KUURORTLINNA PAJATUSED: Novembris ilmus Jaak Juske sulest viies vanade linnalugude raamat, mis seekord viib lugeja rohkete fotode ja linnakaartide abil avastama Pärnu põnevat ajalugu. Järgnevalt kolm lugu Pärnu linna sündmusterohkest minevikust.
1. lugu
Pärnu ordulinnus ja linnamüür
Linna esimeseks militaarehitiseks oli Liivi ordule kuulunud Uus-Pärnu ordulinnus tänase linnaraamatukogu kandis.
Pärnu jõe vasakule kaldale rajatud Uus-Pärnu linnust on esmakordselt mainitud 1265. aastal, selle vanimast ehitusjärgust pole aga peaaegu midagi teada. Linnuse ümber kujunes asula, mida hakati nimetama Uus-Pärnuks.
Ordulinnus koosnes konvendihoonest ja kahest eeslinnusest. Väidetavalt rajati konvendihoone ja esimene eeslinnus 1311. aastal, ordumeister Gerhard von Jorki valitsusajal. Eeslinnuse vanimateks osadeks peetakse selle väravaehitisi. Hiljem ehitati ümber Uus-Pärnu ala ka kivist linnamüür ja teine eelkindlus, et kindlustada nii linna kui ka linnust. Arvatavasti ehitati siis ka väikesed flankeerivad ümartornid eeslinnuse nurkadesse, mis küll hiljem ümber ehitati. Ainult linnuse edelanurgas asuv torn jäi ümber ehitamata. Linnus ja linn ümbritseti veega täidetud vallikraaviga.
Linnuse pea- ehk konvendihoone oli korrapärase põhiplaaniga, moodustades ümber siseõue nelinurga, ristikäik oli kolmes tiivas. Kogu linnuse territoorium oli kokku umbes 23 000 ruutkilomeetrit. Linnuse maapoolsele küljele kasvas linn, merepoolne ala jäi aga strateegilistel eesmärkidel hoonestamata. Lage väli heinamaadega ulatus tänase Esplanaadi tänavani.
Linnus sai kahjustada Liivi sõjas ning järgnenud Poola-Rootsi sõjas. 1625. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Pärnu krahvkonna koos linnaga oma väejuhile Franz Bernhard Thurnile, kes valis selle oma elukohaks ja lasi vana lossi suurejooneliselt ümber ehitada. Kui suguvõsa hääbus, läks loss Rootsi riigile.
Aastatel 1699–1710 tegutses konvendihoones Pärnu ülikool. Pärast Põhjasõda jäi hoone tühjaks. 1827. aastal võeti vastu otsus hoone lammutada. Siiski säilitati müürid umbes 3,5 meetri kõrguselt ja ala kasutati laoplatsina. Lõplikult lammutati säilinud linnusemüürid pärast Teist maailmasõda. Nüüd on osa linnusemüüre markeeritud hiljuti avatud raamatukogu juures tänavasillutises.
Valdavalt 14. sajandil rajatud linnamüüris olid teadaolevalt järgmised väravad ja tornid: ringmüüri kirdenurgas asus ümartorn (Viljandi torn, Valge torn, Püssirohu torn). 1533. aasta suures tulekahjus plahvatas seal hoitud püssirohi. Torn taastati veelgi võimsamana ja see sai nimeks Uus torn. Kagunurgas seisis Punane torn, mis on praegugi alles. Pühavaimu tänava otsas asus samanimeline linnamüüritorn.
Väravatest on teada linna jõepoolsel küljel Jõe värav, Väike värav ja Gilditoa värav, idaküljel Viljandi (ka Karja) värav ning lõunaküljel Riia ja Ranna värav.
Keskaegsetest linnakindlustustest on säilinud vaid 15. sajandil rajatud Punane torn (Hommiku 11). Nime sai ta raudkividest torni seest ja väljast katnud telliskivivoodri järgi. 1624. aastal oli torn neljakorruseline, kuue meetri sügavuse vanglakorrusega. Tänaseks on säilinud kolm korrust, mis on 1780. aastal linnavangla laiendamiseks tehtud ümberehituse tulemus. Hommiku tänavas asuv torn restaureeriti ilma telliskivivoodrit taastamata aastatel 1973–1980.
2. lugu
Kui Tartu ülikool Pärnusse koliti
Pärnust, täpsemini Vana-Pärnust oleks võinud ülikoolilinn saada juba 16. sajandi teisel kümnendil.
Pärnust oleks võinud ülikoolilinn saada 16. sajandi alguskümnendeil, mil Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kievel (valitses 1515–1527) algatas Vana-Pärnusse kõrgema katoliku õppeasutuse asutamise, kutsudes ülikooli rektoriks Egbert Harlemi. Alanud reformatsiooni tõttu toona Pärnust siiski veel ülikoolilinna ei saanud.
Rootsi-Vene sõja ajal (1656–1661) tekkis Rootsi kuningal plaan tuua ülikool Tartust Pärnusse, sõjaohust eemale. 1665. aastal alanud läbirääkimised jäid aga venima ja nii avati Pärnu ülikool vanas konvendihoones alles Põhjasõja eelõhtul 29. augustil 1699.
Konvendihoone ümberehitustöödega oli alustatud juba varem Eesti-, Liivi- ja Saaremaa fortifikatsiooniülema Paul von Esseni juhtimisel. Kui ülikooli kolimisega lõpuks kiireks läks, võttis tööde juhtimise üle ülikooli kantsleriks määratud Liivimaa kindralkuberner, arhitekt Erik Dahlberg. Avamispidustuse järel võis ta kuningale kirjutada: „Need toimusid Jumala nimel, küll mitte hiilgavalt, aga mõistlikult ja tarvilise auväärsusega.“ Õppejõud olid igatahes rahul korraliku maja ja Tartust paremate elamistingimustega.
Esimeseks Pärnu ülikooli rektoriks oli professor Michael Dau. Alanud Põhjasõja tõttu võeti 1700. aastal ülikoolilt ära osa keldriruume laskemoonalao tarvis.
Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil selle tegevus katkes seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil. Ülikooli varad olid selleks ajaks evakueeritud Rootsi, sinna lahkusid ka õppejõud. Pärast sõda taotles Pärnu linn Vene võimudelt ülikooli taasavamist, kuid tulutult.
Toonast perioodi Pärnu ajaloos tähistab praegu läbi kunagise ordulinnuse ala kulgev Akadeemia tänav. Tartu ülikool on aga Pärnus tagasi. 1996. aasta 17. mail asutati Pärnus majanduskooli baasil Tartu ülikooli Pärnu kolledž, mis tegutseb ülikooli asutusena oma põhikirja alusel. Kolm aastat hiljem avati kolledži uus õppehoone renoveeritud endises korgi-, hilisemas konservivabrikus jahisadama lähedal.
3. lugu
Kadunud raudteejaam
Pärnu raudteeveeremite liikluse algus ulatub aastasse 1896, selle pika aja kestel on reisirongid peatunud linna territooriumil väga erinevates kohtades.
Praegu meenutab Pärnu esimese raudteejaama asukohta Rüütli platsi juures Baltimaade vanim auruvedur, mis ehitati 1911. aastal ja oli kuni kuuekümnendate aastate alguseni kasutusel Kundas. Hiljem eksponeeriti sajandi vanust vedurit Lavassaare raudteemuuseumis, kust see 2006. aasta novembris toodi Ringi tänavale.
Pärnu linnapea Oscar Alexander Brackmann lubas rööpmed ja jaamahoone oma maja ette ehitada, kuid enne seda pidi Vene Juurdeveo Raudtee Selts täitma kasutuks muutunud vallikraavi. Linn eraldas seltsile raudtee tarvis maad niipalju, kui nad kraavi tasandada suutsid.
Sellele tasandatud pinnasele rajati linna esimene raudteejaam. Üheaegselt raudteejaamaga ehitati ka vaksalihoone, mille raudteepoolne fassaad ühendati varikatusega. Jaamahoone projekteeris insener Kaspar Krzizanowski. Esimene rong väljus Pärnust Valka 5. oktoobril 1896. Raudtee kulges linnast välja mööda Suur-Jõe tänavat.
Ajapikku hoonestati Rüütli tänava lõpukvartalid, praeguse Pärnu hotelli kohale kerkis Endla teatri hoone. Seepärast hakatigi kolmest küljest hoonetega piiratud raudteejaama sellest paigast välja suruma. Aastast aastasse võeti selle kohta ajalehtedes sõna, aga tulemusi polnud. Korraldati nõupidamisi, kus asja pikalt arutati.
Lõpuks kuulutas teedeministeeriumi ehitusvalitsus koos raudteevalitsuse, Pärnu linnavalitsuse ja Eesti Pangaga 1937. aasta lõpul välja Pärnu linnaväljaku kujundamise eelprojektide võistluse tähtajaga 1. märts 1938.
Lahendada tuli olemasoleva raudteejaama, reisijate- ja kaubajaama üleviimine ning raudteejaama alt vabanevale maa-alale tähtsamate haldusasutuste püstitamine. Sellel alal tuli ette näha riigihoidja monument, raudteejaama hoone ja raudteetöötajate elamu, Eesti Panga Pärnu osakonna suur hoone, postkontori ja telefonivõrgu hoone, kaugemas tulevikus uus hoone riigiasutuste paigutamiseks, Endla juurdeehitus ning maaliinibusside seisukoht raudteejaama juures, kust korraga võiks väljuda 15 bussi.
Esikoha saanud Harald Armani projekti puhul hinnati arhitektuurset tasakaalukust ja soliidsust ning projektis ette nähtud hoonete õigeid asukohti. Ametlikult reklaamiti seda Konstantin Pätsi nimelise väljaku ümberplaneerimisprojektide võistlusena. Pätsile sinna siiski monumenti püstitada ei jõutud. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et nõukogude ajal kandis tänane Rüütli plats seal seisnud Vladimir Lenini kuju tõttu Lenini nime. Jossif Stalini kuju oli aga Pärnus aastatel 1952–1961 Rüütli tänava lõpus Võidu väljakul, mis enne sõda oli kandnud Vabaduse välja nime.
1938. aasta projektide võistluse tulemuseks on Alar Kotli ja Anton Soansi projekti järgi 1939. aastal nurgakivi saanud esinduslik Eesti Panga hoone, mille asukoha pani paika Armani esikoha võitnud projekt. Pärast Endla vana hoone põlemist 1944. aastal kasutas seda sõjajärgsetel aastatel teater.
Vana vaksalihoone hävitati 1944. aasta sügisel Nõukogude õhurünnaku käigus. Uueks jaamahooneks sai kunagine Brackmanni elumaja, mis hiljem läks bussijaama käsutusse. Kuni kitsarööpmelise raudteeühenduse lõpetamiseni asus uus perroon paralleelselt Pikk 12 majaga praeguse linnaliinide busside peatuse lähedal. Kunagine perroon on praegugi veel nähtav. Viimane kitsarööpmeline rong väljus Pärnu kesklinna vaksalist pealinna 6. aprillil 1971.
Raudteeliini laiarööpmeliseks ehitamisel rajati kaugele äärelinna, Pikanõmmele, Pärnu kaubajaam. Tallinna ja Pärnu vaheline raudteeühendus avati 23. juulil 1971. Kaubajaamast sai reisirongide lõpp-peatus kuni 1976. aasta lõpuni, mil valmis Pärnu jõge ületav Papiniidu raudteesild. Seejärel avati lõppjaam Raekülas. Sellega pidi Pärnu tupikjaamast saama vahejaam Tallinna–Pärnu–Riia raudteeliinil. Läbi Pärnu ja Mõisaküla kulgenud Tallinna–Riia raudtee avati 1981. aastal. Neli aastat hiljem sai valmis Eesti ainus postmodernistlik jaamahoone (arhitekt Kuno Raude). Kahjuks lammutati omanäoline arhitektuuriväärtus 2012. aastal kinnistu uue omaniku AS Olerex tahtel.
Viimane reisirong Tallinnast Riiga sõitis läbi Pärnu 20. veebruaril 1992. Pärnu–Mõisaküla vahel jätkus reisirongiliiklus kuni 1996. aasta 31. jaanuarini, kaubarongid sõitsid Pärnust edasi Mõisakülla veel viis järgmist aastat. Pärnu–Mõisaküla raudtee demonteeriti 2008. aastal, mille tulemusel sai Pärnu raudteejaamast taas tupikjaam. Rongid lõpetasid peatumise Raekülas 2013. aasta detsembris.
Uue aasta hommikul 2014 väljus Papiniidust, Liivi tee äärde ehitatud perrooni juurest uhiuus Šveitsis valmistatud diiselrong, mis võiks tähistada Pärnus täiesti uue rongiliikluse etapi algust. Tulevikus saab Pärnust ilmselt üks rajatava Rail Balticu raudteeliini jaamadest.
