkivi, kahjustab see pinnasevett ja kui siin saab kasutada mere- ja tuuleenergiat, peaks just seda kasutama. Olemasolevaid rohelisi tehnoloogiaid peab laiendama ja parendama. Aga kogu see põlevkivi, nafta ja fosforiit – las lebab seal, kuhu jumal nad asetas.
Te ei pretendeeri selgeltnägijaks, aga ikkagi – mis teie arvates Venemaast saab?
Kui läheb endistviisi edasi, saab olema nagu N. Liidus, see on täiesti selge. Praegu näeme koletut survet meediaväljale, kogeme repressioone inimeste suhtes, kes tahavad jääda oma seisukohtadele kindlaks: inimesi pannakse näiteks säutsude eest Twitteris vangi. Vabadust ettevõtluses pole – inimestel pole, mis alal tegutseda. Pole mingeid saavutusi teaduses ega tehnikas. Suletakse teadusfond Dünastia. Saabunud on marutõveaeg ja see kõik meenutab aega enne Tsaari-Venemaa kokku kukkumist, kus tipud on segi pööranud ja pole võimelised ühiskondlikele väljakutsetele vastama; samuti aega enne N. Liidu kadu.
Arvan, et asi liigub just sinnapoole, teine asi on see, kui ruttu see juhtub. Tundub, et Venemaa oma praeguses seisus on väga kasulik paljudele – muu seas Läänes neile, kes lobeerivad näiteks naftahuve, et hankida odavat naftat ja gaasi, ja neile on kama kaks, mida meil tehakse inimõigustega ja mis rahvast saab. Seetõttu võib selline status quo väga kaua kesta. Arvan, et olukord pöördub järsult, kui minnakse üle rohelisele energiale, sest kui Venemaalt ei osteta enam naftat ja gaasi, pole meil enam raha sõdadeks, „fašismi“ otsinguiks, propagandaks ja repressioonideks. Ja inimesed hakkavad elama ilma selle propagandistliku narkootikumita. Nad peavad elama ise! Ja pole hõlptulu maavaradest, mis teeb rikkaks vaid käputäit, kes ülejäänud elanikkonna peale sülitavad. Siis saabub riigil mingigi võimalus muutusteks.
Kui eestlastel tekib vajadus looduskaitse koha pealt lokku lüüa, kas nad võiksid siis Teie poole pöörduda?
Tingimata. Loodusel ei ole piire ja see võimaldab mul ka elukohta muuta – ehkki Venemaa on kõige südamelähedasem, sest olen seal sündinud. Kirjutage ja ma püüan aidata, näiteks info levitamises. Himki metsa kaitsmisega läksime lõpuni välja: elasime kaks aastat metsas, et maantee-ehitust ei tuleks. Jõudsime kohtuni kompanii vastu, mis pesi raha Himki metsa läbima plaanitud maantee ehituse käigus Putini sõprade, nagu oligarh Rottenberg, kasuks – praegu arutatakse seda Prantsusmaa prokuratuuris. Ja kui saame Eestis millegagi kasuks olla, siis hea meelega aitame nõu ja jõuga. Samas õpime ka ise hea meelega neilt, kel on kogemusi.
Venemaad ei tohi vast ainult armastada – nagu käskis Tjuttšev?
Just lugesin intervjuud Radio Svobodast, kus öeldakse, et „kui armastad Venemaad, ei tohi temast vaid head kõnelda – see on kahjulik“. Nagu vanemad, kes oma lapse ära hellitavad. Praegu on Venemaal väga raske aeg, aga ei tohi langeda vihkamisse. Kui tunned väga suurt viha, siis sa kultiveerid seda. Parem on taanduda igat liiki vihkamisest. Ja selle vastu saab kõige paremat abi loodusest. Ainult puhas loodus teeb inimest paremaks – kui tunned viha, mine ja kummarda puud. Aga kui Lääs jätkab Venemaalt nafta ostmist, siis ma ei välista, et ka Eesti on ohus. Teie Euroopa Liidu liikmena peate survestama maid, kes siiani ostavad naftat ja gaasi Venemaalt – nagu Saksamaa. Kehtivad sanktsioonid on jama – vaid täielik embargo annab tulemust. Need sanktsioonid lõid vastusanktsioonidega tavainimest Venemaal, kes peab nüüd normaalse toidu asemel ostma konservantidega rämpsu. Aga Putini jõuk tunneb end endiselt suurepäraselt.
Mis on Teie lemmikpuu?
Mulle väga meeldivad männid.
Kui Venemaalt ei osteta enam naftat ja gaasi, pole meil enam raha sõdadeks, „fašismi“ otsinguiks, propagandaks ja repressioonideks.
Aga kui Lääs jätkab Venemaalt nafta ostmist, siis ma ei välista, et ka Eesti on ohus.
Jevgenia Tširikova
- Sündinud 12. novembril 1976 Moskvas.
- Abielus Mihhail Matvejeviga, kes on füüsika-matemaatika doktori kraadiga ettevõtja; peres kaks tütart – Liza ja Saša.
- Võideldes Himki metsa eest, on Tširikova võrrelnud end vendade Strugatskite romaani „Asustatud saar“ kangelaste manduritega, kes adusid füüsiliselt valitsejate võimumanipulatsioone.
- Tširikova on tunnistanud, et kardab oma elu pärast, aga „teisest kandist, ma kardan rohkem selle pärast, et kui ma edasi ei võitle, ei ole mul ja minu lastel mida hingata. Mul pole kuskile pageda.“ (Radio Svoboda)
- „…ma ei kavatse minna poliitikasse. Tšinovnikud teevad minust opositsiooniliidri. Minust sai lihtsalt väga hilja kodanik. Kolmekümneaastaselt.“ (ajaleht Novoje Vremja)
- USA asepresident Joseph Biden andis Tširikovale 2011. aasta märtsis pidulikult üle Vapra Naise autasu (Woman of Courage Award).