MUDAKOONUDE KOHTUMINE: Marek Reinaas avastas Haapsalu Kuursaalis toolil vedeledes, et kõrvaltoolil vedeleb linnapea Urmas Sukles. Kusagilt udust meenus Marekile, et ta ju tunneb seda Suklest küllaltki hästi. Tarvis küsida, mida too siin asjatab.
Haapsalu on igal juhul imelik linn, sest umbes kuue minutiga leiad üles kõik tuttavad, enamasti lebotavad nad sama baari rõdul, kus sa isegi. Vana ajaga on muutunud vaid paar tõika: Tšaikovski pingil kohtad järjest vähem vene mutte ning rongi oota ükskõik kui kaua, see ei tule. Aga kuna Sukles juba kord kõrvalpingil peesitas, otsustasin kuurortlinna kohta lähemat selgust saada.
Marek Reinaas (M.R): (Haarab kohe linnapeal sarvist) Kuule, Urmas! Ae! Ilmselt oled sa kõige pikemalt pukis püsinud linnapea Eestis…
Urmas Sukles (U.S): (Langeb kohe mälestustelõksu ning kukub nostalgitsedes pajatama) Jaa! Aasta oli 1993, kui Haapsalu rahvas mind linnapeaks tahtis. Mul läks endalgi vahepeal lugemine sassi. Muuseas, aastatel 2002–2009 mind ei olnud.
M.R: Neid taate, kes 1993. aastast saati platsil triblavad, on ikka suhteliselt vähe.
U.S: (Kaevab mälus)Eeee… Rakveres on Juhkami. Ta on vahepeal aselinnapea olnud, siis ta oli volikogu esimees ja nüüd siis linnapea. Selliseid, keda teatakse, on suhteliselt vähe.
M.R: Miks inimesed sind armastavad ja tagasi valivad? (Sukles kiikab küsimuse peale kümnetähendusliku näoga lähedal toimetavate daamide suunas) Naised valivad, jah? Mehed jäävad valimiste ajal koju ja naised valivad…
U.S: Ma ei tea, miks. Ma loodan. Kui on ikka tõsised tegijad ja tõsised ideed, siis tõrkeid ei teki. (Uhkusenoodiga hääles) Alluvad töötavad mul hästi ja paberid menetletakse kiiresti. Ma arvan, et me teeme ka õigeid otsuseid, me oleme konkreetsed ja ei sõltu väga mingitest päevapoliitilistest asjadest.
M.R: Sa oled Rapla poiss, kuidas sa Haapsallu sattusid?
U.S: Lõpetasin arstiteaduskonna 82. aastal. Kui ülikooli lõpetasin, siis niipalju ma ennast tundsin, et ma ei sobi arstiks kuskile Tallinna linna. Isa oli mul Rapla haigla peaarst ja tolleaegne minister Rätsep oli tema ülikooliaegne sõber, ja nii palju ma isa palusin, et mind suunataks Haapsallu. Juba siis oli Haapsalu selline koht, kus ma käisin korvpallilaagrites ja sain aru, et see siin on eriline koht. Minu arstibaas on üsna selline nõukogude arstile kohane, kes õppis küll, aga samal ajal tegeles ka muude asjadega.
M.R: (Uudishimulikult) Sa süsti suudaksid praegu teha?
U.S: (Kukub kohe selgitama) Kõige parem on teha nii, et panen su lamama ja fikseerin tagumiku peal ära koha, kus see süstikoht on. Siis paned süstlasse rohu sisse ja lased nii meetri kõrguselt kukkuda sinnasamasse kohta. Süstal läbib su naha nii, et sinul ei ole valus. Ma teen süsti ainult tuttavatele.
M.R: Jätame selle süsti täna vahele. Aga ikkagi, miks Haapsalu?
U.S: Mnjah, eks ma ikka natuke sugulussidemeid kasutasin: palusin end määrata maale ja Kullamaa haigla – siin Haapsalu lähedal – oli just tühjaks jäänud. Olin kaks aastat Kullamaal. Kihvt aeg. Esimene aasta Kullamaal oli väga hea.
(Kurvalt) Aga ma olin üksik mees, naist ei olnud ja see hakkas ajudele käima.
M.R: (Imestunult) Kas seal Kullamaal ei olnud ühtegi daami?
U.S: (Veel kurvemalt) Ei olnud.
(Hakkab äkki iseendale vastu vaidlema) Daame muidugi oli, aga seda õiget ei olnud. Ja siis nõukogude armee kutsus mind 1985. aastal kordusõppustele Paldiskisse. Ja seal me olime Paldiski hospitalis. Elasime haiglas ühes palatis. Mitte midagi teha ei olnud. Kell 10 anti süüa, edasi ainult jõime. Panime nahka Haapsalu rajooni keskhaigla piirituse varud. Probleemi just ei tekkinud, aga hakkas juba piiri peale jõudma.
Seal sain sõbraks Toomas Vilosiusega. Ja tema oli just määratud Haapsalu rajooni keskhaigla peaarstiks.
(Pingsalt meenutades) Vahepeal saime kaineks ja siis jooksime sportlikus mõttes. Meie läksime Toomasega jooksma, aga ülejäänud mehed istuvad palatis, võtavad piiritust ja vaatavad aknast välja. Kuidas me kogu hingest jookseme. Ja kuskil poole akna pealt jooksevad meist mööda lehmad, kes lähevad koju. Siis saime Tomiga aru, et meil on ühine tee. Ja ta kutsus mind Haapsalu haiglasse oma asetäitjaks, ja tulingi – olin peaarsti asetäitja orgmetoodilisel alal. Tegelikult olin selline sehkendaja, varustaja. Siis olid rasked ajad, hakkasime ehitama uut haiglat, aga polnud, millest ehitada.
Õnneks lõppes see aeg otsa ja tuli kapitalism. Ning ma hakkasin mõtlema, kuidas rikkaks saada. Väga ei õnnestunud. Aga haiglas töötades olime avastanud Haapsalu muda – nii see läks, et mudast sai minu äri.
M.R: Juba Vene tsaarid käisid muda sees püherdamas…
U.S: (Õpetlikult) Muda avastas 1825. aastal Hunnius, kellele siinsamas Kuursaali lähedal on mälestusmärk. Aga kas tsaarid mudasse ronisid – selle kohta pildid puuduvad ja ajalugu vaikib.
M.R: Oskad lühidalt kirjeldada, mida see muda inimesega teeb?
U.S: (Veendunult) Inimene on põhimõtteliselt siga. Ja kui me oleme sead, siis mis seale meeldib? Muda on protseduuri ajal 39 kraadi ja see haiseb. Seal on mingid väävlid ja keemilised asjad sees, lisaks natuke radioaktiivsust. Muda on kuum, läheb läbi nahapooride ja need keemilised ained lähevad su sisse. Vene ajal kestis kuur 21 päeva. Nüüd on kapitalism ja kuur kestab 7 päeva. Tulemus on põhimõtteliselt sama.
M.R: (Jonnaka järjekindlusega) Räägiks veel Haapsalust, miks sina siin elad?
U.S: (Mõtlikult) Võib-olla on see looduse kutse. Võib-olla teises elus olen siin juba olnud. Aga siin ma elan ja tunnen end väga hästi. Kui need lehmad ei oleks meist mööda jooksnud, ei oleks vahest seda kohta üles leidnud. Eluks peaks vajalik olema turvaline elukoht, töö, lastel normaalne kasvada. Nüüd hakkab suvi ka veel ja läheb ehk soojaks ka.
M.R: Meil on haldusreform käimas ja Läänemaa jääb kahe valla võrra väiksemaks… Miks nad põgenevad?
U.S: Umbes nelja tuhande inimese võrra jääb haldusreformiga Läänemaa väiksemaks. Ma ei tea, miks see nii läheb. Üks asi on, et tänapäeval on kogukonna tunne veidi ähmastanud. Inimesed ei käi vallavalitsuses, linnavalitsuses, vaid ajavad asjad elektrooniliselt ära. Ma arvan, et väga suur osa on siin ka isikutevahelises läbisaamises. Kullamaal, Lihulas ja Hanilas on ikka tugevad isiksused. Võib-olla seal Lihulas on ka mingi protest, nad arvavad, et on suur linn.
M.R: Mis sa üldse sellest haldusreformist arvad?
U.S: (Pisut laialivalguvalt) See samm, mis tehakse, pole normaalne, aga ta on väga palju kaldu normaalsuse suunas.
Näiteks, meie läheme Ridalaga kokku ja tuleb üks suur Haapsalu. Sellest tuleb päris hea sünergia. Paljud teevad nalja, et Haapsalu on tulevikus pindalalt suurem kui Tallinn. Meie piirkonna ellujäämine ja tulevik ei saa olla mingisugune rasketööstus. Saab olla väiketööstus, piirkonna omapära esiletoomine ja turism.
M.R: Sinu oponendid väidavad, et sa tegeledki liiga palju turismiga – nende inimestega, kes Haapsalus külas käivad, mitte nendega, kes siin elavad…
U.S: (Luulelisel alatoonil) Neil on loll jutt suus, kui nad seda väidavad. Üks oponent väidab, et linn peaks arendama ettevõtlust. Küsin, et mis nipiga see linn ettevõtlust saab arendada. Näiteks nii, et võtame linnavalitsusse tööle inimese, kes tegeleb ettevõtlusega. Miks?! Veel üks ametnik juures! Omavalitsusel on ettevõtluse arendamiseks praegu üks tee – mitte segada ning menetleda igasuguseid kooskõlastusi ja plaane kiiresti. Ja luua elamiseks mõnusad tingimused.
M.R: Ma olen sinuga nõus, et Haapsalu on elamiseks väga tore linn. Ilmselt väheke aeglasem, kui isegi keskmine eestlane harjunud on. Aeg liigub siin aeglasemalt.
U.S: (Pajatab kui õudusjuttu) Ma olen korra tundnud, kuidas aeg jääb seisma. Käisin Ruhnus. Ja seal tundsin, et aeg seisab. Haapsalus ikka aeg liigub.
M.R: Ma saan aru, et Haapsalu kõige olulisem küsimus on see, kas linnapea Sukles teeb valimisteks oma nimekirja või kandideerib Reformierakonnas. Ja vastust tead vaid sina.
U.S: Sukles läheb oma toetajate ja kaasamõtlejatega valimistele vastu valimisliiduga HARI.
M.R: (Kergitab kulmu) Miks sulle siis Reformierakond ei meeldi?
U.S: (Kiirelt) Väga meeldib. Reformierakond on tänasel poliitmaastikul üks tõsisemalt võetavamaid erakondi.
M.R: Miks siis HARI?
U.S: (Kehitab õlgu) Paljud inimesed ei võta Reformierakonda väga tõsiselt. Selleks, et tagurlus ei pääseks Haapsalus võimule, ongi ainus võimalus võtta ning teha mõtlevate inimeste valimisnimekiri, ja see meil õnnestus.
M.R: Kas neist erakondadest üldse midagi alles jääb peale selle, et neil on kontorid Tallinnas. Mida osa müüb.
U.S: Praegu ei olegi Haapsalus erakondi. Keskerakond on riigis võimul ja Karilaid on väga aktiivne, aga see kõik on Tallinnas.
(Hakkab näppude peal arvutama) Haapsalus on kolm sotsi, kellest üks on soomlane Markku, igati tore inimene. Reformierakondlasi on 10. Irlikaid pole vist ühtegi. Ekrelasi siin ikka natuke leidub, arvan, et kolm. Ühesõnaga, Haapsalu linnas on alla 20 erakondlase. Pole just väga palju. Ja selle fooni pealt nüüd öelda, miks ma ei lähe parteinimekirjaga, on arusaadav.
Meie nimekirjas on umbes 35 nime, kes käivad koos. Ma olen juba nii kaua poliitikas olnud ja ka linnapea olnud, et mul pole mõtet sellist pooles vinnas asja teha. Mis sest, et see Reformierakonna juhtkonnale ei meeldi. Jürgen Ligi ütles Vikerraadios, et Sukles tahab ainult linnapea kohta ja on poliitiliselt selgrootu. Mul on tegelikult väga tugev selgroog. Ja ma ei taha linnapea kohta, aga ma tahan, et Haapsalut juhiksid inimesed, kes mõtlevad ja suudavad oma mõtteid ellu viia!
(Õnnelikult) Kuulsid! Jube hästi kõlas…
M.R: Tegelikult on see ju natuke edvistamine ka, et sa ei taha linnapeaks, päriselt ju tahaksid?
U.S: Võib-olla vaadatakse, et Sukles võtab asju lõdvalt ja sõidab auto ning koeraga linna peal ringi. Aga ei saa teha poliitikatööd, kui lased lõdvalt. See peab su sees olema. Kui see on sul sees, siis saab rahvas ka aru. Ja 2002, kui mind maha võeti, ei olnud mul seda sees. Sel hetkel olin tühi. Ma olin ülbe ja ideedest tühi ning oli aeg lahkuda. Väga õigel ajal võeti maha, kuna rahvas ei armastanud mind enam. Eks Koit Uus andis ka hoolega takka, et see juhtuks. Ta küll valas mind pasaga üle, aga lõppude lõpuks olen talle tänulik. Vaatasin seitse aastat kõrvalt, kuidas teised askeldasid.
MR: Mis sa sellest Tallinna–Haapsalu rongist arvad, kas on seda vaja või mitte? Eks sa poliitikuna pead kiitma kukkuma, et rong on jube vajalik.
U.S: Ma suhtusin rongi suhteliselt neutraalselt. Omal ajal sõitis rong Haapsalusse kolm ja pool tundi. Milleks sellist rongi vaja on? Ja siis kadusid kaubaveod ka ära ning raudtee müüdigi maha. Tänapäeval käin tihti Brüsselis ja sõidan palju rongiga. Super. Kui see rong tuleb, siis on see Läänemaale ikka sõõm värsket õhku. Haapsallu peab saama tunni ajaga. Inimesed tulevad siia kaugemalt elama. Me saaksime Tallinna eeslinnaks, on sisse kirjutatud, ja nende maksupapp tuleb ka siia. Inimesed on õnnelikud ja nende maksurahaga saame neile rohkem pakkuda. Saaksime kuldsesse ringi sisse.
M.R: (Kiuslikult) Kas see rongiplaan on reaalne või niisama soe õhk?
U.S: Peamine jama on raudteetammiga. Riik oli ikka eriti rumal, et kommiraha eest selle ära andis ja eraomanikule müüs. Too on praeguseks seda 13 aastat hooldanud ja mingi nutsu võiks ta ju selle eest saada. See tammiraha on kommiraha võrreldes sellega, mis sinna projekti lisaks sisse tuleks panna. Paneme Rail Balticu ja Haapsalu raudtee kõrvuti – minu jaoks on Haapsalu raudtee oluliselt odavam, oluliselt ökonoomsem. Ma toetan seda täna kui inimene, kes tahab Läänemaale ja Haapsalule head. Enne toetasin seda kui poliitik.
M.R: Mis kultuuri sa teed ja tarbid? Korraldad siin enda lõbuks kontserte?
U.S: 2015. aastal korraldasin Uriah Heepi kontserdi. Minu jaoks on see noorpõlve kraam: Uriah Heep, Led Zeppelin, kogu see värk. Mulle väga meeldis. Nüüd teeme Laubrega festivali „Rock in Haapsalu“. Linnuses olid vabad päevad ja kui midagi normaalset ei olnud tulemas, siis tuleb ju ise teha.
M.R: Kas võibki öelda, et Haapsalu on veidi retroma muusika koht. Need itaalia onklid on siin väga popid ja 70-ndad kogu oma ilus. On see kuidagi taotluslik?
U.S: (Õpetlikult) Selleks, et Haapsalus teha kontserti, pead riskima päris suure rahaga. Ma olen nõus kaotust taluma, kui see mulle endale väga meeldib. Üks suur altminek on olnud: 2001. aastal Firenight – kui poleks seda suurt hävingut saanud, oleks asjad ehk teisiti. Haapsalus pole mingit mõtet teha mõne noortepärase popstaari kontserti. Teoreetiliselt on võimalik. Muuseas, sattusin Pärnus olema Weekendi ajal ja vaatasin seda spaa rõdult. (Õudusega) Täitsa perses! Ma ei kujuta end isegi noorena lihtsalt tuimalt kuus tundi üles-alla hüplemas.
M.R: Kas sa korvpalli ka veel mängid?
U.S: Mängisin viimati Ameerika saatkonna vastu. Haapsalus oli Ameerika päev ja selle raames tegime kõigepealt ühe korvpallimängu. Viskasin oma kaks kolmest ära. Võiks öelda, et Ameerika saatkonna põhispordiala ei ole korvpall… Üldiselt mängin pigem tennist. Korvpallisoolikas kadus mingil ajal ära. Tennisega on mul võhm päris heaks läinud. Korvpalliga on see, et kui sa trenni ei tee, siis esimesed kaks-kolm mängu viskad sisse, aga siis läheb jälle jamaks.
M.R: Mis siin Haapsalus suvel siis veel toimub?
U.S: Näiteks Eesti Kontsert tuleb siia ja teeb Tšaikovski festivali. Oleme Eesti Kontserdiga väga hästi läbi saanud. Ja mul on nii hea meel, et nad siia tulid. Arvan, et sellest saab Eesti üks selle suve kõvemaid üritusi.
M.R: Mis on viie aasta pärast Haapsalus paremini?
U.S: (Kaalukalt) Ma arvan, et meil on juba täna väga hea. Aga siis saab ehk rongiga kohale sõita.
