LAPSEPÕLV JA SUUREPÕLV: Kuidas rääkida lastele surmast, kaotusevalust ja leinast?
Selle mitte just kõige kergema väljakutse on võtnud vastu saksa autor Jens Raschke oma mononäidendiga “Kas kalad magavad?”. Mihkel Seedri väljakutse on aga Liisa Saaremäel.

Me ei ole omavahel just väga head tuttavad. Ma püüan sind nüüd oma piiratud teadmiste abil kirjeldada. Sa oled pärit Saaremaalt. Sa olid särasilmne ja aktiivne õpilane, koolis pääsesid sa nii autahvlile kui ka kaaslaste südametesse. Sa lahkusid oma turvalisest pesast ja tulid siia, linnatulede keskele, kus illusioonid purunesid, ja mõistsid, et elu on paratamatult võitlus. Ometi tulid sa raskustest võidukalt läbi ning täna on sul ette näidata Panso preemia ja töökoht Eesti Draamateatris. Sa oled laia diapasooniga näitleja, kellega on praegu veel üsna lihtne töötada, kuid eks aastatega kasvab ka iseloom.

Kas ma sain millelegi pihta ka?

Suure osaga sinu öeldust ei oska ma midagi pihta hakata. Tallinnasse tulles ei purunenud mul mingid illusioonid. Mulle väga meeldib siin. Meeldib, et Tallinnas on palju kultuuri ja valikuid. Ma ei pea end ülemäära keeruliseks näitlejaks, kellega töötada. Püüan oma ebakindluse ja segaduse, mis võiks proovi edasi kanduda, enda sees ise ära lahendada.

Kuidas teised sind tavaliselt kirjeldavad? Kui palju see erineb sinu enesekuvandist?

Sellist tunnet mul küll ei ole, et maailm ei saa minust üldse aru. Minus on olemas üsna tugevad äärmused. Ma võin olla ühtaegu väga täpne ja samas hajameelne. Keegi on öelnud, et minu võtmeküsimus võikski olla: „Kus võtmed on?“.

 Kui sinu sugulased räägivad sinust lapsena, siis millele nad peamiselt keskenduvad?

Nad ütlevad, et olin väga rahulik ja rõõmsameelne laps. Vajasin toitu, und ja armastust.

 Kas sa mäletad veel seda tunnet, kuidas on olla laps?

Jaa! Üsna lihtne on minna tagasi enda lapsepõlve.

 Lapse arengus on olulised kaks momenti. Esiteks, kui ta märkab, et vanemad polegi kõiketeadvad ja ideaalsed. Teiseks, kui laps saab teadlikuks endast – kui ta hakkab mõistma oma oskusi, väärtushinnanguid, soove. On sul need murrangulised hetked meeles?

Ei, sellist konkreetset mälestust mul küll pole. Ma mängisin lapsepõlves väga palju omaette. Ma unistasin pidevalt, mul oli iseendaga huvitav – seetõttu ei tekkinud ka vajadust vastanduda kellelegi. Vanemad räägivad, et ma toimetasin palju omaette mitte olude sunnil, vaid vabast tahtest. Mul oli palju nukumööblit ja ma ehitasin kodu erinevatesse nurkadesse maailmu. Enne lavakunstikooli astumist õppisin ma aasta stsenograafiat – ma arvan, et just seepärast, et mulle on alati meeldinud erinevaid ruume luua. Seda on mu kohta ka öeldud, et ma võin tegevuste sisse hästi lihtsalt ära kaduda. Uppuda nendesse maailmadesse.

 See monolavastus, mida sa nüüd koos Aare Toikkaga meie teatris ette valmistad, räägib 10-aastasest Jutast, kes seisab silmitsi karmi reaalsusega. Surelikkus, lein, vanemate hapruse märkamine – nende teemadega pole kellelgi lihtne toime tulla. Samas on Juta hämmastavalt vapper ja läbinägelik. Ta jätab mulle targa inimese mulje. Kas sa tahaksid temalt või hoopis su enda 10-aastaselt versioonilt midagi üle võtta?

Väga üldiselt öeldes saab lastelt alati õppida julgust esitada küsimusi – mitte karta, et keegi peab sind rumalaks. Selle näidendi puhul puudutab mind aga tõdemus, et surma vastu oleme me kõik võrdselt kaitsetud.

 Surma ees oleme me kõik lapsed?

(Liisa naeratab) Mina päris neid sõnu ei kasutaks. Aga põhimõtteliselt on see nii. Samamoodi oleme me täiesti kaitsetud oma emotsioonide vastu. Me arvame, et suudame oma emotsioone valitseda, kuid tegelikkuses jääme neile alla. Oluline on õppida mitte üritada kogu aeg neist üle olla.

 Kas sa lapsena surmahirmu tundsid?

Praegu tajun ma elu tunduvalt ajalikumana kui lapsepõlves. Mul oli väga ilus lapsepõlv ja alati leidus keegi, kelle poole küsimustega pöörduda. Surm tekitas tollal pigem segadust, sest seda iseloomustati alati millegi loomulikuna, kuid siiski jäi arusaamatuks, miks keegi peab surema. See lihtsalt ei jõudnud mulle kohale.

 Mis seostub sinule mõistega „täiskasvanulikkus“? Oled sa juba täiskasvanud?

Kui täiskasvanulikkus ei välista lapselikku leidlikkust või elurõõmu, siis ma võin küll täiskasvanud olla. Täiskasvanulikkus seostub mulle ennekõike vastutuse võtmisega. Praegu on populaarsed väljendid, „Ole hetkes!“ ja „Oluline on teekond, mitte sihtkoht!“ ning need on iseenesest väga toredad mõtted. Võib-olla on neis peidus mingi vastuolu suureks kasvamisega, aga ma arvan, et ennekõike ei soovi tänased noored täiskasvanud oma arengut kirjeldada mingisse sadamasse jõudmisena – selline suhtumine ei pea aga kohe näitama infantiilsust.

 Jens Raschke näidend on ühtaegu humoorikas ja valus, lihtsakoeline ja elutarkusi täis. Aga pealkiri on „Kas kalad magavad?“. Kas see pole sisu arvestades pisut eksitav?

Üldsegi mitte. See näidend on põhjalikult ja ilusasti üles ehitatud ning autor põhjendab osavalt ära, miks see pealkiri on õige. See on lugu lunastusest. Juta tunneb end süüdi, kuigi loomulikult tal mingid süüd ei ole. Tema mõttekäigud aga aitavad tal selle tundega hakkama saada. Tema jaoks on väga oluline, et kalad magaksid – tema venna nimel.

 Mis sind Juta juures paelub? Mis teeb ta silmapaistvaks tegelaseks?

Isegi, kui mitte keskenduda Juta kangelaslikele iseloomujoontele, siis on ta väga tore tavaline tüdruk – seda kõige paremas mõttes. Selle materjali voorus on inimlikkus. Autor käsitleb keerukaid teemasid keerutamata ja edevuseta.

 Selles loos tekib mulje, et Juta jääb väga paljude küsimustega üksinda, sest tema vanemad ei oska anda talle ammendavaid vastuseid. Kuidas aitaksid sina Jutat?

Peamiselt ma kuulaksin teda. Vahel on vaja rääkida kellegagi, kes ise samuti ei leina. Kõiki muresid ei saa pereringis ära lahendada. Mina oleksingi Jutale see väljaspool seisja, ärakuulaja ja selgitaja.

 Ma esitan sulle ka stampküsimuse, millega tavaliselt kiusatakse lasteteatri tegijaid – kas lasteteatris on tabuteemasid?

Ma ei ole sellele niimoodi mõelnud. Mina olen loo usku inimene ja konkreetselt see näidend on lugu, mis kõnetab nii väikseid kui ka suuri.

 Kas sa tajud näitlejana mingit teistsugust vastutust, kui sa tead, et astud nüüd noore vaataja ette?

Ei.

 Kas „Kalad magavad?“ on üldse lastetükk?

On alles küsimused! Kui ma oleks seda teksti põhikoolis lugenud, siis ma küll ei usu, et see mind vähem oleks puudutanud. Lugudele lisandub ju alati vaataja individuaalne elukogemus.

 Juta jaoks on kõige tähtsam küsimus, kas kalad magavad? Kas sul on samuti üks küsimus, millele praegu vastust otsid?

Viimasel ajal mõtisklen selle üle, kas inimene peab tõesti õppima elama läbi kannatuste? Ma ei vaidle vastu elutõele, et valu on parim õpetaja, kuid miks see ikkagi on nii? Samuti huvitab mind, kuidas õnne ära tunda. Juba lapsena tundsin hirmu, et ma ei suuda õnne märgata. See küsimus on mind palju aastaid saatnud ja pakub mõtteainet tänaseni.

KAS KALAD MAGAVAD?

Lavastus elu väikestest, suurtest ja viimastest küsimustest

Autor: Jens Raschke

Tõlkija: Eili Heinmets

Lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik: Illimar Vihmar

Valguskunstnik : Sander Põllu

Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

Juta rollis: Liisa Saaremäel (Eesti Draamateater)

Esietendus: 30. jaanuaril 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis