– Aarne Üksküla
– Meeli Sööt
– Rudolf Allabert
– Kalju Komissarov
– Jaan Tooming
– Andres Ots
– Tõnu Tepandi
– Martin Veinmann
– Kaie Mihkelson
– Lembit Peterson
– Priit Pedajas
– Merle Karusoo
– Kaarin Raid
– Maret Mursa
– Anu Lamp
– Ingo Normet
16 nime. 16 intervjuud. 16 teatraali. 16 õpetajat.
Jah, see raamat on juba kaks aastat tagasi ilmunud. Aga mis siis, see on hea ja vajalik raamat. Paks ka, ligi 600 lehekülge, Kalju Orro koostatud. Koosneb intervjuudest ja paljudest fotopiltidest. Kõik need inimesed on lavakas õpetajad. Või õpetajad olnud. Intervjuud on mõtteliselt kahes osas, alul räägitakse sellest, mismoodi ta ise teatrikoolis käis, teises pooles sellest, kuidas on õpetada. Et mis on see vägi ja kohus.
Et mis selles nii erilist? Maht. Massiiv. Ja selle kaudu sündiv laiahaardeline pilk. Kowalsky julgeb küll väita, et selle raamatu järgi või kaudu, kui natuke pingutada, natuke tahta ja osata lugeda, saab sellest müütilis-müstilisest kohast, mille nimi on läbi aastate muutunud, kuid ikka lavakas, enam-vähem KÕIK teada. Seega siis kohustuslik kirjandus kõikidele neile, kes kavatsevad sinna kooli õppima minna. Liiatigi, et paljud neist, kes raamatus räägivad, seal ka praegu õppejõududena töötavad. See raamat, nii kummaline kui see ka pole, ei ole müüdilooja. Ei ole pühitseja. See on – vastupidi – mingite müütide purustaja. See raamat on abimees, ja ma usun, et esmakursuslane, kes selle raamatu läbi on lugenud, saab kergemini ja adekvaatsemalt hakkama kui see, kes seda viitsinud ei ole.
Ja eks oluline ole see ka neile, kes ehk seal koolis käinudki ja nüüd teatris oma igapäevast rada tallavad – teatri kui süsteemi, kui eriala, põhiolemuse tõed on ju tegelikult üpris lihtsad. Põhimõtted on… olemas. Aga elementaarsustel on ehmatav omadus nii omaseks saada, et meelest nad lähevadki. See tuletab meelde.
Teoreetiliselt teatrit õppivatele noortele ja keskmise või kõrgendatud teatrihuviga inimestele on see kohustuslik kirjandus niikuinii.